Around the world in 110 days

AUSTRAALIA, 18.-24. NOVEMBER 2007

2008-02-24T15:58:00.007+02:00

1.-2. PÄEV: ROAD TRIP NEW SOUTH WALESI LÕUNARANNIKULE
Hommikul aeti meid Sydneys üles kl. 7.45, kuna laeva jõudsid karmikäelised Austraalia immigratsiooniametnikud, kes nõudsid, et me kõik koos passiga neile oma näo ära näitaks. Ajas ikka naeru peale küll. Esiteks ärkasin muidugi liiga hilja, ja kui saali jõudsin, oli seal juba miljoni inimese pikkune järjekord. Täitsin nõutud kaks blanketti ära ja läksin seejärel hoopis Lidole hommikusööki sööma. Mõne aja pärast kuulutati valjuhääldis, et kõik ülejäänud võivad nüüd oma passiga tulla, siis läksin alla tagasi ja mulle otsiti kastist mu pass, seejärel jalutasin laval olevate ametnike juurest mööda, nad küsisid kas ma tulen laevale nädala aja pärast ikka tagasi, ütlesin jah, ja siis nad noogutasid ja oligi kõik. Asi kestis päris tükk aega, meie aga juba kibelesime laevalt maha, et kohtuda Hanna sõpradega ja alustada oma road trippi unelmaterannale. Sadamast linna jalutades avanesid kaunid vaated muidugi Sydney Harbour Bridge'ile ja ooperimajale, meie laev polnud nende asupaigaks olevast Circular Quay'st sugugi kaugel. Linnas olid üleval juba jõulukuused, naljakas oli 25-kraadises soojuses ja päikesepaistes mingeid jõulukaunistusi näha! Ma pole kunagi jõule soojas paigas veetnud ja minu jaoks seostuvad nad ikka lume ja piparkookidega, seega sel aastal ei tajunud ma pühi absoluutselt.
Inimesi oli linna peal vähe ja niipalju kui mina linnas selle nädala jooksul liikusin, oligi kesklinna päeviti päris tühi. Kohad suleti alati väga vara, isegi restoranid. Ainult kibedamad peopaigad nagu King's Street Wharf ja King's Cross olid õhtuti rahvamöllus. TSS rahvas aitas sellele loomulikult kõvasti kaasa!!
Saime kokku Hanna sõbra Otiga ja veel 5 eestlasega, kes Austraalias elasid, rentisime auto ja asusime teele!! Woohoo. Linnast väljasõit kestis hästi kaua, teel nägime teeäärses päikeses puanse kostüümiga mustanahalist jõuluvana vehkimas Austraalia lipuga, hihi :)
Juba loodusesse jõudes ääristasid kiirteed mõlemal pool vihmametsad, tegime aeg-ajalt peatusi looduskaunites vaatepunktides. Laiuvad põllud meenutasid natuke Uus-Meremaad, aga konksukujulised puudevõrad ja punakas liiv tegid maastiku ikkagi Austraaliapäraseks.
Tegime peatuse ka kuulsa Kiama blowhole'i juures, see on auk, kust meri läbi puhub ja siis vesi suure hooga üles sambaks lendab, nagu geiser. Khm, vähemalt PIDI see niimoodi olema. Aga kui me kohale jõudsime, tuli välja et blowhole oli kokku kuivanud ja ei pursanud enam kuhugi. Vaatasime seda auku siis niisama natuke ja turnisime kiftidel sakilistel kaljudel, ja sõitsime edasi. Õhtuks jõudsime rannikulinna Huskissoni, kus üürisime praktiliselt terve maja! Meie seltskonna päralt oli tuba allkorrusel ja terve ülemine korrus, suure rõduterrassiga, kust avanes vaade merele. Käisime pimedas rannas kriuksuva liiva peal jalutamas ja osad ka suplesid, kuigi kellelegi tuli meelde, et siin pidid ju haid olema ja pimedas neid ei näe, mis tekitas natuke kõhedust. Kõik oli aga siiski kõige paremas korras. Ainus asi, mis meie rahu rikkus, oli puu otsas meeletult kära tegev tsikaadide hord, mis ajapikku päris häirivaks muutus.. õnneks olid nad ainult teatud puude otsa kogunenud ja neist oli võimalik eemalduda.
Õhtu veetsime majas veini juues ja eestlaste Austraalia-lugusid kuulates, mida nad seal töötades olid kogunud. Meeldejäävaim oli kindlasti Tõnise lugu, kes töötas outbacki farmis ja pidi peale lammaste igapäevaselt rinda pistma ka känguruhakatistega.
2. PÄEV – HYAMS BEACH, PEBBLEY BEACH
Hommikul sõime oma idüllilisel terrassil päikesepaistes hommikusöögi ja siis hakkasime liikuma Sanctuary Pointi golfirajale, kus pidid kuuldavasti chillimas käima kängurud!!! Ma ei tahtnud kuidagi uskuda, et kängurud golfirajal käivad, aga peagi pidin selles veenduma. Juba hommikul oli päike päris kuum, tegime lähedalasuva shopping centri ees kärme hommikueine laua alla varju pugenud puhkivate kutsukeste keskel ja asusime golfiväljakut otsima. Eksirännakutel kohtasime eksootilist, kuid purupurjus aborigeenimeest, kes meid siiski suutis õigetele jälgedele juhtida, sest peagi jõudsime väikelinna, kus mulle juba tundus, et nägin majade vahel mingitkogu vilksatamas. Siis ma veel ei uskunud, et see võiks hiidkänguru olla.
Golfiv'ljakule jõudes nägimegi neid esmalt ühe maja läheduses puude all. Mitu-mitu kängurut chillimas. Meid nähes läksid nad aga silmnähtavalt änksu täis ja üanid välgukiirusel oma vedruhüpetega maja taha ajama. Korraga märkasime neid kõikjal. Taamal oli põõsatagune neid suisa täis - nad olid põõsaste varju end jahutama tulnud suisa perede kaupa. Meid nähes tõmbusid väljaku kaugeimasse otsa, rivistusid üles ja vaatasid meid ülikahtlustavalt. Suuremad neist olid põsti seistes ikka üle kahe meetri. Kuskilt tuli meelde kellegi räägitu, et isane känguru võib vihastades inimese tagajalgadega maha lüüa, seega kaissu ma neile pugema ei hakanud. Lõpuks sain aga piisavalt lähedale, et ilusaid portreefotosid saada :) Jätsime nad aga rahule ja sõitsime edasi Pebbley Beachi poole. Ma olin ikka õnnest oimetu. Olin kängurutega hängida saanud!

3. PÄEV – TAGASI SYDNEYS

4. PÄEV – SYDNEY
Peace starts with a smile.

5. PÄEV – WOLLONGONG

6. JA 7. PÄEV – SYDNEY

LAEVAL UUS-MEREMAA JA AUSTRAALIA VAHEL, 13.-17. NOVEMBER 2007

2008-02-24T15:53:00.001+02:00

Tagasi laeva jõudnult magasin esimesed paar päeva nagu nott, Uus-Meremaad mööda kihutamine väsitas. Kirjutasin kõik läbikäidud kohad üles ja kohanimesid tuli poolteist lehekülge! Oli ikka roadtrip! Ja teised veetsid ikka pooled õhtud mu kajutis, ja mõni õhtu vajusin jälle niimoodi magama, et ei mäletagi, millal ja kuidas inimesed minema läksid.
14. nov. oli kõige hullem üles-alla kõikumine siiani, täielik lõbustuspargi atraktsiooni tase, kümme meetrit üles ja siis vuhhti kümme meetrit alla, olime juba telefoni-Joshilt enne kuulnud, et Austraalia ja Uus-Meremaa vahel pidi meri eriti hull olema, nüüd siis kogeme seda ise. Mul õnneks iiveldama ei aja, lihtsalt jube uniseks teeb see kõikumine.
Külalislektor Graeme Aplin Austraaliast rääkis meile Austraalia aborigeenidest. Mulle pakkus teema eriti huvi seoses asjaoluga, et ühes uues projektis, mille Communication & Development-aines Uus-Meremaa kohta 4 inimesega kirjutama peame, valisin teemaks maooride kultuuri arendamise Uus-Meremaal ja seega tahtsin kuulata paralleele aborigeenidega Austraalias. Väga huvitav loeng oli, eriti arvestades, et 4 päeva pärast olen ise Austraalias ja näen seda kõike enda ümber.
Hitiks on saanud logida kellegi teise nime all laevameili sisse ja saata näiteks sellise sisuga meile (alljärgnev on mu isiklik hetkelemmik):

„Hey Everyone,
Just wanted to let you know that I'm going to try to take a shower today. It'll be difficult, and I'm letting you know that, in lieu of flowers, donations may be made to Nick's shower caddy, including shampoo (nothing cheap), body wash, exfoliants, face wash, deoderant, douches, nail polish (clear please, I'm not weird), and baby powder.
If you see me before 3 p.m., know that I'm on my way to showering. I have showeraphobia so it's difficult for me. After countless hours of therapy, I'VE DECIDED THAT IT'S TIME TO FACE MY FEAR!
Wish me luck; seize the day; make love safely; embrace flexibility and don't drown in your bathtub.
Love,
Nick
P.S. I'm serious about the shower stuff. I'm really going to do it this time!!! Don't try to stop me!!! I'll just find a way.“

See on kellegi inside joke, niiet ma ei teagi, kes selle vaese Nicki nimel kirjutas, unustasin talt küsida. Igatahes on tore meelelahutus muudele tõsise sisuga meilidele.
Täna kuuslin, et saame oma laevameilit (mis idee järgi töötab ainult intranetis) välja ka meile saata, ilma netti sisse logimata!!! Juhuu, niiet nüüd hakkate kõik minult kümme korda rohkem ja tihemini meile saama!! Elagu suhtlus välismaailmaga! Üritame seda saladuses hoida, Hanna toakaaslane avastas selle, sest muidu nad vbl üritavad seda kuidagi takistada!
16. nov. oli Hanna toakaaslase tai Kloy sünnipäev, ja Gabriel käis selleks puhuks fotokaga terve laeva läbi ja andis inimestele sildi „I love Kloy“ ja tegi pildid, siis printis need salaja välja ja kleepis kogu Kloy ukse neid täis. See on tead selline vaikne tai tüdruk muidu, aga kui ta siis söömast tuli ja ust nägi, siis pidi kreepsu saama, oigas ja naeris seal pool tundi. Aga väga lahedad pildid olid ja super idee nagu kellegi sünnipäevaks! Gabrielil jah leidlikkusest puudu ei tule, ma parem ei hakka rääkima, mida ta siin teiste inimestega salaja korda on saatnud.
Austraalia plaan on minna kohe esimesel päeval Hanna kahe kohapeal elava eesti sõbraga road tripile Sydneyst lõunasse, plaanis on läbida näiteks Kiama ja Jervis Bay ja loodame põigata ka Austraalia pealinna Canberrasse ja Snowy Mountainsi regiooni Austraalia Alpides. Koht pidi kihama kängurudest ja hiidsisalikest ja kuulu järgi pidada seal ka mingid nokklooma sugulased ringi jooksma!!!!!! Tuleb järgi vaadata! Siis naasen Sydneysse, kus mul toimub akadeemiline programm ja peale seda sõidame võibolla eesti Nataljaga paariks päevaks Gold Coastile Brisbane’ist lõunas, kus megailusad valged rannad.... mmmmm... ja viimasel päeval loodame jõuda Blue Mountainsi rahvusparki, kus lihtsalt ilus loodus ja koaalad ja muud loomad loodetavasti. Plaanid ühesõnaga tihedad, nagu alati. Hea, kui kümnendiku sellest täita suudame :)

UUS-MEREMAA: 7.-13. NOVEMBER 2007

2008-02-10T20:11:00.001+02:00

1. PÄEV - AUCKLAND
Uus-Meremaale jõudmise hommikul tabas mind esimese üllatusena mitme sms-sõnumi saabumine! See tähendas, et esimest korda peale Euroopast lahkumist mu telefon jälle töötas! Jooksin ruttu üles Lido-tekile, kus parim levi, ja hakkasin sõnumeid koju saatma, samal ajal hommikusööki nautides. Kõik olid juba elevil ja ärkvel ja otsustasime, et niipea kui immigratsioon oma tegemised laeval korda on saanud, paneme linna peale autot rentima, et oma road trippi mööda Uus-Meremaa põhjasaart alustada. Kuna eelmine õhtu selgus, et üks meist, Neni oli esimese päeva lubanudm lambist veeta oma tollal veel ekstüdrukuga, siis leppisime kokku, et üürime auto algul Eduardo, Hanna ja Gabrieliga neljakesi, sõidame saare põhjatippu Bay of Islandsile, mis oli minu suur unistus, ja siis järgmine päev võtame allapoole tagasi sõites Neni Aucklandist peale ja ülejäänud nädala oleme temaga koos. Autorentimiskohas aga selgus, et meie olime tahtnud saada omavastutust nulli, kuna see on see raha, mida sa pead avarii korral ise plekkima, kuna aga minul kui muidu kõioge vanemal polnud luba kaasas, teised olid aga kõik alla 25, siis meile ei lubatud nullvastutust. Oleksime vbl isegi sellega veel nõus olnud, aga me ei suutnud alguses kokkuleppele jõuda, kelle nimel auto ikkagi põhijuhina üüritakse: Hanna oli kõige vanem, 24, aga ta ei tundnud end vasakpoolses liikluses eriti turvaliselt, Eduardo oli algul küll lubanud sõita, a ta oli noor, siis lubas Gabriel et tema sõidab, aga mul nagu see poleks meeldinud, et auto on Hanna nimel aga sõidab Gabriel, ja viimane läks meie otsustamisvõimetusest nii närvi lõpuks, et ütles, et ei taha üldse meiega tulla enam... tegelikult ta vist solvus sellest, et ma ei usaldanud tema juhtimisoskust ka piisavalt.. aga ma ei tahtnud niiviisi ehku peale ja kehvade tingimustega autot üürida, ja kuigi kihk teele asuda oli nii suur, et vahepeale ärgitasin Hannat isegi rongi või bussiga minema sõitma (see oleks aga tegelikult liiga kalliks läinud), otsustasime siiski, et ootame Neni kui kogenuma juhi ära ja sõidame alles järgmine päev minema.
Linna peal jalutades sai selgeks, et enam pole me imelises Lõuna-Ameerikas, kus kõike sai võileivahinnaga. Linn ise oli küll hämmastavalt steriilne ja puhas ja meenutas täiega Londonit, a hinnatase oli ka vastav! Ma olin peale meie saagat autorendikohas nii läbi, ja linn tundus suht igav kah, seega läksime laeva tagasi ja põõnasin pool päeva maha. Külm oli ka veel, kuigi Uus-Meremaal oli parasjagu kevad!! Ja laev oli seest sama külm! Mul oli olnud pettekujutelm, et UM on mingi troopiline maa, no tubli siis! Hanna kirjutas terve päeva mingeid artikleid v koolitööd või ma ei mäleta mida, a õhtul kui ärkasin, ajasin ta liikvele ja läksime linna, et käia lõunapoolkera kõrgeima tornina välja reklaamitud ja Aucklandi siluetti domineeriv Sky Tower. Pole midagi öelda, vaade tipust oli ka pimedas lahe, meie laev paistis kätte ja puha :) Kõrgust oli tornil mingi 328 m vist.. Kuigi me oleks sellest vaatest peaaegu ilma jäänud, haha, sest meie lummus torni all asuva kingipoe vastu oli nii suur, et kui lõpuks torni piletit osta tahtsime, teatas tädi, et tegelt pandi kassa juba kinni, aga õnneks kingipoe tädi oli nõus meile veel pileti müüma ja saime tornis ära käidud. Pärast kakerdasime linna peal, leidsime hiidkiivi ja lamba ja emu kuju ja ronisime nende otsas. Ja avastasime, et uus-meremaalased on jutukad nagu ma ei tea kes. Kui tänaval korra peatud, tulevad kohe inimesed küsima, kas vajad abi/tahad nendega kaasa tulla/kas tead ikka et kohtumaja, mille ees juhuslikult maha istusime, on kl 23 õhtul juba suletud jms :D Naljakad vaesekesed.. Pidime peale seda turnimist Eduardo ja rootslastega välja minema mingitesse sadamabaaridesse, aga ausalt öeldes polnud mul tuju ja olin suht väsind kah, seega jäime laeva, uurisime teistega koos immigratsiooni poolt seatud reeglit, et laevalt hommikul ära sõites tuleb oma kott ette näidata ja läbi lasta sobrada (Uus-Meremaal on taimse ja loomse päritoluga asjade sissetoomine eriti karmi valve all, kuna see rikuks sealset liigistikku), kuigi mina oma kotti lõpuks kellelegi näidata ei viinudki ja polnud sest ka midagi.

2. PÄEV: ROAD TRIPI ALGUS AUCKLAND - ROTORUA
Hommikul ei kavatsenud ma enam teist päeva Aucklandis maha magada ja kuna Neni pidi alles millalgi pärastlõunal tagasi jõudma, läksime Hannaga ja tirisime Eduardo varakult üles. See oli eelmine õhtu peol käinud ja nats zombie, a me meelitasime teda antarktilise loomaaiaga, kuhu tahtsime minna, et seal näeb pingviine ja raisid ja haikalu jms, ja enne teda rahule ei jätnud, kuni lõpuks ta ajas end üles. Loomaaia nimi oli Kelly Tarlton's Antarctic Encounter and Underwater World. Ärge küsige, kes see Kelly Tarlton on, pole aimugi :) Sõitsime bussiga Orakei eeslinna, kust avanes muide not too bad vaade Aucklandile, esimene ilus panoraam, mida sellest linnast nägin, ja hakkasin aru saama miks ta on City of Sails ehk Purjede Linn - terve laht oli purjekaid täis. Loomaaia uksel oli silt "animals prohibited", ma veel naersin, et Eduardo peaks koju tagasi minema, sest ma hüüan teda tema tantsustiili pärast Animaliks :D tegelt saime kõik ilusti sisse, ja oi seal olid nii nunnud pingviinid, ma oleks jäändki neid vaatama, nad olid nagu Mister Beanid, no nii koomiliselt liigutavad end, raske uskuda et ongi päris linnud! Pingviine leidub ka Uus-Meremaa enda lõunasaarel, mida meie seekord aga ei külastanud. Need linnud konkreetselt olid aga toodud Uus-Meremaa naabermaalt Antarktikast. Teiseks atraktsiooniks olid raid, nad liuglesid nagu mustad kosmoselaevad mööd akvaariumi äärt ja vahelduseks näitasid ka valget kõhualust. Mingi hooldajatädi ronis nendega basseini ka ja siis nad hüppasid talle vahepeal sülle ja tegid igast janti ja tädi rääkis, et tegelt nad oma astlaga eriti inimesi ei notigi (noh, nagu see kuulus Austraalia krokodillijahtija Steve Irwini juhtum), see pidi üliharv juhus olema. Ja noh, tädi ise jäi ka terveks, mine tea, vbl tal isegi õigus siis :) Siis oli seal veel haitunnel, kus nad su pea kohal ja igal pool ujusid koos kilpkonnage ja teiste kaladega, a nad olid suht väiksed ja polnud hirmutavad. Ja igasugu muude värviliste olenditega akvaariumid. Kõige nunnumad olid merihobud, kelle isased rasedad olid, ja kõige koledam oli suur kaheksajalg, brrr, kelle piltki kõiki tagantjärele ära hirmutab :D
Peale seda tahtsime Eduardo eestvedamisel ronima minna Mount Edeni otsa, kuigi aeg hakkas otsa saama vaikselt juba. Kimasime linna teise otsa ja hakkasime ronima, teadmata, kuhupoole peaks minema. Alguses kohtasime igasugu lehmi (neid on Uus-Meremaal IGAL POOL! minu arust rohkem kui väljareklaamitud 50 miljonit lammast). Aga siis turnisime kõrgemale, kust oli lõpuks super 360-kraadine vaade kogu Aucklandile ja seda ümbritsevatele vulkaanilistele saartele. Saatsime Nenile vabandava sõnumi, et jääme veidi hiljaks, a pold hullu, ta tuligi hiljem. Selgus, et ta sai autot samadel tingimustel pikendada, rent oli kuskil 45 dollarit päevas pluss vist 10 dollarit päevas veel mingi tagatis, aga olime ülipõnevil ja õnnelikud, kui lõpuks linnast välja sõitsime, rohelised rulluvad mäed kummalgi pool. Nautisime päikeseloojangut mingi jõe kaldal, kus Eduardo hüppepilti tehes peaaegu kaldast alla oleks veerenud :) Vaated olid igale poole lahedad, enamasti oli tunne, nagu sõidaks mõne veinifirma reklaambukletis ringi, selline Toskaanalik maastik. Kimasime läbi ka sellest kohast, kus Sõrmuste Isanda Hobbitite küla filmiti, seal on nüüd mingi turistipark, aga kuna juba läks pimedaks, siis oli Kääbikla kohalike sõnul juba kinni, minul sellest eriti kahju polnudki.. Hobbiton asus lõbusaima nimega kohas Matamata :) Ehk siis ka maoori keele seosed eesti keelega on täiesti olemas (maoore e. Uus-Meremaa põliselanikke on elanikkonnast alles ca 7%). See ju polüneesia keelte sugulaskeel, mis seal imestada. Mingid suuremad igavad linnad Hamilton ja Oxford jäid ka teele, aga tuli nentida, et linnaelu on Uus-Meremaal suht nadi. Õhtul vist 23 paiku jõudsime Rotorua linnakesse, kus ümber asub palju looduslikke vaatamisväärsusi eesotsas igasugu geisrite ja auruaukudega. Kohe oli tunda, et kogu linn lehkas mädamuna meenutava väävlihaisu järele ja pimedaski oli igal pool kaugelt suitsusambaid näha. Kuna me polnud öömaja ette ära broneerinud, siis sõitsime läbi vist 3 hostelit, mis kõik olid kas natsa kallid või täis, kuni juhuslikult tänaval mingi öömaja silti nägin ja manager oli nõus meile soodsalt toa andma, mahutades sinna lisavoodi. Poisid vajusid kohe ära, me Hannaga kaalusime läbi igasugu variante järgmiseks päevaks, zorbing'ust (vett täis palli sees mäest alla veeremine), kuni helikopteriga White Islandi vulkaanisaare külastamiseni, aga kuna meil miljoneid polnud, jäime lõpuks realistideks ja otsustasime esialgu Rotorua ümbruse kuumaveealad ja geisrid üle vaadata.

3. PÄEV: WAIOTAPU, WAITOMO, MAROKOPA KOSK JA ÖÖBIMINE MOKAU'S
Niisiis sõitsimegi hommikul alguses kõige rohkem välja reklaamitud Te Puia kuumaveealale, mis oli ühendatud ka mingite maoori showdega vist, aga pilet oli vist 50 Uus-Meremaa dollarit (suhe Eesti krooniga kuskil 8 EEK=1 NZD), mis oli meile ikka natuke liiga kirves, ja me vaatasime oma mingist targast raamatust, et tegelt on lahedaim Lady Knoxi geiser hoopis Waiotapu kuumaveealal, see purskas iga päev kl 10, ja purskamiseni oli seega jäänud vaid a la 15 min, seega kimasime sinna, pilet oli ainult mingi 27 dollarit ja õnneks jõudsime, kuna geiser purskas mingi tund aega järjest. Väga lahe oli, võtsime geisriala täiega üle, hüppasime-kargasime ja tegime pilte ja muid totrusi, ei teagi, mida muu rahvas meist arvas :D Siis läksime ülejaanud ala üle vaatama, oi seal oli vinge aurav oranži-kollasekirju mullitav Champagne Pool, kus iga värv oli erineva kemikaali tekitatud, veetemperatuur oli kuskil 75 kraadi ja seda ümbritses erinevaid rohelisi tiike, mudamülkaid ja väävliauke täis suur ala, enamus neist ilmingutest oli allmaateede kaudu üksteisega kuidagi seotud. Vahepeal haaras aur meid täiesti endasse, nii et näha polnud midagi :D Lõpuks harjusime mädamunahaisuga juba peaaegu ära. Veetsime seal ikka tunde, väga entertaining oli neid looduse imesid vaadata.
Seejärel hakkasime sõitma Waitomo poole, kus asuvad koopad on ka lausa kohustuslikud igale turistile. Seal on valida väga palju tegevusi, koopas kanuusõidust ja muidu ronimisest müstiliste jaaniussikoobaste vaatlemiseni. Meie otsustasime viimase kasuks, see tundus kõige vaatemängulisem. Jõudsime sinna napilt veel enne, kui piletimüük lõppes, algul räägiti, kes need ussid on ja kui ammu nad koobastes elavad (ma kahjuks ei mäleta mitte midagi), ja siis viidi algul sügavale megasuurde stalaktiidikoopasse, kus kahjuks pildistada kuskil ei tohtinud. Need olid ilusaimad ja suurimad stalaktiidid, mida näinud olen (kui võrdlen hoobilt näiteks Belgia Han'i koobaste või Gibraltari koobastega, kus käinud olen), tõeliselt kaunid, erinevat tüüpi pinnaga, mõned läikivad, teised tuhmid, ilusad lumivalged, nagu jäätis või marmor, tohutult tahtsin katsuda neid, aga ei tohtinud :(
Üks osa koopast oli lausa kui saal, ja nad pidavat seal suviti kontserte korraldama! Edasi viis tädi meid pimedusse suunduva maa-aluse jõe kaldale, kus ootasid paadid, ja juba paistsid siin-seal veepinna kohal rippumas helesinised ussidekogumid. Kui olime kõik paadis, pandi viimasedki tuled kustu, ja meie silmadele avanes tõeline sisekosmos: must koopalagi oli täis tuhandeid helendavaid siniseid täppe, tõeline taevakaart! Vahtisime ammulisui ja võlutult seda vaadet, kuni hakkas paistma koopasuu valgus ja meie reis oli lõpule jõudnud. Üritasin seal küll ka filmida, aga kahjuks oli liiga pime ja kogu sündmus on nüüd talletatud vaid mällu :)
Kuna õhtu polnud veel käes, otsustasime sõita järgmise atraktsiooni poole, milleks oli Marokopa juga, mis pidi suur ja vinge olema. Tee peale jäi Mangapohue looduslik kivikaar, seega peatasime auto ja matkasime natuke mööd põnevaid püstloodis jõeäärseid kaljusid, kuni kaar paistma hakkas. Väga lahe oli, kuigi juba hakkas kõhedalt jahedaks minema. Koseni jõudes kuuldus selle mõhin juba kaugele, ja kosk oli jube ilus, kaks sümmeetrilist kõrget juga, meie Keila-Joast ikka kolm korda kõrgem vist :D Poisid otsustasid kose all ära käia ja suundusid porist kaldakülge mööda alla. Päris joa alla nad küll ei läinud, kuid jõe kaldal käisid ära ja olid peale tagasijõudmist kui mudakäkid, aga üliõnnelikud. Hiljem olid nad üksteisega nõus, et see oli nende nädala tipphetki :)
Pimeduse saabudes hakkasime mõtlema öömaja peale.. Mina oleks hea meelega mõnes farmstays ehk talumajutuses ööbinud, mõelge kui armsaid lehmi ja lambaid oleks võinud kohata! Aga parasjagu ei jäänud ühtki tee peale ette. Marokopa linn ise valmistas meile pettumuse, sest kuigi tegu oli pimedaski kena mereäärse linnaga, ei leidnud me sealt kohalike maooridest poolasotsiaalide ja kinnipandud hosteli muud. Hakkasime sõitma millegi poole, kus Eduardo arust midagi pidi asuma, kuigi hiljem selgus et olime valinud marsruudi, mida Lonely Planet tutvustas kui "scenic, but difficult". Kuna oli pime, ei jäänud meile "scenic"-ust midagi järele ja peagi sai meile selgeks see "diificult"-osa. Tee oli kruusatee, mida pidi jätkuma vist mingi 60 km, ja megakäänuline. Kusjuures pimedas tuli pidevalt käänu tagant välja mõni teel sibav siil, enesetaputuhinas opossum (no neid oli ikka hulgi!) vms. Opossumid valmistasid meile algul suurt elevust ja üritasime neid pildile püüda, aga Neni, kes arusaadavalt juhina ei olnud teest vaimustuses, väsis peatusi tegemast ja lõpuks me head pikti ei saanudki. Eriti tore oli, kui järjekordse käänu tagant tuli välja keset teed seisev hobune! Me auto (ja hobuse) päästsid Neni õnneks veel säilunud reaktsioonivõime ja vist hobuse hele värv :) Mingi hetk hakkas auto imelikku häält tegema, aga mingit viga me mobiilidega autopõhja valgustades ei leidnud ja sõitsime edasi. Tegu oli täiesti inimetühja rajaga ja suursündmuseks oli meile, kui mõnd tuld nägime. Mingi hetk, kui mina just välja ei vaadanud, ütlesid järsku kõik korraga "what the fuck was that??". Nad olid tee ääres näinud mingid olevust, kelle kohta nad ei oska siiamaani öelda kes või mis see oli, ja iseloomustasid teda kiilaka kassina! Monstrumil olevat peas olnud kole nägu ja ta olevat seisnud kui soolasammas ja ei liigutanud auto peale vurrugi. Ma pakkusin välja, et tegu võis olla mõne kujuga, aga täit aru ei saanud sest keegi ja teistel tekkis juba kõhe tunne :) Esiteks hobune, nüüd monstrum... :D Asi hakkas mingit judinafilmi meenutama, onju :) Lõpuks vedasime aga välja Awakino nimelisse asulasse, kus olemas kohalik hotellilaadne asi. See oli aga, üllatus üllatus - täis! Hotelli juures asuv kõrts oli omakorda täis purjus kohalikke mehi, kellele meie mure väga korda läks ja kes kohe pehmel keelel meile lahendust nuputama hakkasid. Lõpuks pakkusid nad välja kaks varianti: kas sõidame veel miljon kilomeetrit järgmise kohani, kus on lootust öömaja saada, või majutavad nad meid ise! Nad olid kohalikud jahimehed, kes eduka jahipäeva lõppu olid tähistanud, ja kõrvalasuvas Mokau asulas oli nende jahimaja, mida nad sealkandis olles kasutasid. kuna olime neljakesi, siis minu arust midagi karta polnud ja olime nõus. Mehel oli džiibis surnud metssiga! Ta kimas sajaga meie ees (jumal teab, kuidas ta käänulisel teel purjus peaga nii kiiresti sõita suutis!), ja maja oli väljast täitsa ok, seest selline hädavajalikuga poolikult sisustatud ja vannituba oli päris kole, a ajas asja ära. Kinkisime neile tänuks pudeli veini, mille endale enne ostnud olime, ja nad olid sellisest peenest kraamist suht elevil. Me olime vääga väsinud ja läksime peale kohustuslikku viisakusvestlust magama (kui meie käest juba sajandat korda oli küsitud, et kus see Eesti siis on ja mida seal tehakse), aga Eduardo jäi nendega lällama, ta oli nende seas tõeline hitt, nad olid mehhiklase kohtamisest silmnähtavalt vaimustunud ja talle tundus ka nende seltskond imekombel meeldivat! Nad kostitasid teda öösel veel küpsetatud metssea ja kalapraega, kui meie juba magasime! Saateks mängis mingil müstilisel kombel terve öö õuest automakist üürgav James Blunt! Karused jahimehed ja James Blunt...??? Igatahes ma arvan et te saate aru, kui ütlen, et ei taha James Blunti enam elu sees kuulda!

4. PÄEV - TONGARIRO VULKAANID, TAUPO JÄRV
Eduardo sai magada ainult paar tundi, sest me olime otsustanud võimalikult vara sõitma hakata, juhuks kui jahimeestel pole hommikuks enam aimugi, kes me oleme :) Jätsime neile ilusti maha tänukirja. Kohtumine kohalikega oli aga meie reisiplaane kõvasti muutnud, sestb kui varem oli meie plaaniks sõita otsa välja saare lõunatippu Wellingtoni (UM pealinn ja suuruselt teine linn), siis nad laitsid selle jm mõtted maha, seal polevat eriti kena ja oleks meeletu ajakulu, ja nad pakkusid meile selle asemel teisi ilusaid kohti nagu näiteks Coromandeli poolsaar, ja me võtsime neid nõuandeid kuulda.
Esialgu nägi aga tolle päeva programm ette Tongariro rahvuspargi imelisi vulkaane. Sõitsime esialgu mööda saare läänerannikut, kust avanes megailusaid vaateid mereäärsetele auguga kaljudele jm, peagi pöörasime aga ära sisemaale vulkaanide poole, suundudes esmalt Taumarunui linnakesse, kus ma viletsaid, aga kalleid friikaid ja mingit kanakebabi hommikuks sõin ja end mägironimiseks moraalselt valmis üritasin seada. Ronimine hakkas lõbus välja nägema, kuna ma olin oma tossud maha unustanud (õige asi, mida teha, kui nädalaks loodusesse lähed, eksju) ja kaasas olid ainult terava ninaga tänavakingad! Ühtki kingapoodi ka näha polnud. Aga noh, otsustasin,et eks lähen niikaugele, kuni kingad vastu peavad ja ongi väljakutse!
Kui esimene lumine mäetipp maastikule ilmus, haaras mind vaimustus, ma ei jõudnud ära oodata, millal lähemale jõuame ja tegin igast faasist hoogsalt pilti. Esialgu peatusime Whakapapa külas, kus asus visitor centre, et võtta kaasa kaarte jms. Tongariros on kolm tegevvulkaani: Mt Ruapehu (2797 m), Mt Ngauruhoe (2290 m) ning Mt Tongariro (1968 m). Ngauruhoe on kõige fotogeenilisem, ning seda kasutati Sõrmuste Isanda filmis Mordori tulemäena. Meie ronisime aga kõige kõrgema, Ruapehu otsa, mis alles kuskil 5 aastat tagasi pursanud oli! Loomulikult olid igal pool väljas hoiatussildid aga com oon, tegu oli nagu suusakuurordiga! Kahjuks polnud aga hetkel hooaeg ja suusaliftid seisid, muidu oleks vapsee kerge vaevaga üles saanud :) Jätsime auto suusakeskuse parklasse ja tardunud laavavälju seljataha jättes turnisime aina kõrgemale ja kõrgemale, kuna iga vaade ületas eelmised. Ma tulin kingadega päris hästi toime ja päris soe oli kohati. Teised tegid seal lumesõda ja libistasid end mööd lund paljajalu alla ja tundsid end igati hästi. Ma turnisin aga aina kõrgemale ja kõrgemale, kuni jõudsin päris lumepiirile. Sealt edasi teised aga enam edasi minna ei viitsinud ja olles ümbritseva vaate mälupilti talletanud, tegime läbi pika teekonna alla tagasi. Ma ei teagi, kui kõrgel ära käisime. Igatahes on need ilusaimad mäed, kus kunagi viibinud olen ja ümbritsev müstilise ilmega maastik siniste mägijärvedega (mis tegelt vist kraatrid) jättis tõesti mingi muinasjutumaa mulje. Sõitsime mägede piirkonnas veel mõnd aega vaateid imetledes ja käisime lähedalasuvate järvede kallastel. Ühes kohas oli sildi järgi väljakaevatud maoori küla, no hea küll, läksime siis seda vaatama, aga käisime kogu muruga kaetud väljaku ühest otsast teiseni läbi ja mida ei olnud, seda ei olnud. Ainult mahasaetud sõnajalapuu oli. See sõnajalapuu on muidu UM rahvuspuu. Kasvatasime seal toredal muruväljakul natuke enda lõbuks tiritamme ja tegime paar naljapilti ja siis kimasime edasi Taupo järve poole.
Järve nägemisulatusse ilmudes saatsid meid taas super vaated järvel asuvate saarte ja küngastega, kõrgendikkudelt nägi kaugusse ulatuvat vetevälja ja maastikku, tihti peatasime auto, et vaadet nautida ja pildistada... Sõitsime läbi Turangi asulast, mis jääb mulle meelde MacDonaldsi järgi, kust jäätist ostsin ja kus me kohalike noorsandide üle mingeid kurje nalju omavahel viskasime... kuigi naljade sisu olen miskipärast unustanud :) Varsti tegime järvekaldal peatuse, kuna ilm oli megailus, järvepind peegelsile ja päike sillerdas sellelt vastu. Eduardo sumas järves asuvale kivile ja peesitas seal, minuga tulid aga tutvust sobitama suured mustad luiged, kes olid arvatavasti lihtsalt näljased, nad ronisid ikka päris külje alla mulle, niiet suht kõhe hakkas vahepeal. Järvekaldal oli üldiselt aga tõeline idüll. Seekord jõudsime veel päevavalges Taupo linna! See on suht noorte backpackerite paradiis, kuna seal saab sooritada igasugu langevarju- ja muidu hüppeid ja lende jm adrenaliininäljastele. Me päris ekstreemsporti sinna harrastama ei läinud, pigem arvasime lihtsalt, et seal on kergem öömaja leida. Linn oli armas, kõigepealt käisime vaatamas ühe hptelli tahaaeda pandud treilerit, mis oli päris kobe, lükanduksega ja puha, aga raha taheti selle eest vist mingi 30 dollarit nägu ja me kartsime et öösel võib jahedaks minna. Peatänavalt leidsime odavama ja vähe elavama koha, millel oma väliterrass katusel ja puha. Maksis vist 20 taala inimese kohta vms, ja kahesed toad. Hiljem selgus küll paar puänti: nimelt tuli teki eest 3 taala juurde maksta, mida me aga põhimõtte pärast ei teinud, ma mässisin end ööseks oma saunalina ja kampsuni sisse, aga olin sellegipoolest hommikuks poolsurnuks jäätund :S Teine puänt oli, et maja allkorrusel asus baar. Esialgu olime ju väga rõõmsad, kuid kui me kl 3 öösel peolt tulles toa ukse avasime, selgus, et heliisolatsiooni polnud ja pidu oleks nagu meie toas toimunud!! Istusime üleval, kuni see trall lõppes, oli ikka jabur tuba küll!!! Kohtasime hostelis esimest korda ka TSS-i laevakaaslasi, linn tõmbas ju noori ligi nagu kärbseid, seega pole ime. Naljakas oli, olime juba harjunud omapäi olema. Käisime fancys itaalia restoranis söömas, kuna õhtusöök oli meil vist mitu päeva juba vahele jäänud :D Neni õpetas meid õigesti veini degisteerima ja mängisime salvrättide peal mingit poomise stiilis mängu :D Ka restorani tulid loomulikult teised Scholar shipi inimesed. Siis vahetasime riided ja läksime alla pubisse, seal oli päris korralik tantsupõrand, kuigi selle oli vallutanud mingi miniseelikus habemik, kellel ilmselt kas mingi poissmeesteõhtu või veider sünnipäevapidu käsil oli. Vahetevahel ta tuli rabas meie seltskonda aga lõpuks ronis lavale laulma hoopis :D Joogid olid kirved nagu ikka, pisike siider vist 7-8 dollarit vms, edasi liikusime üle tee aktiivsemasse kohta, kus ikka päris möll käis, musavalik oli super: mingist metalist tränsini, hullumaja! Vahele mahtus ikka toredaid lugusid ka. Hüppasin väsimuseni, ja mingi 2-3 paiku läksime hosteli. Aga nagu ma juba kirjeldasin, und me seal eriti ei saanud. Tervet meie Uus-Merenmaa nädalat iseloomustas see, et kuna vara-vara tõusime ja päeva jooksul meeletult ringi sõitsime, olime õhtuks harilikult nii kapsad, et vajusime kossti voodisse, nii ka ülejäänud päevadel, niiet see jäigi me ainsaks peoõhtuks.

5. PÄEV: HUKA FALLS -> BAY OF PLENTY
Alustasime hommikut Taupo lähedal asuva kuulsa Huka Fallsi kosega, mis on nii helesinine mäselev juga, et kogu jõgi ainult üks vahumöll. Seal sees saab ka paadiga ringi mäsutada, aga nii seiklushimulised me polnud.
Kuna Uus-Meremaa on kuulus oma manuka-taimest tehtud mee poolest ja üldse erinevate meesortide poolest, peatusime Wairakeis asuvad mee-degusteerimiskohas. Manuka-mesi on imemesi, nimelt on sellel tervendav toime sõltuvalt selle kangusest või puhtusest, mida märgistavad purgil asetsevad numbrid, mida suurem, seda parem. Taim ise näeb välja umbes nagu kanarbik. Kõige rohkem maitses mulle aga hoopis mingi tsitrusemesi. Müüdi ka meejäätist, oli nämma küll :) Poisid ostsid kaasa manukamee-õlut!
Edasi otsustasime jätkata lähima tasuta atraktsiooniga: kuukraatrid e. Craters of the Moon, järjekordsed auruaugud. Kohale jõudes selgus aga, et vahepeal oli vaatamisväärsuse eest raha hakatud võtma. Hind oli vist 5 dollarit vm. Me ei kavatsenud neile aga mitte midagi maksta, ning otsustasime otsida teise sissepääsutee :) Jalutasime metsa ja ronisime lihtsalt üle aia. Eduardo jäi meist maha ja oleks peaaegu metsa ära kadunud. Mingit hobuserada pidi tihnikust läbi ronides jõudsime lõpuks mäeküljele, kust avanes vaade auruaukudele. Meil oli ülihea meel, et raha ei maksnud, sets Waiotapu imemaaga võrreldes olid need augud suht jamad. Natuke podises muda mõnes, aga peale tossu ja haisu polnud suurt midagi.
Edasi põhja poole sõites käisime läbi ka Waimangu vulkaanilisest orust, kus asus mingi imeline türkiissinine Inferno-kraater, aga kohtasime seal ees laevalt Arturot, kes ütles et muidu suht ok, aga pikk teekond, ja meil hakkas kraatritest suht küllalt saama juba ja ei hakanud sinna minema. Lähedal asus ka Tarawera mägi, kus kunagi olid asunud kaheksandaks maailmaimeks nimetatud looduslikud Valged Terrassid, enne kui mäe vulkaanipurse nad 1886. aastal hävitas :( Vot selline maruline loodus siis. Edasi tahtsime külastada tee peale jäävat Tamaki maoori küla, kuid kohale jõude selgus, et nemad olid suletud. Saime ainult väraval asetsevaid vingeite nägudega nikerdisi imetleda :)
Kuna suundusime tagasi Rotorua poole, siis tahtsin väga ära käia Rainbow Springsi loomaaias, sest ma polnud veel elusat kiivit näinud! Teised otsustasid sinna mitte tulla, kuna pilet oli jällegi kuskil 25 dollarit, üliõpilastele soodustusi ei olnud. Ma olin aga otsustanud kiivi oma silmaga ära näha, sest looduses teda kohata on võimatu, kuna ta on öise eluviisiga lind. pargis oli ka palju teisi Uus-Meremaa põlislinde nagu tui (selline valge kaelaga lind, kes teeb polufoonilist kellahäält, haruldane kea, kes näeb välja nagu hall papagoi, kirju papagoi kakariki jt :) Veel asus seal miljonite aastate vanune sisalik tuataara, kes on vanem kui dinosaurused. Kiiviruum oli muidugi kottpime ja kuigi mul õnnestus näha, kuidas minu ees klaasi taga magav kiivi ärkas, ringi tuustime hakkas ja tema nokk oli minust millimeetrite kaugusel, oli mul kahju, et seal nii pime oli ja pildistada ei õnnestunud. Välku kasutada ei tohtinud, kuna linnu silmad olevat valgusele tundlikud. Mul korra ununes välk peale küll ja tegin klõpsu ära, ise hirmsasti ehmatades, et nüüd tapsin kiivi. Ta natuke ehmatas ja sahmis mõnd aega ärevalt ringi, aga kokkuvõttes keegi mind kinni võtma ei tulnud ja kogemus oli lahe. Kokku veetsin loomapargis vist poolteist tundi, kuna ootasin iga puuri all sada aastat, et head pilti saada :D Teised polnud aga õnneks ootamisest väga tüdinud.
Sõitsime põhja poole Bay of Plenty ehk külluse lahe ilusat nime kandva ranniku poole, ning jäime öömajale Tauranga linnakeses, kuhu ettenägelikult eelmine õhtu koha ära olime broneerinud. Seal asuv Hostelling Internationali hostel oli kõige kenam hostel kogu me reisi jooksul. Maksis vist ka kuskil 30 taala, aga suur valge puitmaja taga lauiva aiaga, kus jalgpallimuru, väike jõgi ja lamamistoolid, toad mega ilusad, auurte akende ja ilusa värvilise dekooriga, tõesti mõnus. Nautisime natuke aega oma uusi tube ja siis võtsime toidud-joogid ja põrutasime Mt Maunganui otsa piknikule. Päikeseloojang oli ilus ja võtsime selle vastu mäeküljel lesides, üksinduse peletamisest nördinult määgivate lammaste vahel, nautides vaadet lahele :)

6. PÄEV: MT MAUNGANUI JA COROMANDELI POOLSAAR
Hommikul siras päike ja olime täis entusiasmi, otsustades Mt Maunganui tippu ronida, kuna eelmisel õhtul oli see pimeduse saabumise tõttu meil ära jäänud.
Mäenõlvad olid kõikjal kahel pool meid jooksvaid halenaljakaid kabuhirmus lambaid täis, päike lõõskas ja oli tükk tegu, et mäe otsa vantsida. Eriti minu praeguseks juba poollagunenud kolme auguga kingadega :) Olime hämmingus, kui isegi ca 80-aastased vanapapid mäkke rühkides meist möödusid! Vahepeal istusima lammaste keskele, nautisime vaadet ja hävitasime mu kotitäit kiivisid. Sedapuhku vahelduseks mitte linde siis ;) Mäe otsast lõpuks avanev vaade oli aga kõike väärt, sealt paistis vist 10 km pikkune sirge valge rannariba, teisel pool saartega ääristatud rannik.. megailus.
Edasi sõitsime mööda rannikut Coromandeli poolsaarele, kus esimeseks sihiks oli Hot Water Beach ehk kuumaveerand. Lõpuks pärale jõudes avanes juba kaugelt meie pilgule meeletult hambuliste kaljudega pikitud aurav rand. Ja kui rahvale järgnesime, möödudes laineid üles pritsivatest rannakaljudest, jõudsimegi kohale, kus liiva augu uuristades valgus sinna maa alt täiesti tulikuum vesi! Segasime seda jääkülma mereveega, et sees solberdada suudaks. Palju nalja tegi meile Neni välja mõeldud võistlus, kes kauem kuumaveeaugus seista suudab. Enamasti võistlesid Eduardo ja Neni omavahel :) Mingi paks saksa tädi tuli suisa labidaga ja siis me laenasime talt labidat, et korralikku auku kaevata, kuna puupulgaga oli ikka suht niru uuristada, haha, tädi oli ise ka hullult hakkamas ja sapsu täis ja jälgis me ponnistusi :) Saime oma über-augu lõpuks valmis ja siis tuli meeletu laine ja ujutas augu üle ja see oli suht kadunud. Loobusime ja vantsisime minema. Osa rannast oli kaetud süsimusta sätendava liivaga. Ma nägin esimest korda musta liiva randa.
Suundusime poolsaare põhjaotsa Hahei'sse, kus asus lahesopp nimega Cathedral Cove. Sinna oli parklast (meeletu kauni vaatega saartega ääristatud kaljust rannikut mööda läbi sõnajalapuudest tihnikute) u. 40 min jalgsimatka, ja siis laskusime trepist ühte omapärasemasse randa, mida näinud olen.Randa piirasid mõlemalt poolt uuristatud kaljud, CC ise oli komnurkse avaga nagu gooti kiriku aken, millest ka tema nimi, ning kaare all asus koobas. Trullasime seal natuke ja otsustasime jäisest veest hoolimata kaare alla ujuma minna, sest lained olid nii suured ja kutsuvad. Lõbus oli, aga jäätumise vältimiseks pidime 5 min pärast välja ronima. Vahetasin koopas riideid :) Meil oli Thamesi linnas (poolsaare nö keskus) hostel kinni pandud ja kiirustasime sinna. Linn oli kl 8 õhtul TÄIESTI väljasurnud, niiet lausa scary. Süüa saamiseks sõitsime pool tundi ringi, ja olime juba näljasurmaga leppinud kui lõpuks leidsime linnaserval bensujaama, mille luugist meile mingit külmutatud pizzat müüdi. Hostelis (mis muidu oli jälle lahe ilus USA lõunaosariikide stiilis suure aiaga puitvilla) oli köök tagasi jõudes juba suletud, a moosisime nad ära ja saime oma õnnetud pizzad soojaks teha. Allkorrusel oli lounge, kus piljard ja muud mängud, a ma olin nii väsinud et vajusin suht ära ja läksime varsti magama. Seekord ööbisime suures toas koos teiste inimestega.

7. PÄEV - TAGASI AUCKLANDIS
Hommikul põrutasime tagasi tuulisesse ja külma Aucklandi, kuhu oli kuskil tunni aja tee, tagastasime auto ja läksime Hanna-Liinaga netti ja shoppama. Peamiselt keskendusin suveniiridele. kohtasin suveniiripoes Gabrieli, kes oli oma nördimuse unustanud ja heldis mind nähes taas :) Ja egas rohkem polnudki midagi, õhtuks olime laeval tagasi. Lahe oli jälle teisi näha, kuigi minu toakaaslane muide ei naasnudki laevale, kuna ta lendas Lõunasaarele Adrianoga ning pidi sealt otse Austraaliasse lendama, kuhu meil oli laevaga veel 4 päeva tee. Niiet temaga pidin alles Sydneys millalgi kohtuma. Ka Ali ja Mareike jäid Uus-Meremaale ja pidi otse Austraaliasse lendama. Mõtlesin, et tänu sellele jään meie koridoris puhta üksi, aga ei, õhtu sisustasid mu kajutis Hanna, Eduardo, Gabriel, Neni jne, rääkisime oma seiklustest ja vahetasime pilte ja tegemist oli oi kui palju :)
Olime Põhjasaarele praktiliselt tiiru peale teinud ja võin öelda et vähemalt pea pool Uus-Meremaad sai nädalaga nähtud. Olime oma efektiivse sightseeinguga vääga rahul, ja ringi kimamisest hoolimata oli roadtrip olnud väga chill :)

VAIKSEL OOKEANIL TAHITI JA UUS-MEREMAA VAHEL 1.-6. NOVEMBER 2007

2007-12-14T20:25:00.000+02:00

Tahitilt tagasi jõudes magasin esimesed päevad, kuna puhkus päikese all oli eriti väsitavaks osutunud. Tundus, nagu oleks see kõik mingi unenägu olnud ja nagu me polekski selles muinasjutukohas käinud... Eriti kuna päev peale laevale jõudmist läks ilm õues nagu eriti külmaks ka veel, vaevalt 16 kraadi!! Vaikse ookeani lõunaosas! Ma ei saa aru, mis toimub!
Väsimusest jätsin mõned meie jalgpallimängud vahele, kuna liiga läks edasi kohe esimesel õhtul. Meie tiim elas üle tahtmatud muutused. Nimelt lõpetati meie laevafotograafi Joshuaga Tahitil tööleping põhjustel, et ta rikkus teatud laeva sisekorrareegleid, ja ta pidi laevalt lahkuma. Josh oli aga juhtumisi meie tiimi parim mängija, ja teda meil ikka andis taga leinata... Eduardo palkas küll ühe minu lemmikutest, saksa Martini teda asendama, aga ta polnud päris see. Esimesed paar mängu võitsime ja liiga tugevaimalt meeskonnalt, Larsi, Patricku ja Borja meeskonnalt Nat2Bad saime ainult 6:5 pähe, aga kokkuvõte oli see, et poolfinaalidesse me edasi ei saanud :( Mängisime veel kahe teise võrdse punktisumma saanud meeskonnaga playoff-seeria, ja kaotasime mõlemad mängud...
Halloweeni-pidu oli ka 31. okt., mingi kõrvitsauuristamise võistlus jne, no peamiselt ameeriklased-kanadalased ja osad aasialased osalesid. Kostüümidega olid mõned küll erilist vaeva näinud, kohe kahju hakkas neist, ja mõned meesindiviidid tegid cross-dressingut, vist uute Tahitilt ostetud sarongide ja muude hilpudega, mida ma ausalt öeldes parema meelega oleks nägemata jätnud, aga jah, niipalju siis sellest..
ÜLETASIME RAHVUSVAHELISE KUUPÄEVARAJA ja selle tulemusena kaotasime 5. novembri. Niiet meil oli 4. november ja järgmine päev oli 6. november lihtsalt ja kogu lugu. See oli sellepärast, et me olime ju kogu aeg läände liikudes kokku 12 tundi enne võitnud, ja siis nüüd kaotasime ühe päeva, ehk läksime korraga 23 tundi tagasi (kuna samal ajal keerasime ka kella üks tund tagasi, sellepärast mitte täit 24 tundi, keeruline eksole) ja hakkasime peale seda jälle läände liikudes ükshaaval tunde võitma. Vahe on aga see, et kui enne olin Eestist 12 tundi maas, siis nüüd olen Eestist 11 tundi ees, naljakas. Ehk siis terve päeva võrra liikusime edasi. Kuna mu mehhiko naabril Arturol oli aga 5. nov. sünnipäev, ja see oli päev, mida meil niisiis ei olnud, siis peeti tema sünnipäev 4. novembril erilise prallena maha, isegi navigatsiooni-officer, kes meile kaptenisillalt iga päev kl 12 ilmastikuolusid ja meie asukohta valjuhääldist ette loeb (meil on saanud juba inside-joke’iks see, kuidas ta oma puise kreeka aktsendiga iga jumala päev tegelikust ilmast olenemata ütleb, et „the sky is partly clouded!“), tervitas ja soovis talle palju õnne :)
Tegime Eduardo, Neni ja Hannaga reisiplaanid Uus-Meremaa jaoks, otsus oli esimene päev Auckalndis olla ja siis neljakesi autoga Aucklandist teisel päeval põhjasaart avastama põrutada. Sounds good to me!

TAHITI, 30.-31. OKTOOBER 2007

2007-12-14T20:00:00.000+02:00

Prantsuse Polüneesia, mille saarte hulka ka Tahiti kuulub, koosneb 4 erinevast saarestikust, põhja pool Markiisaared, idas Tuamotu, lõunas Australise saarestik, läänes aga Seltsisaared e. Society Islands – nime saanud Briti Royal Society auks, mis saarte uuringuid sponsoreeris (ja mille hulka siis kuuluvad suuremate saartena Tahiti saar, Mo´orea, Huahine, Taha´a, Raiatea ja Bora Bora. Seltsisaared jagunevad veel omakorda Tuulepealseteks ja Tuulealusteks saarteks – Windward Islands ja Leeward Islands). Siis on Prantsuse Polüneesias veel kaks väiksemat saartegruppi Disappointment Islands e. Pettumusesaared põhjas ja all lõunas Duke of Gloucesteri saared. Kokku hõlmab Polüneesia Lääne-Euroopa suuruse maa-ala, aga saared on nii hajali ja imetillukesed, et maamass on imeväike. Saared on Prantsuse koloonia juba alates 1880 ja praegune Seltsisaarte elanikkond on kuskil 214 445 inimest.
Meie maabume Tahiti saarel Prantsuse Polüneesia pealinnas Pape´etes ja suudame oma seltskonnaga ära käia kõrvalsaarel Mo´oreal, kus rabavamad mäestikud ja ilusamad rannad kui Tahitil, saar asub 25 km kaugusel ja praamiga sõidab sinna kuskil 40 min.
Polüneesia esimesi kirjeldajaid 18. sajandil on kuulus Briti kapten James Cook, kes avastas Uus-Meremaa ja enamuse siinsetest saartest, Tahiti tuntumaks elanikuks on aga vast olnud kunstnik Paul Gauguin, kes kohalikku elu-olu maalis, osad meist plaanivad ka Gauguini muuseumis ära käia. Mina tahan aga rannaelule keskenduda.
Tahiti koosneb peaosast ja väiksemast poolsaarest, mida vastavalt Tahiti Nui ja Tahiti Iti kutsutakse e. suur Tahiti ja väike Tahiti (jah, „nui“ tähendab suurt ja „iti“ väikest – minu teooria on üldse et tahiti keel on eesti keel. Näiteks maa-ahi on ahimaa = loogiline ju, ahi + maa!! Täielik eesti keel!).

Tahitile joudmine oli imeilus. Saar on teravatipuliste magede ja rulluvate orgudega roheline paradiis, Papeete sadamat umbritsesid turkiissinised laguunid ja kauguses paistis Moorea kahe terava tipuga saar, kuhu kaheks paevaks soitma pidime, kuna seal pidi loodus veel kaunim olema kui Tahitil. Lopuks lasti meid laevalt maha, valjudes tervitas meid kohalike grupp, korva taha pandi lohnav lilleois ja meile mangiti kohalikku muusikat. Nii armas! Meie laev oli uks kahest sadama peatuvast laevast. Muidu oli aga Papeete pettumus. Linn nagu iga teinegi, karpmajad, mis ulatusid isegi magede keskele. Kaisime natuke praami valjumiseni linnas, uudistasime kohalikke, saime maitse suhu kohalike kirvete hindade suhtes ja siis laksime Moorea praamile. Praam iseenesest kallis ei olnud. Tahitil kehtib prantsuse Vaikse ookeani frank, 1000CPF vordub 1 dollar. Pea kogu Scholar Ship tuli sinna, seega tunniajasel soidul oli lobus. Meie laksime Hanna, Natalja, Eduardo, Neni, Parvini, saksa Katja ja saksa Franziskaga. Mooreale joudes tervitasid meid pustloodis langevad maed, erksinised laguunid, vaike armas lahesopp, kus sadam oli. Kohalikud jalutasid rahvariietes, kirjudes holstides ringi... Motlesime algul autot rentida, et teise saare otsa, Hauru Pointi soita, kus pidi Moorea uks kauneim rand olema. Tuli aga valja, et armas kirju bussike soidab samuti kogu saare labi, peatub koikides Sheratoni, Intercontinentali jm kuurortides, kus uskuge voi mitte, pooled meie inimesed peatuma pidid, ja viib lopuks ka Hauru Pointi. Joudsime sinna kohale, vaatsime ranna ule... oli ikka paras paradiis kull. Pisikesed palmilehtedets katusega majad, kitsas lumivalge rand, soe vesi, pohi koralle tais, paikeseloojang... rannal olid kanuud, millega soita voisime. Votsime kohalikus longhouse-is oomaja ja istusime ooni rannal veini juues ja pimedaski labipaistvat vett imetledes.
Hommikul nautisime veel veinist unise peaga lumivalget randa, ja see vesi no se oli uskumatu ikka. Snorkeldasin natuke, aga uldiselt polnud prille vaja, vesi oli nii selge, et panid ;ihtsalt pea vee alla ja nagid koike. Kalad ujusid jalgade umber, kirjud, eksootilised, mida pole eladeski kuskil veel nainud, mahe paike paitas keha. Liiv on eriline. Ta on nii valge, et isegi marjast peast on ikka valge, ei lahe tumedaks nagu tavaline liiv. Rannal olid iludas puidust bungalowd restoranidega, kust avanes super vaade. Onneks juhtusid seal rannal olema ka ameerika Matt, norra Anya ja louna-aafrika Nicole, kes pakkusid, et viivad meid oma autoga saare parimasse vaatepunkti ulal magedes, Belvedere Pointi. Soitsimegi sinna, koha erilisus seisneb selles et kui Moorea on nagu kahe jonksuga hobuseraud, kus kaks lahte, mida umbritsevad maed, siis see vaatekoht asub nende kahe lahe vahel ja sealt naeb kogu saart! Lihtsalt kirjeldamatu, minu kui magedefanni jaoks veel eriti!
Siis soitsime Sheratoni kuurorti, kus Anne-Marie ja Chris oobisid, no seal oli ikka hullumaja kui ilus! Bungalowd vee peal, sinine labipaistva veega erarand. Kohvikud palmide all, lisaks baseeinid, tiigid karpkaladega, sillad, puithooned... oojaaa, ma hakkasin aru saama, miks koik seal elada tahtsid. Osad olid rohkem inimesi tuppa smugeldanud kui mahtus ja maksid ainult kuskil 50 dollarit nagu, polegi hull. Meie oomaja rannal oli kuskil 20 dollarit.
Anne-Marie soidutas meid sadamasse ja oligi aeg lahkuda. Joudsime Papeetes veel lahedal kohalikul turul kaia ja kohalikku nanni vaadata ja siis oli bye bye, paradiis! The dream was over... Back to reality....

ECUADOR JA PERUU, OSA 2

2007-12-14T19:50:00.000+02:00

2.-3. PAEV, PERUU
Nii, mäletatavasti jäi mu jutt pooleli Peruu piiril. Astusin piirivalvemajakese poole ja järsku kuulen, et ahhaa, buss sõidab nagu lihtsalt minema. Kusjuures see minu kõrval istunud mees, kes jube abivalmis oli, küsis, kas ma tahan, et ta kaasa tuleb, mina ei vastanud midagi, aga ju ma nii hirmunud näoga olin, et ta tuli ka bussist maha. Natuke ehmatasin, et buss minema pani, aga kuna teised olid minuga kaasas, mõtlesin, et no mingi lahendus peab asjal olema, sest Tumbési linn pidi ikka minu teada piirist vähemalt kuskil tunnikese kaugusel olema. Pääsesin ilusti piiripunktist läbi, pass tembeldati ära ja mingit imestust minu kui eestlase kohaloleku üle seal piiripunktis ei väljendatud, naine küsis ainult kolleegilt, kas eestlastele viisat on vaja, see ütles et vist mitte, ja kogu lugu.
Nii, läksime siis kõik õue, ja seisime teeserva, ma vaikselt üritasin uurida, mis nüüd saab (no ja arvestage, et nüüdsest käis 3 päeva kogu suhtlus ainult hispaania keeles), ja see minu kõrval istunud mees hõljus ka seal veel, peatas takso ja läks peale, ja kutsus mind sinna, aga ma ei läinud, sest no ma ei tea, mulle tundus naljakas, et ta üldse seal maha kobis :) Läksin hoopis bussisaatja ja teiste inimestega teise takso peale. Sõitsime lähimasse linna, ärge küsige, mis selle nimi oli, tõesti enam ei mäleta. Igatahes bussijaamas kobisime taksost maha, maksma ei pidanudki, bussisaatja andis juhile ise raha, ja siis ootasime bussi. Vahepeal purssisin ühe minuga koos tulnud tüdruku käest uurida, mis värk. Jah, me ootame uut bussi, mis meid Tumbési viib, Ta oli ise Tšiilist, reisis 24-tunnise bussiga Limasse, kust koju lennata. Soovitas mul piiripunktis raha vahetada, pidi turvaline olema. Varsti tuligi buss, sinna läksime ainult meie 4-5kesi. Õhtu oli juba käes. Kimasime läbi linna, seisukord oli sel asulal sama, mis ülejäänud kümnel enne seda... Aga huvitav, kohal oli karakterit..Tänava ääres mängisid vanemehed malet, inimesed istusid ja sõid. Peruusse sisenemise piiripunktis buss seekord ootas meid, ja tšiili tüdruk näitas mulle, et näe, siin on rahavahetuspunkt, ja no hädas nagu ma olin, muidugi otsustasin 50 dollarit ära vahetada seal, et vähemalt öömaja jaoks raha oleks. Vastu sain 101 soli...! Ehk siis mitte 3 ühele vaid 2 ühele, kolmandik rahast seega haihtud kuhugi... aga no mis ma ikka teha sain, mujal mul vahetada polnud.. Neelasin pettumuse alla ja otsustasin, et see on viimane kord, kus Peruus raha vahetan, edaspidi üritan neile dollarites pakkuda. Kui juba hämardus, jõudsin Tumbési. Esmamulje oli natuke pettumapanev: ikka samasugune rähmane asula, nagu muudki. Midagi ilusat esmapilgul küll silma ei hakanud. Aga mul oligi tol hetkel ainukeseks mureks öömaja leidmine. Õnneks astus juba bussist väljudes minu juurde kohaliku mototakso juht (mototakso on kolmerattaline mootorratas, kus taga katus, nagu mootoriga rikša pm, seal linnas ainult nendega ringi kimatigi). Ja see küsis, mis ma teha kavatsen seal, kauaks jään ja kas öömaja ja transporti vaja jne. Kasutasin kohe juhust ära ja ütlesingi, et tahan Manglaresi rahvusparki (see on saared mangroovitihnikute vahel, kus krokodillid jm linnud-loomad, rannad jne, nagu Everglades Floridas) ja Zorritose randa. Ja ta sõidutas mind sealtsamast hotelli, Hospedaje del Andes vms oli nimi, öö maksis 25 soli ehk kuskil 7-8 taala (70-80 krooni), täitsa ok koht oli, aknast paistis peaväljaku katedraal ja tuba oli puhas, suure voodiga ja suurte akendega. Veider oli ainult see, et WC-l näiteks polnud ust ees, aga no õnneks ma elasin seal toas üksi, eks ole :) Läksin aga peaväljakule õhtustama, ja sattusin kohe otsekontakti kohalike putukatega. Ma olin end sääsetõrjega mingi viiekordselt üle spreitanud, aga endiselt, selle 20 minuti jooksul, mis ma oma pastat välikohvikus sõin, söödi mu teksadest väljaulatuvad jalaosad sääskede poolt no nii ära, et suured muhud olid veel kuu aega nähtaval. Hea, et seal piirkonnas malaariat pole, haha.
Järgmine hommik tuli mototaksopoiss Mauro mulle kl 9 järele, nagu lubatud ja kimasime selle naljaka liiklusvahendiga vaatama, kas saan Puerto Pizzarros Manglarese krokodilliparki. Sinna jõudes läbisime ikka karme linnaosi, kus inimesed lehmadega ja kanadega koos paarist liistust kokku löödud putkades elasid. Tumbési äärelinn polnud veel nii hull, aga Puerto Pizzarros oli küll ainult mereäärne pargi sissesõit normaalne, ja ülejäänu oli hütikesi täis, inimesed aga superoptimistlikud, reggaeton muudkui aga mängis, rahvas lõõgastus majakeste ees ja lapsed jooksid poriloikudes. Kahjuks selgus, et veetase oli nii madal, et me peaksime paari tunni pärast tagasi tulema. Seega viis Mauro mind linna tagasi ja võtsime sealt vahepeal Zorritose randa minekuks kollektiivtakso, sest see asus kuskil 40 min sõidu kaugusel ja mototaksoga oli sinna liiga kauge minna. kollektiivtakso on nagu marsa, aga sõiduauto. Mõnikord võetakse sinna peale 7-8 inimest korraga! Zorritos oli ilus. Päike tuli välja, mõlemal pool teed kõrgusid kaljud, avanesid super vaated helesinisele merele ja lumivalgele rannaliivale... Sõime kohalikus „turistide restoranis“ (mõeldud peruu ja ekuadori turistidele siis, mitte minusugustele gringodele, sest välismaalasi sinna eriti just ei satu). Piimakohvi tuuakse aga naljakalt, väike eraldi karahvin kange kohviga, kruus piimaga ja siis kannuke kuuma veega. Siis aga peesitasin lumivalgel liival ja hüppasin sellistes lainetes, et kui minna põlvini vette, siis käis laine üle pea. Randa ääristasid lahedad palmilehtedega kaetud päikesevarjud, ja nende all istusid rõõmsalt kutsud, keda koos kukkede-kanade, mingite faasanilaadsete lindude ja muude väikeste pudulojustega ikka igal pool alates äärelinnadest rongi jooksmas võis näha.
Õhtupoolikul sõitsime Puerto Pizzarrosse tagasi, maksin oma 50 soli (ca 15 dollarit e. 150 krooni) ja sain minna saartetuurile Manglaresi rahvusparki. Krokodilliaia nägemise eest pidin 3.50 soli veel juurde plekkima, ja siis põrutasimegi paadiga saartele, see Mauro tuli mu truu saatjana kaasa :) Sadamast tõusid õhku tuhanded pelikanid, kes seal kalapaate nillivad. Ma olin arusaadavalt väga vaimustuses asjaolust, et mingi paari sentimeetri kauguselt pelikanidest pilti sain teha :) Teised kuulsad kohalikud linnud on fregattlinnud (nii vähemalt hüüavad neid kohalikud), harksabaga nagu pääsukesed, aga nagu kümme korda suuremad mustad kogud. Sõitsime tihedate mangroovitihnikute vahelt läbi, mangroovide juurtele klammerdusid kümned pisikesed punased krabid ja sealmöllas igasugu linde. Randusime krokodillisaarel ehk, nagu kohalikud ütlevad, Isla Cocodrilos! Ohjahh, olidki aedikud igas eas ja suuruses krokusid täis. Päris scary oli – nad tunduvad nagu oleksid mingis täielikus uimas, aga järgmine hetk hüppavad üksteisele kallale ja kaovad vintsklevate kogudena vette... Ainukesed, keda ma ei kartnud, olid pisikesed krokubeebid, kes basseinis sulpisid. Kõik krokud olid kohalikest jõgedest püütud, aga looduses ma neid õnneks ei kohanud, see oleks ikka õõvastav olnud...
Järgmiseks sõitsime Isla del Amorile, kus chillisime rannakohvikus ja võrkkiiges ja korjasin kohalikke rannakarpe. Kohviku omanikul oli väike ahv, neid pidada sealkandis 5 soli eest müüa olema. Olime seal päikeseloojanguni, kuni paat meile järele tuli.
Linna tagasi jõudes ostsin ära oma tagasisõidupileti kl 23 väljuvale bussile Guayaquili, Ecuadori. Pidin järgmine päev poola Kasia ja saksa Katjaga Riobambas kokku saama, et mägedes kihutavale rongile minna, kuid nägin, et ei jõua enam õigeks ajaks sinna. Lootsin aga, et saan Alausist õigel ajal poolepealt rongile, see pidi seal ka peatuma. Ma polnud Kasiast ja Katjast midagi kuulnud ka, nad polnud netti saanud. Me telefonid seal ju ei töötanud. Ühesõnaga, mul oli bussini veel mingi 5 tundi aega, sõbrunesin bussijaamas istuvate teiste mototaksode juhtidega ja vaatasin nendega koos Peruu-Uruguay jalkamatši, vahepeal viis üks neist mind poodi, et ma end reisiks snäkkidega saaksin varustada, ees ootas ju pikk sõit. Nad olid ülitoredad kõik, üritasid mind aidata ja olid igati toeks. Maksin sellele Maurole kahe päeva ringivedamise eest mingi 30 soli vist lõpus, aga see pole nagu mitte midagi, arvestades, kui palju abi mul temast oli. Politsei tuli vahepeal bussijaama mingit asja ajama, nägid meid ja küsisid mult, kust ma pärit olen ja mis teen, ma siis seletasin seal neile, nad andsid mulle reisivihjeid ja naljatasid, et ma nad laevale kaasa võtaks ja olid igati lahedad. Selline inimeste sõbralikkus ongi peamine tunne, millega Peruust ära sõitsin. Öösel oli jälle piiripunktis peatus, seekord buss ootas, Peruu inimestelt võeti mingi kõrgtehnoloogilise vidinaga kõigilt Ecuadori sisenedes putkaakna kaudu sõrmejäljed, mina ei huvitanud aga kedagi, nojah, ju ma ei näe piisavalt revolutsionääri moodi välja :) Mõne tunni pärast tehti jälle peatus ja mingi sõjaväelane ajas mu üles. Kobisin uniselt bussist maha, väljas kõik juba seisid kobaras. Sõjaväemehed vaatasid mu passi ja kotti, ja siis kobisime kõik jälle bussi ja sain oma niru unenatukese juurde tagasi pöörduda. Selliseid sõjaväekontrolle tuli seal bussiga reisides ikka ette.

4.-7. PÄEV: MILAGRO, CUENCA JA TAGASI GUAYAQUILIS
Hommikul äratati mind Guayaquili bussijaamas. Kobisin maha ja avastasin, et kl 5 asemel oli buss Guayaquili jõudnud kl 7! Pole ime ka, kui kõiki neid öiseid peatusi arvestada... Ühesõnaga poleks ma enam õigeks ajaks Alausi sellele rongile jõudnud, sest sinna oli Guayaquilist 2 tunni tee. Istusin uniselt bussijaama pingile ja mõtlesin, mida teha. Ma polnud Kasiast ja Katjast midagi kuulnud, seega polnud mul aimugi, kus nendega ühineda. Olin iraani Parviniga vahepeal kirjutanud, tema oli Guayaquilis mingi sõbraga. Ma aga tundsin, et ei taha laevale tagasi minna ja rändaks parem otse edasi, ei osanud ainult otsustada, kuhu. Vaatasin pisikest Ecuadori kaarti, mis meile maatutvustusel jagatud paberil oli, see oli eriti udune, aga seal seisis ühe koha peal Avenue of Volcanoes, vulkaanide avenüüü... kõlas hästi! mulle tundus, et lähim ounkt sellele on Milagro linn. Läksin selle bussipaviljoni juurde, kus Milagro silt on ja küsisin, kas seal on vulkaanid. On ikka, kiitis mees. Sinna oli 1,5 tunni sõit ja pilet maksis 1 dollar. Pole paha, mõtlesin ja läksin bussile. Mehel polnud mulle 20-dollarisest tagasi anda, ütles mulle et ma ootaks, viis mu juba nendest rahaväravatest läbi ja bussi, ja siis jõlkus seal uksel rahapakiga, ma sain lõpuks täitsa kurjaks juba, sest mul oli tunne, et me sõidame minema, ja ta hüppab lihtsalt bussist maha ja kaob ilma mulle raha andmata. Kui ma teda kurjemini ahistama hakkasin, sai ta lõpuks kelleltki õige rahatähe ja sain oma raha tagasi. Jäin bussis kohe hoobilt täiesti ennastunustavalt magama. Kui üles ärkasin, läbisime parasjagu mingit eriti hirmsat tööstuslinna, tolmutase oli a la meie Kunda kõige hullematel aegadel. Tabasin end just mõttelt, et jube oleks, kui see olekski see linn. Paraku juhtuski kõige hullem ja buss pööras rõõmsalt sealsamas bussijaama sisse. Silmapiiril polnud näha ühtki mäge, vulkaanidest rääkimata, ainult vabrikukorstendest tulev toss... Aga mis mul üle jäi, kobisin bussist maha ja läksin siis bussijaama aknakesest küsima, millal läheb järgmine buss linna nimega Cuenca, sellest olin väga palju head kuulnud. Tuli välja, et alles mingi 4 tunni pärast! Tegin siis aega parajaks, käisin netis, mis asus õnneks kohe bussijaama kõrval, tegin väikese jalutuskäiguga peatänavale kindlaks, et linnakeses ei asunud mingeid vaatamisväärsusi, ja läksin tänava ääres asuvasse kohvikusse, kuna olin selleks ajaks juba jube näljane. Tädikesel oli oma maja allkorrusel köögike avatud ja seal oli siis mingeid kanatoite saadaval. Ta seletas küll, mis toitu ta pakub, aga ma ei teadnud seda hispaaniakeelset sõna ja palusin, et kas küpsetatud kana saaks. Ja tädi ütles, et ok, ta on nõus mulle küpsetama. Pidin natuke ootama ja tuligi hiigeltaldrikutäis kana riisiga ja mingi muu träniga. Muidu oli tore, lihtsalt paraku nagu sealkandis alati, oli kana Fairy maitsega, aga ikka üle poole suutsin ära süüa. Tädi tuli istus ja ajas juttu minuga, ta ikka imestas suht, et mida ma nende linnas teen, kui kuulis, et ma Eestist olen, ma ütlesin et niisama läbisõidul. Varsti läksin bussijaama tagasi ja veetsin seal aega imetavate emade ja võrkkiigemüüjate keskel, oeh, kell oli 12 ja bussi ei olnud kuskil. Käisin mitu korda küsimas, ja aknast öeldi, et jaa jaa, buss tuleb. Lõpuks mingi kl 13 paiku veeres õige sildiga buss ette. Bussisaatjad aga ütlesid, et enne poolt tundi ei lähe nad kuskile, ja hakkasid alt pakiruumist mingeid madratseid jms välja vedama. Olin juba päris vihane selleks ajaks, sest tundus, et jõuan Cuencasse alles hilja õhtul, kuna sõit pidi 4-5 tundi võtma. Lõpuks läks sõit lahti, üritasin magada, aga see ei õnnestunud, kuna telekas pandi eriti kõvasti mingi actionfilm mängima, ja kui sealt ikka mingi püssitärin tuli, siis hüppasin õhku ehmatusest. Minu kõrval istuv vanamees vestles minuga hullumoodi, tore onu oli, aga ma ei saanud ju 90% tema jutust aru, panin küll silmad kinni ja tahtsin magada, aga teda see ei morjendanud, ajas ikka juttu edasi, lõpuks aga ma lihtsalt a la keerasin teise külje ja ta jäi vait. Kui ärkasin, olime jõudnud Andide kõrgmägedesse! Nii lahe oli lõpuks ometi mägedes olla! Kuigi iga hetkega vähenes nähtavus, kuni mingi hetk oli nähtavus nagu 1 meeter, sõitsime kaljuäärel ja buss kõikus meeletult küljele. Aknast välja kiigates selgus, et asfaltteed polnud enam ja kogu tee oli üks mudamülgas. Kujutasin juba ette, kuidas buss mäekülge mööda alla veereb ja küsisin sellelt jutukalt onult, et ega see sõit nagu mingil juhul ohtlik pole. Aga tema vehkis käega, et oh ei, ja buss kõigub ainult sellepärast, et ta aeglasemini sõidab. Otsustasin siis teda uskuda :) Mingi aja pärast jõudsime pilvedest kõrgemale ja avanema hakkasid super vaated. Kimasime läbi quechua indiaanlaste mägilinnade, ja neid oli ka rahvariietes teede ääres näha. Õhtul jõudsin Cuencasse, ja minu meeletuks üllatuseks oli see täiesti teistmoodi linn kui seninähtu! Kõik oli korralik ja täitsa euroopalik. Ei mingeid räämas eeslinnu. Bussijaamas torgati mulle pihku flaier hosteliinfoga, sõitsingi sinna kohale ja sain mõnusa suure toa 5 dollariga. Olin täiesti läbi, seega vajusin õndsasse unne.
Hommikul oli väljas sini-sinine taevas ja päike siras, kuigi juba eelmine õhtu olin tajunud, et palju külmem on, kui oodata oleksin osanud, see oli mägede tõttu. Linn oli täis täielikke alpimaju, täiesti selline tunne, nagu oleks kuskil Itaalia alpides, no selline erinevus muu Ecuadoriga! Keskväljakul oli vinge katedraal ja üldse oli kõik imeilus. Nägin üle mitme päeva esimesi turiste nagu mina! Ja teenindajad oskasid inglise keelt! Sain Kasialt ja Katjalt meili ja tuli välja, et nad on samuti Cuencas! Läksin parasjagu Cuencast 20 km kaugusel asuvasse Cajase rahvusparki, kus pidi väga ilus mägiloodus olema, seega leppisime kokku, et saame õhtul kokku. Cajas oli tõesti ilus. Mäed olid kuskil 3000 m kõrgused, kõikjalt jooksid alla väikesed joad, rohelised mäeküljed olid täis lambaid. Park on muidu väga suur maa-ala, aga bussirahvas soovitas mulle ilusat kohta, kus maha minna ja kui olin pargivahilt 10-dollarise pileti ostnud (kohalikele oli hind mingi 2 dollarit!), jalutasin seal tunnikese, imetledes vaateid mägijärvele, kuigi lõpuks juba täitsa lõdisesin külmast, seal oli kuskil 10-15 kraadi sooja vist ainult!
Läksin tee äärde bussi ootama, bussipeatust seal polnud ja üldse polnud seal peale minu ja kuskil kauguses vilistava pargivahi inimesi. Kuskil 4 ajal nägingi bussi tulemas. Mul oli seda nähes ülihea meel, sest olin juba kringliks külmumas. Buss vuhises aga täie vaardiga minust mööda! Õnneks möödus sealt peagi mingi takso, pidasin selle kinni ja ta viis mu 5 dollari eest linna ära. Ta tuli parasjagu Guayaquilist ja sõitis nagunii seda teed.
Õhtul sain Kasia ja Katjaga restoranis kokku, jällenägemisrõõm oli suur! Nad proovisid kohalikku rahvustoitu, meriseapraadi! See oli paras õudus, merisea pisikesed küünised ja pea küljes! Huhh. Ma jäin kanaprae juurde isiklikult. Peale seda istusime natuke kohalikus kuumas kohas Café Eucalyptus, kus nädalavahetusteti igasugu ilusad inimesed end näitamas pidid käima, aga tol õhtul polnud seal suurt kedagi. Me pidime aga hommikul vara tõusma, ja mu hostel suleti kl 23, seega pikka pidu polnudki.
Hommikul läksime kõigepealt Cuenca ülikooli orhideeaeda, oh, emme oleks seal hulluks läinud, neil oli seal sadu enese aretatud ja mujalt toodud orhideesorte, osad olid ahvinäokujulised, teised suured, värvilised, lõhnavad.. lahe. Peale seda sõitsime Banyose alevisse Cuenca külje all, kus olid kuumaveebasseinid mingis vinges hotellikompleksis, mõnulesime türgi saunas ja basseinis, meie ümber lendasid aga kohalikud koolibrid, kes tegid just nagu meie jaoks showd, imedes puuõitest nektarit sellistes klassikalistes koolibripoosides, nagu raamatus. Olime sellest arusaadavalt väga elevil ja nautisime vaatepilti.
2 paiku läksime Guayaquili bussile ja läbisime meeletult ilusa teekonna läbi 4500 m kõrguste kõrgmägede, meist allpool olid pilvemered, vaated kurudesse ja püstloodis langevatesse orgudesse, siis laskusime päikeseloojangul mägedest alla ja kimasime savanni meenutavatel väljadel ananassi-, mango ja banaaniistanduste keskel. Buss sõitis läbi ühe sisemaa olulisema linna Puerto Inca. Päikeseloojang värvis kogu maastiku punaseks ja teekond oli toeliselt ilus. Ohtul Guayaquli joudes olin eriti uhke asjaolu ule, et meil onnestus 5 dollariga takso sadamasse saada (harilikult oleks raudselt 10 dollarit pidanud maksma). Laeva juurde joudes tuli valja, et kohalik ulikool korraldab meile mingi presentatsiooni ja peo, aga teised olid juba bussides valmis ja me ei joudnud nendega kohe kaasa minna. Soitsime mingi grupi inimestega neile parast Las Peñasesse jargi, kus uhes baaris toimus algul Scholar shipi pidu, siis laksime teise klubisse edasi. Olin ulionnelik Gabrieli, Nataliat, Adrianot, Hannat ja teisi nahes, tundus nagu oleksime kuu aega lahus olnud, kuna nii palju oli nadalaga labi elatud. Jargmisel hommikul tuulasime veel mooda kohalikke Guayaquili turge ja siis oligi aeg asuda teele Tahiti poole. Ladina-Ameerikast lahkusin toeliselt sooja tundega, fantastiliste inimeste piirkond ulimast vaesusest hoolimata.

VAIKSEL OOKEANIL ECUADORIST TAHITINI: 18.-29. OKTOOBER 2007

2007-11-21T12:12:00.000+02:00

VAIKSEL OOKEANIL ECUADORIST TAHITINI: 18.-29. OKTOOBER 2007

11 päeva merel, Vaikse ookeani ületamine selle keskpaigani.
Algul oli raske jälle laevaeluga harjuda, eriti kuna seltskonnaelu väga vaikseks jäänud, kõik ainult õpivad, sest paljudel on eksamid, olengud on kolinud student centerist kajutitesse, väiksemate gruppidega.
Taasasumine õppetöö kallale, esimeste assignmentite kirjutamine: Power Paradigmsi presentatsioon Kareniga väga edukas, suutsime oma filosoofide vahel vastavusi leida ja õppejõud jäi meie järeldustega väga rahule.
Siis levis kuuldus, et jälle on keegi haige, 20. okt tegime kannapöörde ja sõitsime Galàpagose saartele, tagasi, sest Emmal kuuldavasti pimesool. Seega jõuame selle tõttu nüüd Tahitile 1 päev hiljem, 30. okt.
Venelane Jegor oli ka meist maha Ecuadori, Quito haiglasse jäänud, aga liitus meiega Galàpagosel tänu sellele, et Emma sinna viisime. Tal oli palavik olnud ja selle põhjust polnud arstid teadnud, seega jätsid ta paarika päevaks uuringutele ja siis kui palavik langes, lasti jälle välja tagasi. Nüüd temaga kõik ok.
21. okt. oli meie kalli Gabrieli sünnipäev, joonistasime talle vinge kaardi ja õhtuse üllatuspeo planeerimine võttis terve päeva. Öösel enne kl 12 kaunistasime kogu ta kajuti jaburate õhupallide ja fotodega, talutasime ta salaja sinna ja hüppasime kapist ja mistahes kohtadest välja, järgnes kreisi sünnipäevapidu üleval Student Centeris, tantsisime ja möllasime oma seltskonnaga kuskil kümnekesi poole ööni, ja no selliseid innovatiivseid tantsumanöövreid pole küll enne nähtud. Gabriel oli paras pöörane ja ega teised palju temale alla ei jäänud, naersin end suht oimetuks ja väga lahe õhtu oli..
Peale Galàpagosi toimub merel hull üles-alla liikumine, tänu sellele wc rivist väljas ja kolisime tühja kõrvalkajutisse A7, sest kuskil kolm päeva täitis me kajutit ebameeldiv lehk kuskilt torustikust, mille põhjust keegi ei leidnud :) Kolimine võttis umbes 15 minutit ja kõik olid hämmastunud, kuidas me suutsime uue kajuti täielikult vanaga sünkroniseerida ja see näeb TÄPSELT samasugune välja nüüd :) Ainult vannitoa põrandat katab mosaiik, meil on fancy tugitool nüüd ja kardin välisukse ees :)
Jalkaliiga algus – ühe mängu ameerika Laura, taani Marki jt meeskonnaga võitsime 6-3, teise Johnny Law (ameerika Jonathan, teda hüütakse nii ühe näidendi pärast, mille ta alguses tegi) meeskonnale kaotasime 7-5, kusjuures nad on üks nõrgemaid meeskondi. Selle põhjuseks oli asjaolu, et meie vapper Neni sai esimeses mängus nii rängalt vigastada, et on nüüd liiga lõpuni audis :( Seetõttu värbasime teiseks mänguks uue mängija California Chrisi, aga me pole vist selle uue meeskonnaga mängima harjunud, igatahes olime liiga passiivsed ja kohmetud ja tulemus oligi selline.
Paras tormine meri, aina küljelt küljele õõtsumine, peaaegu kannud kukkusid restoranis laualt maha ja öösiti kukkusid osad inimesed kuuldavasti vooditest välja, mu oma õnneks seina ääres. Palju tormisem meri kui Atlandil, aga teistmoodi õõtsumine, kas suurelt üles.alla või siis uskumatult küljelt küljele niiet ime et laev ümber ei lähe, aga laugemalt õõtsub, niiet paha ei hakka sugugi.
Jalkaliiga kolmas mäng oli meil 28. okt.: eelmise turniiri võitjate Larsi, Patricku, Borja, Travise ja Kala vastu... Kartsime neid hullumoodi, kuna Lars ja Borja on eriti karmid mängijad. Ma läksin mängu teisest poolajast, Larsilt polnudki eriti raske palli ära võtta ja korra oleksin peaaegu palli ka väravasse saanud, napikas oli. Lõppkokkuvõttes kaotasime neile 6-5, aga ma jäin oma mänguga rahule ja tunnen end tulevasteks mängudeks palju kindlamana ja ei karda enam kedagi! :) No Johnny Law meeskond sai täna 15-0 pähe, niiet sellega võrreldes oleme ikka täitsa kunnid veel! (seda ärge muidugi enam mainige et me neilt eelmine mäng pähe saime, tsss!). Järgmised mängud toimuvad peale Tahitit.
Midtermid on praeguse perioodi põhiteema – mul on neid 4 tk, kolm enne ja üks peale Tahitit.. Õppimas käime International Lounge’is, suures kogunemissaalis Riviera-tekil või üleval Lido-tekil poolvabas õhus kuna me kajutis on kogu aeg inimesed. Teised juba naeravad, et te lähete oma kajutist ära, kui õppima hakkate, et meie lähme ikka vastupidi, just kajutisse õppima. Aga pm on praegu kõik nurgatagused laevas õppijaid täis, basseiniäärsest restoranini, kellele kus sobib. Iseenesest mulle meeldib istuda ja merd näha, mitte oma kajutis konkus istuda, niiet üleval korrustel õppimise vastu pole mul midagi.
Õhtuti on meil ikka üle päeva meie kajutis kitarrimängimised, Ali ja Mareike mägnivad meile. Üldse oleks meil nagu täisteenindusega motell siin - Ali käib duši all ja magab põrandal või me voodis, Mareike magab ka vahel me voodis, vahel jääme kõik koos magama ja siis millalgi hommikul inimesed libisevad oma tubadesse vaikselt ja mina ei tea midagi, ärkan mingi aeg ja tuba on tühi :D
Ajavahe Eestiga on praeguseks juba 12 tundi! Täitsa lõpp! Oleme täiega maakera kuklapoolel, telekast on me asukoht gloobusel näha ja no kogu poolkera on puha vesi! Lähim punkt oli pikka aega Lihavõttesaar e. Rapa Nui, nüüdseks oleme juba Markiisaarte läheduses mille tuntuim saar on muidu vast Fatu Hiva, Tahitini ainult 2 päeva jäänud, juhuuu, ja lähim saar on Puka Puka :)
29. okt. tähistasime mu iraani sõbranna Parvini sünnipäeva, ta ka nüüd 26 nagu minagi :) Ta õpib muidu Singapuris, on selline elav ja intelligentne ja tõeliselt funny inimene, õhtusöögil pidasime tema auks maha paraja koogisõja (ärge pange tähele, aga laev on meis kõigis vist mingi väikese lapse esile toonud, selliseid toid-, padja- jm sõdasid tuleb siin väga tihti ette paraku!), ja andsime talle üle Alexise (ühe USA tüdruku, tema toakaaslase) meisterdatud hiigelkaardi, kuhu kõik midagi kirjutasid, me teeme igal sünnipäeval siin nii. Õhtul lõime siis natuke ka tantsu Student Centeris Parvini auks ja valmistasime end Tahitiks moraalselt ette, kuna Parvin pidi ka meiega kaasa tulema.

Prantsuse Polüneesia, mille saarte hulka ka Tahiti kuulub, koosneb 4 erinevast saarestikust, põhja pool Markiisaared, idas Tuamotu, lõunas Australise saarestik, läänes aga Seltsisaared e. Society Islands – nime saanud Briti Royal Society auks, mis saarte uuringuid sponsoreeris (ja mille hulka siis kuuluvad suuremate saartena Tahiti saar, Mo´orea, Huahine, Taha´a, Raiatea ja Bora Bora. Seltsisaared jagunevad veel omakorda Tuulepealseteks ja Tuulealusteks saarteks – Windward Islands ja Leeward Islands),. Siis on Prantsuse Polüneesias veel kaks väiksemat saartegruppi Disappointment Islands e. Pettumusesaared põhjas ja all lõunas Duke of Gloucesteri saared. Kokku hõlmab Polüneesia Lääne-Euroopa suuruse maa-ala, aga saared on nii hajali ja imetillukesed, et maamass on imeväike. Saared on Prantsuse koloonia juba alates 1880 ja praegune Seltsisaarte elanikkond on kuskil 214 445 inimest.
Meie maabume Tahiti saarel Prantsuse Polüneesia pealinnas Pape´etes ja suudame oma seltskonnaga ära käia kõrvalsaarel Mo´oreal, kus rabavamad mäestikud ja ilusamad rannad kui Tahitil, saar asub 25 km kaugusel ja praamiga sõidab sinna kuskil 40 min.
Polüneesia esimesi kirjeldajaid 18. sajandil on kuulus Briti kapten James Cook, kes avastas Uus-Meremaa ja enamuse siinsetest saartest, Tahiti tuntumaks elanikuks on aga vast olnud kunstnik Paul Gauguin, kes kohalikku elu-olu maalis, osad meist plaanivad ka Gauguini muuseumis ära käia. Mina tahan aga rannaelule keskenduda.
Tahiti koosneb peaosast ja väiksemast poolsaarest, mida vastavalt Tahiti Nui ja Tahiti Iti kutsutakse e. suur Tahiti ja väike Tahiti (jah, „nui“ tähendab suurt ja „iti“ väikest – minu teooria on üldse et tahiti keel on eesti keel. Näiteks maa-ahi on ahimaa = loogiline ju, ahi + maa!! Täielik eesti keel!).

ECUADOR JA PERUU: 11.-17. OKTOOBER 2007

2007-11-21T12:08:00.000+02:00

1. PÄEV: GUAYAQUIL
Minul Ecuadoris õppeprogrammi polnud, seega olin vaba nädal aega ringi reisima. Meie Ecuadori jõudmise ajaks oli riigi poliitiline seisund pisut ebastabiilseks muutunud, kuna president pikendas omavoliliselt riigipüha 4-päevaseks, mis jällegi vihastas opositsioonilisi fraktsioone. Seega oli neil seal parasjagu omavahelist poliitilist kanakitkumist ja osad valitsustegelased, kellega need meie laeva õpilased, kes kohapeal akadeemilist field programmi võtsid, pidid kohtuma, polnud kindlad, kas see on võimalik. Ja eesti Natalja arvas, et juhul kui tema õppeprogrammi ei toimu, siis ta tuleks minuga Kasia ja Katja asemel ise Peruusse, sest siis oli tal ükskõik, kuhu minna. Seega peale nõupidamist Nataljaga otsustasin, et ei põrutagi kohe esimesel päeval Peruusse, nagu olin alguses planeerinud, vaid veedan esimese päeva Guayaquili linnas, kuhu me laev maabus, tähistan esimesel õhtul Hanna-Liina sünnipäeva teistega, mida nad olid planeerinud, ja siis kui Natalja teada saab, kas ta programm toimub või mitte, siis teisel päeval lahkuksin, kas siis temaga koos või omapäi. Sest olin otsustanud minna niikuinii.
Guayaquil Vaikse ookeani kaldal on Ecuadori suurim linn, elanike arv 2,8 miljonit, seega täielik suurlinn. Ecuadori suuruselt teine linn on pealinn Quito, mis asub riigi keskel Andide mägedes. Kahe linna vahel on palju erinevusi, Quito on bürokraatlikum ja kohalike sõnul on sealsed inimesed formaalsemad ja nende elurütm kiiretempolisem, samal ajal kui Guayaquili inimesed on rannikualale tüüpiliselt boheemlikumad ja rahulikumad.
Ecuador jaguneb muidu geograafiliselt (ja võib öelda ka, et ühiskondlikus mõttes) 4 piirkonnaks: 1) Galápagose saared rannikust ligi 1000 km kaugusel Vaikses ookeanis, need saared on looduskaitseala, maailma kõige mitmekesisema loomastikuga piirkond ja inspireerisid Darwinit kirjutama oma põhjapanevat raamatut liikide arengust, mis on evolutsiooniteooria alustalaks. Vist ligi 80% meie Scholar Shipi inimestest sõitis sinna (osad hirmkalli ekskursiooniga) loomi uurima. 2) Rannikumadalik mandril piki Vaikset ookeani, mille suurim linn ongi Guayaquil, kus meie laev peatus; 3) Andide mäestik riigi keskosas põhja-lõuna suunal, mille suurimad linnad on Quito põhjas, Riobamba keskel ja Cuenca lõunas, mida ka mina külastasin (vt allpool); 4) Amazonase vihmamets idas, kus asub samuti paar suuremat linna nagu näiteks Nueva Loja ja Puyo.
Ühesõnaga, kuna ma jäin esimesel päeval Guayaquili, siis sõitsime hommikul oma seltskonnaga linna avastama. Meiega olid minu brasiilia Natalia ja Adriano, eesti Natalja ja Anne-Marie, hispaania Borja ja iraani Parvin (seesama, kellega Panamaski reisisin). Sadama ümbrus oli linna üks hullemaid piirkondi, esiteks kattis kogu linna veel hullem vingugaasitoss kui Panamas, niiet vahepeal ei saanud üldse hingata, sest no teedel seikleb ikka selliseid tossavaid imeautosid, mis Eestis juba 20 aastat tagasi oleks prügimäele saadetud, ja muide vanu Ladasid on Ecuadoris ka kõvasti! Sadama värava taha lagendikule oli aga üles löödud lugematud arvul mingeid sarasid ja lette, see oli vist mingi isehakanud turg, ja inimesi oli seal hulgem, kuigi enamus tundus niisama seal seisvat või puu all istuvat. Igatahes oli see lagendik permanentselt hängivate inimestega ülepuistatud. Sõitsime taksoga (see oli meil seal ainus liiklusvahend, nagu ka Panamas, ja see on Ecuadoris odav – sadam asus kesklinnast vaadatuna täpselt teises linna otsas ja takso sinna oli 4-5 dollarit (40-50 krooni) ja sõitsime läbi lõputuna tunduva geto Guayaquili korralikemasse piirkonda jõeäärsesse Malecon 2000 nimelisele rannapromenaadile, mis on siis selline laudkattega meeletu pikk jalutamisala jõe ääres, vaatetornid, poed, kohvikud, kaubamajad, ilusad vaated mägistele linnaosadele ja jõele. Täitsa linna teine nägu. Ronisime vaatetornidesse, miljonikääruliste puude otsa, leidsime pargist kuhjade viisi kakaoube (kuigi igapäevaseld need kuhjad seal vist ikka ei vedele, sest isegi kohalik politsei tuli ja tegi suured silmad). Politsei on väga sõbralik ja chill – meie tüdrukud tegid nendega pilti ja nad andsid tüdrukutele poseerimiseks oma mütsid ja raadiotelefonid ja poseerisid nendega rõõmsalt.
Õhtusöögil selgus, et Nataljal ikka on AFP ja ma lähen omapäi Peruusse. Natuke olin änksu täis küll, aga reisikihk ja põnevus selle maa kohta midagi teada saada oli suurem.
Õhtul läksime välja Anne-Marie kohalike sõpradega. Ma ei teagi kust ta selle kohaliku poisiga kunagi tuttavaks oli saanud, tema sõbranna boyfriend oli see vist, aga too võttis kaks sõpra kaasa ja meie brasiilia Natalia, Anne-Marie ja eesti Nataljaga siis läksime nendega Las Peñase rajooni, see oli kohe vee ääres, mäeküljel, ja no see oli superilus piirkond! Puha kohvikud ja baarid ronisid treppidest üles, kõik tuledes, ja neid trepiastmeid oli kokku 444! Vahepeal oli kohaliku käsitööna valminud ehete turg, super ilusaid puidust, kivimitest, klaasist ja merekarpidest nikerdatud keed ja käevõrud, ostsime Hannale käevõru sünnipäevaks, valides seda kuskil tund aega, kuna kõik on nii ilus, et raske on valida. Siis astmete tipus oli esiteks super vaade kogu öisele linnale, lisaks tulukestega kaunistatud tuletorn ja kabel, nautisime tõeliselt seda vaadet. Veel asus seal piraadilaeva kujuline baar, ja no sinna me ei saanud ju minemata jätta! Tantsisime ekuadorlastega salsat, kuni meenus, et pidime Eduardo, Neni ja Hannaga teises baaris kokku saama, et Hanna sünnat tähistada. Tal oli tegelik sünnipäev homme, aga kuna nad sõitsid homme Galapagose saartele ja mina Peruusse ära, siis tähistasime täna. Treppidest alla jõudes kohtasime tervet kampa Scholarshiplasi, kes ütlesid, et Hanna ja teised olid juba ammu sealt baarist lahkunud. Õnneks saime neilt aga teise baari nime, kuhu kõik edasi läksid, kimasime taksoga sinna ja nägimegi kõiki seal. Mingi kummaline komme on neil aga, et kuigi baar oli avatud, siis kui seal teatud hulk inimesi juba sees, pannakse uksed kinni ja kedagi rohkem sisse ei lasta. Me lunisime seal aga nii väljast- kui seestpoolt tükk aega ja lõpuks pidime maksma 5 dollarit ja saime sisse (lisaks sai 3 jooki piletiga tasuta kaasa – pole paha!). Hanna oli natuke heitunud küll, et me nii hilja saabusime, kuna kell oli juba 12 läbi, aga tegime selle talle tasa ja sheikisime kohaliku reggaetoni järgi. Tantsupõranda kohal oli suur-suur telekas, kust näidati mingit jubedat plastilise kirurgia saadet, mis ajas südame pahaks. Kusjuures tantsupõrand oli rahvast paksult täis (enamus muidugi Scholar Shipist)! Ei kujuta ette, miks just selline visuaalne taust oli valitud... Sattusin meie malaisia tüdruku Eng Tse’ga rääkima ja ta julgustas mind, et oli mingi aeg kaks kuud üksinda Peruus ringi reisinud ja et inimesed pidid tohutu sõbralikud ja külalislahked olema seal. See andis mulle meelekindlust juurde ja ootasin huviga järgmist päeva, kuigi naersin juba ette oma suht olematu hispaania keele oskuse peale mõeldes.

2.-3. PÄEV: PERUU
Hommikul sõitsin paari Scholar Shipi inimesega koos taksoga Guayaquili bussijaama, nad olid küll teel kuhugi mujale. Guayaquili bussijaam asub lennujaama taga ja sellega on selline naljakas lugu, et valminud on küll uus terminal, igati uhke, aga siis enne avamist avastati, et midagi on ikka valesti ehitatud ja nüüd nad korrastavad seda. Seega toimib jaam ikka veel vanas kohas, mis on paras tohuvabohu. Bussiliiklus on riigisisese transpordi kese, kõik reisivad bussiga, pilet maksab enamjaolt paar dollarit, seega on see tõesti odav viis reisimiseks. Bussijaama väravast võttis meid enda hoole alla bussijaama töötaja, kes mind õigesse kassasse juhatas, kuna kassasid on sada tükki (igal bussifirmal oma, ja firmasid on miljon!). Pilet Tumbési, lähimasse Peruu provintsi maksis kuus dollarit (kuskil 60 eesti krooni), mõnus! Siis talutati mind pea käekõrval õigesse bussipeatusse (ja bussijaamast väljudes tuleb väravapilusse miskipärast pista 10 senti, mul polnud aga peenraha ja siis see bussijaama töötaja pani ise raha sinna minu eest) ja sealt talutas järgmine tädi, mingi bussisaatja mind siis õigesse bussi, kuna ei peatustel ega bussidel polnud eriti silte ega numbreid, mis piletil seisvaga kokku läheks, seega olin suht segaduses. Alguses saadeti mind ühte bussi, aga siis see esimene bussijaama töötaja ikka seletas midagi tädile ja tädi kutsus mida välja tagasi, et ei, ikka oota teist bussi, ja siis mingi aja pärast (kellaaeg, mis piletil märgituga lõdvalt haakus) tuli teine buss ja see oli see õige. Bussi jõudes kerisin kotid endale jalgade-käte ümber ja seadsin end istuma. Buss tuli suht täis, aga isegi kui buss täis ei tule, pole see kohalikele bussifirmadele mingi probleem. Nimelt tiirutatakse linna peal ja bussisaatja hõigub bussiaknast selle linna nime kuhu parasjagu sõidetakse, ja rahvas tuleb ja hüppab igalt poolt teede äärest hoo pealt peale, kuni buss täis. Ma ei saanudki lõpuni aru, kas rahvas tuleb ikka sellepärast peale, et nad tõesti plaanisid sinna linna sõita, või sellepärast, et mees neid bussile kutsub ja neil lihtsalt parasjagu midagi paremat teha pole. Bussijaam ja kogu selle ümbrus oli ikka õnnetus seisus keskkond, ja see räämas keskkond oli ka ainus ümbrus, mida ma paari järgneva päeva jooksul enda ümber nägin... Sõites läbisime paar suuremat linna nagu näiteks Ecuadori lõunaosas asuv Machala, mis nägi aga ikka ka väga masendav välja meie mõistes, majalobudikud, tolm, kaos.. Vahepeal läbisime aga meeletuid banaaniistandusi, mida läbisid ilusad jõed, ja keset banaanitihnikut vahest vaiadel majad, mille ümber lapsed ringi jooksid ja kus pesu banaanipuude vahel kuivas.. Vaatasin pea terve tee huviga aknat välja, sest see vaatepilt oli ikka nii radikaalselt teistsugune sellest, mida ma varasemas elus näinud olin..
Bussisõit pidi muidu kestma 6 tundi, aga seda sain ma juba esimese paari bussisõidu järel aru, et bussigraafikud on kellegi ülioptimistliku indiviidi poolt koostatud, sest iga buss hilines vähemalt tund. Maastik on lihtsalt raske läbida ja tihti peatab politsei või sõjavägi või ma ei tea kes need olema pidid, bussi kinni ja inimeste isikutunnistused kontrollitakse üle või otsitakse buss läbi. Seega tuleb sealkandis bussiga reisides endale alati mingi varuaeg arvestada.
Teine asi, mida momentaalselt bussiga reisides märkad, on see, et bussides müüakse absoluutselt KÕIKE. Vaevalt saad bussi istuda, kui sisse astub esimene rändkaupmees, topib sulle näiteks peotäie komme pihku ja siis käib bussis ringi ja kiidab oma kaupa. Kui kommid endale jätad, pead muidugi maksma, kui sa neid ei taha, annad talle ringkäigu lõppedes need tagasi. Buss hakkab liikuma, järgmine mees astub kuskil nussi, ma kusjuures ei märganud, et buss kuskil nende peale võtmiseks oluliselt aeglustanud oleks, seega nad hüppavad oma laariga suht käigu pealt bussi, ja kui oma müügitegevuse lõpetavad, laseb buss nad suvalises kohas maha ja arvatavasti lähevad nad sealt järgmise bussi peale mingi hetk. Müüakse värskeid puuvilju, šokolaadi, vett, lapsed müüvad omatehtud pudingit, kooke jms, puding oli kuskil 50 senti, tegelikult, kuna olin unustanud reisile toitu kaasa osta, oli see päris mugav, iga mõne aja tagant pakuti midagi. Mõned asjad olid päris ekstreemsed ikka, mingid hiigelsuured banaanilehtedesse mässitud palad, või viigmarjad, mida inimesed siis lutsisid ja koored igale poole maha jätsid jne.
Minu kõrvale sattus istuma mingi mees (kohalik loomulikult – ma olin seal bussis ainus turist), kes alguses magas ja oli vait, aga millalgi poolepeal hakkas minuga vestlema. Esimestest lihtsamatest hispaaniakeelsetest küsimustest veel sain aru ja purssisin midagi vastu, aga kui ta ikka seletama hakkas, siis no osa juttu jäigi minu jaoks müsteeriumiks, kuigi suures jaos sain ikka aru, mis teemal jutt käis, hispaania keel on selline universaalne :) Samas, ega see neid eriti ei heiduta, et sa ütled „no entiendo“ (ei saa aru), nendel jutt jookseb ikka edasi, ja sinu oma mure, mida sellest arvad. Aga mingi hetk küsis ta, kas mul raha pole vaja vahetada. Ja siis tabasin – ahjaaaa, Peruus on vist mingi muu raha käibel kui Ecuadoris. Ma olin kuidagi selle fakti kahe silma vahele jätnud, kuna siiani olid nii Panamas kui Ecuadoris lihtsalt USA dollarid kasutusel... Küsisin siis mehelt, mis Peruu raha nimi on, tuli välja et sol, ja kui palju USA dollariga suhtes kurss on, tuli välja et üks dollar on 3 soli. Ja siis seletas ta, et ma tänaval mingil juhul rahavahetajatega tehinguid ei teeks, et niikuinii saan petta. Ma siis võtsin selle teatavaks, ise aga mõtisklesin, et õhtu nagu käes ka, pangad kinni, ei tea kust ma seda kohalikku raha nüüd siis saan. Sisimas lootsin aga, et kuidagi ikka saab, ja ehk nad aktsepteerivad ka USA dollarit.
Millalgi tehti järsku peatus kuskil, mis andis alust arvata, et egu on piiripunkitga, eriti kuna pool tunnikest varem oli meile Andide piirkonna immigratsiooniblanketid täitmiseks kätte jagatud, ja bussisaatja ütles, et ma kogu oma kompsudega välja läheksin. Ma ei saanud aru, miks ma kõik oma asjad kaasa pean võtma, aga õige pea sai see mulle selgeks :) Mina ja veel 3-4 inimest läksidki bussist välja, meiega tuli kaasa bussisaatja... TO BE CONTINUED...

VAIKSEL OOKEANIL PANAMA JA ECUADORI VAHEL: 8.-10. OKTOOBER 2007

2007-10-29T14:03:00.000+02:00

Nii, tagasi merel 4 päevaks. Nautisime jälle üksteise nägemist, koridorikaaslaste seltskonda. Paar esimest päeva olid pühendatud Panamas toimunud akadeemilise programmi hindamisele. On näha, et ehkki kohapealsete akadeemiliste programmide korralduses logiseb veel paljutki, siiski iga sadamaga paraneb nii the Scholar Shipi poolne korralduslik pool kui ka meie ligikaudu 25 inimesest koosneva õppegrupi omavaheline koostöö, kuna iga programmi lõpuks tuleb meil grupitööna projekt valmistada, seega oleme õppinud teineteisega arvestama, kompromisse tegema ja ühise eesmärgi nimel koostööd tegema.
Enne Ecuadori oli meil ka kaks loengupäeva, seega toimus õppetöö kohatine taaselavdamine, loengud, uurimistööde plaanide äraandmine, mille leiate parempoolsest menüüst siit ülevalt. Samuti toimus loengutes uute ülesannete väljajagamine - näiteks Power Paradigms loengus peame koostama paarilisega kahepeale ettekande õppejõu poolt valitud teemal. Mina sattusin paari hiina Kareniga, teema oli ühiskondlik-filosoofiline, võrrelda Jürgen Habermasi, Max Weberit ja Karl Marxi, pidime kirjutama sel teemal 4-leheküljelise essee ja 10-minutilise Powerpoint-presentatsiooni ning see siis koos veel kahe teise presentatsiooniga tulevikus pidi asendama suurt uurimistööd selle saines, mida me siis enam koostama ei pea.
Siis korraldati tagumisel välitekil vabas õhus tähtede all (mida aga udu tõttu küll paraku näha ei olnud) veel üks open mic e. avatud mikrofoni- sessioon, kus andekamad laulsid ja muidu etlesid, päris lahe oli seal pimedas lamamistoolidel lesida, laineid ja ilusat muusikat kuulata. Peale seda toimus samas tekil vabaõhu- trummi ja bassipidu, keksisime oma seltskonnaga Prodigy saatel! :)
Enne Ecuadori leidis aga aset EKVAATORI ÜLETAMISE TSEREMOONIA. Meremeestele ajast aega tuntud traditsioon, kus siis neid, kes varem ekvaatorit pole ületanud, teiste pool vette ja muu soga sisse kastetakse. Laeva personali korraldatud, osalesid merejumal Neptun ja tema õukond, Neptunit mängis meie suur must Ghanast pärit õppejõud, ja tema naist üks teine meesõppejõud, koomikat sai. Kuna ma jõudsin lõunasöögilt liiga hilja tagasi, siis olin täies riides ja otsustasin kogu asja lihtsalt vaikselt pealt vaadata, mingi 5 inimest andis mulle veel oma fotokad, pildistasin-filmisin rõõmsalt, kuidas teisi voolikust kasteti ja ristiti ja nad „merekuninga“ kätt suudelsid, ja rahvas hüppas asja lõpetuseks basseini (enamus oli ettenägelikult ujumisriietes), kuni asi lõppes järsku minu täies riietuses basseiniviskamisega, ja solgipange surumisega, millest teised enne läbi olid pidanud käima paganama saksa Chrisi, Eduardo, Ali ja Mareike poolt!! Nad olid aga väga viisakad, enne basseini viskamist kontrolliti ega mul taskus midagi pole ja võeti kotid ja asjad mu käest ikka ilusti ära, et asjad märjaks ei saaks :) Möllasime basseinis ikka tükk aega ja päris hea veemärul oli, pärast aint haisesid riided nädal aega, seda soga, mis basseinis hõljus, oli sealt suht võimatu maha pesta, aga nüüdseks on kõik korras :)
Viimasel õhtul oli pidu laeval, muidu oli õhtuti aga väga vaikne, pigem olime inimestega meie kajutis, meie küberkohvik oli taasavatud, ja otsustasime järgmisel open micil Spice Girlse teha, mina oleks Posh, Mareike kui spordikunn oleks Sporty, minu lokkispäine toakaaslane Scary, blond pisike Hanna oleks Baby ja Asha, kanada tüdruk, lubas punase paruka hankida ja Ginger olla, Gabriel kui Spice Girlsi fanatt ja spetsialist oli selles kuuldes üliõnnelik ja lubas meile koreograafia teha :)
Mareike sattus päev enne Ecuadori Guayaquili jõudmist 24 tunniks karantiini, kuna ta toakaaslane oli mingis kõhutõves, aga hommikul hiilis ta siiski laevalt maha ja pääses ikka minema, kuna nad pidi Ecuadori kõrgeima vulkaani Cotopaxi tippu minema ronima ja pidi kohe sinnapoole ära sõitma. Ali, Patrick, Shirani, California Chris ja austraalia John läksid ka nendega kaasa. See oli vist heroilisim ettevõtmine siin meie inimeste seast. Pärast kuulete, kuidas neil ka läks siis.
Meie kajutis jätkusid igaõhtused seltskondlikud kogunemised Gabrieli, Eduardo, Neni, Ali, Mareike, Asha, Hanna osavõtul. Iga õhtu peame inimesed lõpuks välja lükkama, kui magama tahame minna, ja siis nad ka jäävad kasvõi meie ukse taha koridori magama, aga oma kajutisse ära ei lähe :) Hakkame varsti meie WC ja telefoni (teistesse kajutitesse helistamiseks) kasutamise eest teistelt tasu võtma :)
Minu plaaniks on Ecuadorist Peruusse sõita, tahtsin seda teha eesti Nataljaga, kui tema akadeemiline programm Ecuadori politilise olukorra keerukuse tõttu ära jääb, nad pidid seda teada saama esimese Ecuadoris veedetud päeva õhtul. Tahtsin veeta paar päeva Peruu põhjapoolseimas provintsis Tumbesis rannikul ja peale seda sõita tagasi Ecuadori, ühineda poola Kasia ja saksa Katjaga. Kuna pidin ootama, mis Nataljast saab, otsustasin aga siis esimese päeva Guayaquilis veeta, Eduardo, Neni ja teistega koos Hanna sünnat tähistada. Peale Peruud olid potentsiaalsed plaanid Quito, Otavalo (väike market town Quitost põhja pool mägedes), Banyos ning Cuenca samuti Andides. Eriti plaanisime aga Riobambast minna vulkaanirongile, mis on maailma käänulisim raudtee püstloodis mägedest alla, kus saab rongi katusel istuda ja mägedest alla vuhiseda. Rong väljub ainukt kolm korda nädalas ja lootus oli jõuda pühapäevasele rongile (Ecuadori jõudsime neljapäeval).

PANAMA: 2.-7. OKTOOBER 2007

2007-10-26T13:10:00.000+03:00

1. PÄEV – PANAMA CITY
Hommikul algas meie kohapealne akadeemiline programm ja meid ootas siis ees põnev sõit teeninduslaevaga sadamasse, see oli me oma pisike päästepaat, millega meid siis mere keskelt kohalikku jahisadamasse transporditi, haha, olime nagu kilud karbis ja
kohutav palavus oli, aga selline niiske kuumus, mis kõrvetas nahka, nagu saun, kuigi päris päikest väljas ei olnudki. Sadam oli imeilus, meenutas mingit USA väikelinna sadamat pensionäride kuurordis, selline silutud, ilus ja rahulik. Super vaade linna siluetile, mis on ikka uskumatu, täielik New York!
Esiteks sõitsime natuke ringi Amadoris, mis on see Panama City linnaosa, mille rannikul me laev peatus. See oli vanasti USA sõjaväepiirkond (nagu mäletate, kontrollis USA Panama kanalitsooni aastani 1999), seega kõik majad, mis praegu administratiivhooned ja eramud, on endised USA sõjaväe tsiviilisikute majad. Nüüdseks on piirkond aga siis avatud ja täis koole, elumaju, parke, monumente jne nagu ikka. Meid sõidutati Panama kanali sissepääsust Miraflori lüüsidest mööda teaduslinnakusse nimega Ciudad del Saber ehk City of Knowledge, seal asuvad paljude riigiametite ja arendusfirmade majad, ja seal siis anti meile Turismiministeeriumi poolt sissejuhatav loeng Panam turismi, mäletatavasti oli meie lõpp-projektiks mille siinse akadeemilise programmi raames koostama pidime, marketingiplaan Panama turismi kohta meie eagrupile, e. 18-30-aastastele, nagu otsustasime. Otsustasime teha selle powerpoint-presentatsioonina meie oma kogemuste põhjal ja võrrelda meie ootusi sellega, mille eest leidsime ja soovitustega teavituse ja kogemuste parandamiseks. Ühesõnaga pidasid kaks turismiministeeriumi esindajat meile Panama kohta kõne ja peale seda sõime lõunat linnaku pizzarestoranis, ümberringi troopilised vorstilaadsete viljadega puud, palmid, bugenvillad, ja see kõrvetav kuumus.
Peale lõunat sõitsime kesklinna, no on ikka majad!!!! See pilvelõhkujate jada on suisa ajuvaba, kõik majad on ühes ja samas stiilis ja mida kõrgem, seda parem! Uusimad on 100-korruselised juba. Seda mitte sellepärast, et pinda ei jätkuks, vaid sellepärast, Et Panama City elab praegu läbi samasugust kinnisvarabuumi, nagu Eesti 3-4 või ma ei tea mitu aastat tagasi, seega, kinnisvaraspekulandid, kikitage kõrvu! Praegu on aeg siia tulla ja meeletut raha teenida, sest uusi maju kerkib sadade kaupa, aga kaua selline buum arvatavasti ei kesta, Panama City on rahvusvaheline linn, kus elanikke üle kogu Ameerika mandri, ajaloo tõttu paljuski USA-st, aga kahjuks käivad kinnisvarahinnad kohalikele (ehk siis mitteameeriklastele) juba paegu üle jõu, seega kaua selline buum ei kesta. Turim üritab kogu sellele külaliste-võõramaalaste hordide kasvule läbi häda järele jõuda, juba praegu on hotellitubade täituvus aastaringselt üle 80%, seega uusi hotelle juurde vaja, infrastruktuuri vaja arendada jne jne, see ongi siis ka osa meie ülesandest siin, pakkuda välja jätkusuutlikke lahendusi kogu seda situatsiooni silmas pidades. Muide, Panama City ongi tedlikult arendanud endast uue Miami ja kõik Lõuna-Ameeriklased, kes seni immigreeerusid USA-sse, tulevad nüüd siia, sest siin pole viisa-ja keeleprobleeme jne, niiet siinne turg kasvab jah vähemalt hetkel, 10 a tagasi polnud seda linnasiluetti olemaski, kujutate ette.
Käisime Panama linna vanimas osas, mis pärineb linna asutamisaegadest 16. sajandil, seal on katedraali ja paljude teiste hoonete varemed, kogu maa-ala näeb tegelikult välja natuke nagu Ateena akropol, varemetekomplekse on palju. Katedraal on niipalju taastatud, et sinna saab tippu ronida, ja sealt olid lahele, linnale ja ümbritsevale vihmametsale väga ilusad vaated. Meie giid oli ka seekord väga tore, asjatundlik, kirglik ja abivalmis ja temaga oli huvitav ringi käia, nägime väga palju.
Peale lõunat läksime finantspiirkonda (keset kõige suurimat pilvelõhkujate kontsentratsiooni) El Panama hotelli direktoriga kohtuma, see on Panama City tuntumaid hotelle. Kõrval kohe kasiinod, ööklubid, kauplustetänavad, teised hotellid – see on nagu see kesklinna osa, kus väljas käia ja shopata, nimetatakse seda vist Bellavista. Hotellidirektor oli väga asjalik inimene, ja kuigi ta ootas oma sõnul vaid 11 inimest, meid oli aga mingi 25, pugesime kõik tema uhkesse kabinetti kuskil 10-ndal korrusel ja ta rääkis natuke Panama turismitööstuse iseärasustest, raskuskeskmetest, millele hetkel tähelepanu pööratakse ja missugustele piirkondadele keskendutakse. Praktiliselt kõik välismaalased maanduvad muidugi Panama Citys, see on kogu Kesk-ja Lõuna-Ameerika lennundudse kese, kõik lennud lendavad läbi Panama City. Niiet vähemalt transiidireiside koha pealt on Panama City end üles töötanud ja teatud positsiooni saavutanud. Samas soovitakse seda nüüd aga maksimaalselt ära kasutada, et inimesed ka Panamasse mingiks ajaks peatuma jääksid. Pärastpoole esitasime direktorile aga omapoolseid küsimusi meie projekti tarbeks, näiteks, kuidas Panama end väljaspool riiki promob, kust kõige rohkem külalisi tuleb, tagasiside turismiprogrammide kohta jne jne. Päris meelepärased vastused olid.
Järgnes tagasisõit laeva, ja kauneim laevasõit siiani, teeninduslaevaga tagasi laevale, linn hiilgas pimeduses, päike loojus, taevas oli kirju, pehme tuul, seisime päästepaadi tagaosas õues ja paat hüppas niimoodi, et oleksime peaaegu välja kukkunud, aga paadimehed aitasid meil end ikka kõvasti kinni hoida ja jõudsime suure loksumisega laevale tagasi. Õhtul aga pidime jälle laeva jääma ja ei saanud linna peale, kuna laev liikus Amadorist teise sadamasse Rodmani kai äärde, niiet nüüdsest oli laev actually sadamas, enam polnud linna pääsemiseks laevaga vaja sõita, kuid linna oleks tol õhtul pääsenud vaid eribussiga, mille Scholar Ship pidi organiseerima, aga kuna laev jõudis uude sadamasse alles kl 23, siis tol õhtul bussi ei tellitud ja jäime laeva, sest esialgse jutu järgi taksot sinna piirkonda tellida ei saanud, kuna tegu endise sõjaväebaasiga. Plaanisin järgmisel päeval sõita Costa Rica piiri äärde ja leidsin õhtul kaks reisikaaslast, iraani tüdruku Parvini ja ameerika tüdruku Ebony, seega veetsime õhtu Shiranilt reisivihjeid saades (kuna ta on pärit naaberriigist Costa Ricast ja selles Panama piirkonnas palju käinud). Tegutsemist meil seega jätkus ja jäin huviga järgmist päeva ootama :)

2.-4. PÄEV: BOCAS DEL TORO SAARESTIK KARIIBI MERE ÄÄRES
Hommikul sõitsime Albrooki lennujaama (riigisiseste lendude lennujaam) ja kuna kahtlesime veel kahe sihtkoha vahel , kas minna lähemale San Blasi unelmatesaarestikku, või kaugemale Bocas del Toro saarestikku Panama põhjarannikul Costa Rica piiri ääres – mõlemad Kariibi meres, siis pinnisime lennujaama piletimüüjaid, kuhu kui palju piletid on ja kuidas kohapeal öömaja saab. Kuna mina kibelesin kangesti Costa Ricasse, siis minu õnneks otsustasime Bocas del Toro kasuks, üliõpilasallahindlusega saime edasi-tagasi piletid 136.- USD, ehk kuskil 1400.- EEK, ja sealseid tingimusi teadsime tänu Shiranile paremini, seega ostsime piletid sinna ära. Kõigepealt pidime aga lennujaama immigratsiooniosakonnast templid saama (mis tähendas lihtsalt et üks ametnik vaatas me dokumendid üle), kuna minul oli ainsana pass kaasas, aga isegi kui pass on, ei panda kruiisilaevaga reisides sinna templit, kuna laeval on liiga palju inimesi ja nad ei jaksa kõiki tembeldada. Teistel olid aga ainult laeva id-kaardid, ja siis immigratsiooniametnik tegi me dokumentidest koopia ja tembeldas selle ära, et oleks näha, kust lendama hakkasime ja millal, et teises otsas probleeme ei tekiks. Lennujaamas oli veel mitu meie IRC-d, kes samuti Bocasesse teel olid, meie lendasime Air Panamaga, nemad AeroPerlasega, mis on need kaks Panama sisemaist lennuliini, mis Panama Cityst Bocasesse lendavad. Antud piletihind ongi ka tüüpiline, mis saada on. Kesk-Ameerika lennufirmade pileteid ei maksa kunagi internetist broneerida, parem on minna reisibüroosse või lennufirmasse kohapeale, sest igasugu soodustusi, nagu näiteks seesama üliõpilassoodustus, neid netist ei saa, ja üldse võib viimase hetke pileti kontorist endast parema hinnaga saada, kuna netibookimine pole siinkandis veel niiväga väljaarenenud. Oi, piletite väljaostmisel sai nalja! Mees printis mu pileti välja, kui järsku Parvin ütles et kuule mu perekonnanimi on valesti kirjutatud. Ma siis mõtlesin et hea mõte, tshekkan oma pileti ka üle. Ma olin mehele andnud oma ISIC-kaardi, et seda allahindlust saada, ja seal on peal selle meie Austraalia ülikooli nimi, Macquarie. Vaatan siis oma piletit ja minu eesnime kohal on nagu kirjutatud Macquarine!!! Ta oli mu nime asemele ülikooli nimest midagi kokku tuletanud!!! Ja perekonnanimeks oli Katrin :D:D:D
Ütlesin siis et haha, kuule, see pole mu nimi, mees pööritas silmi ja parandas ära, vaatan uuesti, perekonnanimi oli seekord Kuan, mille ta lõpuks lihtsalt pastakaga ära parandas :)
Igatahes kutsus Parvin mind edasi kogu reisi vältel Macquarine’iks :)
Ostsime lennujaamast maakaardid, ja kl 15.30 väljuski lennuk, täitsa õigel ajal. Olime väga excited, woohooo, Kariibi meri ootas!!! Lend üle vihmametsade ja saarestike oli ülilahe, lennuk pisike Fokker, tase jumala ok. Pakuti tasuta Doritose krõpse ja mahla, salvrätik toodi suure tseremooniaga hiljem :) Taevas oli ainult kahjuks kurjakuulutavalt tume ja kui Bocas del Toro linnakese lennujaamas Isla Colóni saarel maandusime, hakkaski nagu oavarrest kallama. Maandusime jalgpalliväljaku äärde :) Lennujaamas lendasid meile esimesena peale paar meest, küsides, ega me hotelle-taksot ei vaja Me üritasime neid ära ajada ja astusime sisse väikesesse lennujaama turismiiinfo putkasse, kuid nad tulid kaasa ja tuli välja, et nad on ametlikud giidid, siiski kahtlustasime, et nad on omakasu peale väljas ja ei olnud nende kohaloluga eriti rahul. Carlos, üks giididest, andis meile siiski paari hotelli hinnad ja nimed, ja asusime jala linna poole teele.
Bocase saarestiku kaks suurimat saart on Isla Colón (mis tähendab hisp. keeles Kolumbust, kes saared muidugi avastas), ja Bastimento. Otsustasime ööbida sealsamas Bocas Townis. Seega vaatasime koos Carlosega esimese ööbimiskoha üle, tavaline hostel oli, peatänaval, megaodav: kolmene tuba kokku 10 dollarit öö (Panama kasutab muide USA dollarit, metallrahadena on aga käibel nii kohalik valuuta balboa kui ka USA sendid, kuid nende väärtus on üks ja seesama), ehk siis 3 taala inimese kohta, aga me ei tahtnud nii kärarikkas kohas elada ja läksime vaatama teist, veeäärset hotelli, jätsime Carlose maha, kuigi ta tahtis kaasa tulla, kuna saab hotellilt külaliste sinnajuhatamise eest tippi. Me ei julgenud esimesse tema poolt peatatud taksosse minna, kuna seal istus kaks suurt meest, ja otsustasime ise takso leida. Leidsimegi, asusime hotelli poole teele. Takso on seal ükskõik kuhu 50 senti inimese pealt. Taksodeks on suured pobeda-laadsed autod ja pikap-truckid. See taksojuht aga korjas ka mingi suurte kottidega naise tee pealt peale, mina imestasin et mis toimub, aga pärast ma sain teada, et Panamas kehtibki taxi share ehk taksot jagatakse teiste inimestega, niiet meie kartused olid asjata. Hotell oli lahe, Hotell Olas, kollane kolmekordne rõdudega puumaja vee peal, terrass, rahulik, ümbrus aga oli raudselt selle linnakese vaeseim. Meie vastas asuv maja oli poolvalmis, ja ei saagi ilmselt kunagi valmis, sõiduvahenditeks on jalgrattad ja sääreväristajad, kuigi ka paar autot sõitis ringi, palmid, paadid, igasugu muud veesõidukid. Nalja aga sai, sest 5 minutit peale meie saabumist jalutas khae giid Carlos ja minul oli jube häbi, sest tegelikult ju tema ikkagi juhatas meid sellesse hotelli, meie aga põgenesime ta eest ära. Õnneks aga receptionist tundis teda ja küsis meilt et kas ta on teiega, ja sai jaatava vastuse, et Carlos ikkagi sai oma väljateenitud tipi kätte ja ainult naeris. Pahane ta ei olnud, nägime teda ka viimasel päeval rattaga linna peal ja ma ütlesin talle ka et järgmine kord, kui siia tuleme, siis teame et sa oled cool, ja usaldame, ja tema naeris, et kõik on korras. Tegelikult see oli meile huvitav õppetund, me olime algul kohalike vastu väga kahtlustavad, aga Panamas ongi tegelikult ka nii, et inimesed on lihtsalt nii head ja abivalmis, et meie jaoks tundub see kahtlane, et nad peaksid nagu paha peale väljas olema, aga see ei ole nii, hiljem tuleb veel mitu näidet selle kohta. Tõesti sõbralikemate inimeste maa, kus käinud olen.

Seal maksis öö 20 dollarit inimese kohta, ehk kuskil 200 EEK, mis aga oli ka piirkonna üks kallimaid variante. Seadsime end meie 3-inimese toas sisse, aknast paistis meri ja paadid, maja oli sest selline lahe, nagu palkmaja, puitmööbliga, siis käisime linnas (kuigi tegelikult on seda linnaks natuke palju nimetada, pigem midagi küla ja aleviku vahepealset, puumajad, viltused trepid, aga majad on nii armsad, kirjuks värvitud ja majade ees on kookospalmid, terrassid, osad seinad on mingit graffitit täis sirgeldatud, kuskile on näiteks maalitud kalu ja delfiine ja palme, kogumulje on hubane, värviline ja armas), ostsime veini ja veetsime õhtu hotelli terrassil vaatega merele. Kogu linn on tegelikult suures kaares ümber vee ehitatud, kõik majad, hotellid ja baarid on vee peal. Põhitänavaid on vaid 3-4, teed ei ole isegi asfalteerirud, vaid klibukattega, selles mõttes selline lahe autentne paik, samal ajal aga on turistidele kõik teenused olemas, tellia saab igasugu tuure ja tegevusi. Meie hotellgi pakkus tuure Isla Colóni ja Bastiamento saartele ning ümbritsevatele saartele Isla Carenerosele, Zapatillale ja kaljusaartele.
Minu esialgne plaan Bocas del Toros oli järgmisel päeval paadiga Costa Rica rannikule sõita. Shirani oli rääkinud, et paadi laenutus (lihtsalt kohalikelt paadimeestelt küsides) edasi-tagasi peaks olema kuskil 100 USD; üksi sellist hinda muidugi ei maksa, aga kui veel inimesi leida, siis kambapeale. Kohale jõudes aga valgustas Carlos mind, et sellise paadi üürimine maksaks 350 USD, seega peaksin hoopis võtma sadamast water taxi ja sellega mandrile Almirantesesse sõitma (sõit kuskil 40 min, edasi.tagasi hind 5 USD), ning sealt bussiga läbi džungli Costa Ricasse. Selline seiklus mind eriti ei rõõmustanud, eriti kuna oleksin pidanud üksi minema, sest Parvin vajas Iraani kodanikuna Costa Rica jaoks viisat, mida ta piirilt poleks saanud, seega tema langes ära. Otsustasin järgmine hommik, et jään nendega Bocasesse, ja võtsime hotelli pakutud tuuri 4 erinevasse sihtpunkti, maksis 15 USD. Paat väljus kohe hotelli terrassilt, väga mugav! Kimasime pool tundi mööda mangroovidega äärisatud saare rannikut, kui hakkasid paistma esimesed vaiadel puithütid, vesi muutus türkiissiniseks ja valget randa ääristasid metsikud palmid. Peagi kõrgus meie ees kaljusaar – meie esimene sihtpunkt Lindude saar ehk Bird Island, inimtühi lindude pesapaik, kalju otsas kasvamas palmid ja väike džungel, paat peatus ja meile öeldi et hüpake aga vette ja snorkeldage. Saarel oli vaid üks liivane koht, kust randa sai, hüppasingi vette ja ujusin kaldale :) Saar oli vapustav. Kaljudel ronisid sajad pisikesed krabid, erakvähid, kaljudel turnisid naljakad valged karvased linnud, meri oli täidetud eksootilistest värvilistest kaladest, kes ujusid su varvaste vahel, ja saarel olid koopad, millest läbi sai ujuda!! Ma polnud kunagi varem snorkeldanud, proovisin kuni süsteemile pihta sain, panime päästevestid selga, et pareimni pinnal püsida, kuna koopas oli vesi üle pea, ja lullisime seal, pead vees kalu vaatamas, turnisime kaljudel, imetlesin koobaste alt avanevaid vaateid ja kajludel kasvavat lopsakat tihinkut. Viibisime seal tund aega.

tõeliselt lahe, peale meie polnud mitte kedagi. Meie tuurigrupis oli kokku kuskil kümmekond inimest, peale meie kolme kõik noored hotellist: üks ameerika paar ja kolm hollandlast, üks vanem mees hispaaniast ja siis meie giid Salsa :) Siis panime paadile hääled sisse ja põrutasime jälle mööda Isla Colońi rannikut järgmisse snorkeldamiskohta, nii naljakas, keset merd lihtsalt pidas paadi kinni ja ütles et nii, nüüd siit vette. Algul olid kõik umbusklikud, et kuidas siin suva kohas vette, aga ma siis ronisin sisse, ja oumaigaad, mis vaade vee all avanes!!! Meeletud korallirifid, täielik veealune džungel!! Paganama kahju et mul veealust kaamerat polnud, aga üritan kirjeldada! Kõik olid pehmed korallid, osad nagu kollased karvased tundlad, teised jälle hiigelsuured oranžid ajukujulised pallid, vahel meriroosid, teravate asteldega merisiilid, superilusad värvilised kalad ja muu eksootiline. Sealt ära sõites aeglustas paadimees järsku ja näitas veest paistvate uimede peale – delfiinid!! Keerutasidki tükk aega me paadi ümber ja ronisid vahepeal poolenisti veest välja, kuni sain neist ülimalt rahuldava pildi :) Siis purjetasime edasi järgmisele rannale, Bocas del Drago sellesama Isla Coloni põhjarannikul – see oli järjekordne imearmas rannake, valge liiva ja palmidega, seal sõime lõunat rannarestoranis ja ostsime kohalike indiaanlaste käest käevõrusid ja muud träni, enne kui minema sõitsime. Järgmiseks viidi meid Starfish Beachile, nagu nimi ütleb, meritähtede rannale, ja ooooojaaaa, neid seal jagus!

Need olid nagu kellegi poolt sinna läbipaistvasse vette teatud vahemaade tagant imetlemiseks asetatud vm, täitsa uskumatu, et nad kogunevadki ise niimoodi teatud rannale! nad olid pealt kivikõvad ja all olid neil mingid käsnad, mille kaudu nad vist toituvad. Paljud meist tõstsid neid üles ja tegid nendega igasugu trikke, sest neid võib vabalt katsuda, and ongi nagu kivid paigal. Rand oli valge, täis kookospalme ja –pähkleid ning tegime seal igast fotosessioone Parviniga palmide taustal. Ilm oli ainult kahjuks pilvine. Tuuri lõppedes tuhisesime mangroove täis rannikust mööda hotellini, kus maha ronisime. Õhtupoolikul läksime linna peale, kõndisime just ühte peatänavat mööd sobivat baari otsides, kui järsku keegi üles et ou mai gaad, mis teie siin teete, vaatame ringi, ja seal on Daniel ja Eduardo - meie Scholar Shipi inimesed, kogu Conflict Studies õppegrupp oma õppereisil!! Mulle armsaimatest inimestest Eduardo, Mareike, saksa Fabian (mu naaber), saksa Chris (teine naaber); ja kokku mingi 18 inimest!! Oh, meie taaskohtumise rõõm oli ülisuur!! Ma nii igatsesin jubedalt kõigi järele, kuigi olime ju ainult paar päeva lahus olnud. Nad pidid oma grupiga parasjagu sööma minema, aga peale seda liitusid nad meiega baaris ja muljetamist jagus. Nad olid terve nädala kuskil totaalses džunglis kohalike indiaanlaste juures ja ökokülades olnud, kanuudega sõitnud, vihmas jalkat mänginud indiaanlastega, nende programm keskendus indiaanlaste ja riigi vahelisele konfliktile seoses inimeste ümberpaigutamisega tammi ehitamise tõttu. Bocas oli pm esimene linn kuhu nad siis peale seda platseerusid, seega oli neil kõva peotuju ja läksimegi koos edasi kõigepealt ühte Bocas Towni tuntuimatest baaridest, Iguana Bar, kus oli ladies night ja naistele kuni kl 23 kõik joogid tasuta. Seal ongi selline süsteem, et rotatsiooni korras on igal nädalapäeval teatud tuntumas baaris naiste õhtu, eelmine õhtu oli näiteks kõrvalsaarel asuvas Aqua Lounge’is, kuhu sealt paadiga 2 min. üle väina. Kõik baarid asuvad vee peale ehitatud majakestes ja terrassil istudes saab jalad kristallselgesse vette panna, vesi on valgustatud ja kalaparved ujuvad su jalgade ümber. Järgmiseks läksime kohta, millest olime juba palju kuulnud, nimega Barco Hundido e. uppunud laev, see oli klubi, mis asus samuti vee peal, nagu kõik teised kohad, aga tema eripära oli see, et klubi keskel oli vesi ja samuti valgustatud vees oli vana laevavrakk! Sinna sai sisse hüpata ja seda kogu me seltskond ka peo lõpuks tegi!!! Mina filmisin ja pildistasin teisi ja ise vette ei läinud, kõik hüppasid korraga vette :) Päris hea oli ikka. Tantsisime reggaetoni, reggae ja teiste kohalike muusikastiilide järgi mitu head tundi, aga kuna järgmine hommik pidime kl 8 juba teel unelmateranda olema, kuhu olime õhtul eratuuri kinni pannud, siis me väga kaua ei olnud. Muide, meie hotelli lähedal tänaval asus plekist konku, kuhu peale kirjutatud VIP Room:) Sees mängis hull muusika ja plinkis valgus, meie tänava popim koht vist :) Pidulisi polnud ainult eriti seal näha.
Hommikul sõitsime paadiga, mille olime omale orgunninud 10 dollari eest inimese kohta, Isla Bastiamentol asuvasse unelmateranda Red Frog Beachile!

Küsisime lihtsalt tuurifirmadelt, missugune on kauneim rand ja meile soovitati seda. Paat sõitis naabersaarest Isla Carenerosest mööda, mis on armas pisike saar bambusmajade ja palmidega täidetud valgete randadega, seal asuvad ka paar hotelli ja baari. Jõudsime mangroovidega ümbritsetud paadisillale, olime seal ainsad inimesed, peale valvuri, kes saarele sissepääsu valvas, kuna tegu oli erarannaga ja sissepääsu eest tuli maksta 2 dollarit. Ja siis tuli meil kuskil 15 min. läbi džungli kõndida, et rannani jõuda, ja no oli see alles džungel! Puude otsast kostsid džunglihääled, ringi jooksid küünarvarrepikkused sisalikud, tiikide ääres olid banaanipuud ja ringi lendasid troopilised linnud.. Kõhe aga lahe. Matkasime siis veidi, kui meile tuli vastu pisike indiaanitüdruk topsiga, ja topsi sees oli kohalik kuulus punane konn :) See on megapisike täpiline sõrmeotsasuurune konn, kes on tegelikult jube mürgine ja on üks Panama sümboleid. Ja selle konna järgi ongi rand nime saanud :) Oeh, see oli tõeline paradiisirand: valge liiv, türkiissinine vesi, palmid kaardumas vee kohale, troopilised linnud puudel, ja EI AINSATKI INIMEST peale meie!

No täpselt nagu kõige ilusamates turismibrošüürides... Selles saare osas asusid veel vaid kellegi istandused ja vahetevahel vilksatasid puude vahel paar istanduse töötajat, aga muidu olime omaette. Istusin üksinda palmi alla lahesopi kaldale valgele liivale ja lihtsalt laadisin oma akusid... Naljakas oli aga see, et ma tegelikult juba eelmine õhtu kuulsin, et Conflict Studies grupp tuleb ka järgmine päev sinna rannale, ja poole päeva pealt hakkaski ranna teisest otsast inimgrupp paistma, jooksin neile vastu ja olidki nemad! Nad külastasid saarel asuvad kogukonda, mis oli rajatud välismaa pensionäride kodudeks. Panamat kasutavad pensionipõlve veetmiseks paljud USA pensionärid. See on nagu väike Florida. Peale lõunat tulid rannale veel mõned inimesed, aga vaade oli siiski suurepärane... Saarelt lahkumiseks olime omale järele tellinud paadi, mis pidi saabuma kl 13. Tatsasime läbi džungli tagasi mangroovitihniku kaldale. Ootasime ja ootasime, aga paadimeest polnud... Õnneks oli kaldal teisigi paate, teistele külastajatele järele tulnuid, ja üks ameeriklane tõi meid ise tagasi. Poole tee peal nägime siis ka meile järgi tulema pidanud paati, see hilines mingi 20 minutit, seega näitasime talle lihtsalt käekella peale ja hüüdsime et sorri, läksime teise paadi peale. Õnneks oli see tasuta. Tee peal sõitsime äärepealt kahele delfiinile otsa! Nad vaesekesed ehmatasid niivõrd, et ujusid kohe meist minema ja me ei saanudki neid imetleda. Kui linnakesse jõudsime, läksime tuurikontorisse ja ütlesime, et teie mees hilines niivõrd, et pidime teise padiga tulema, kuna meil oli vaja oma kl 16 lennule jõuda. Ilma küsimatagi tõusis naine püsti, läks kassasse ja maksis meile kõigile pool raha ehk 5 dollarit tagasi. Aga sellised need inimesed seal juba on, tõeliselt südamlikud. Lennujaamas pidime jälle immigratsioonimeeste juurest läbi käima, kuna mul polnud passis Panamasse sisenemise templit, aga kõik oli ok, nad seletasid, et kruiisilaevade puhul ei pandagi templeis, kuna mõnikord on laevas 2000 inimest ja nad ei jõua tembeldada, seega su nimi lihtsalt lisatakse mingisse andmebaasi. Lennuk pisut hilines, ja kui maandus, tuli sellest maha - üllatus-üllatus! veel mingi 20 Scholar Shipi inimest! Haha, nad üritasid veenda mind veel edasi Bocasesse jääma ja nendega koos tagasi tulema, aga meil pidi järgmine päev Panama Citys presentatsioon olema ja pidin tagasi lendama. Järgmiselt lennult, mis maandus, tulid maha veel 2 Scholar Shipi tüdrukut! Ühesõnaga vallutasime kogu linna. Ja tegelikjult isegi kogu Panama. Patrick, meie iiri poiss, kes iseseisvalt ka Bocases oli ja kellega eelmine õhtu koos olime, oli eelmine päev Panama sisemaal Boquetes kahe austraallasega tuttavaks saanud, kellega ta siis koos Bocasesse edasi reisis, ja need olid Panama lõunarannikul Coiba saartel ka meie inimesi juba kohanud, niiet Patrick polnud isegi esimene meie inimene, keda nad Panamas kohtasid! Nii juhtub iga sihtpunktiga, kuhu läheme! :) Tagasi linna jõudes ehmatas suur liiklus, sudu ja saastatud õhk, see on kahjuks ka teistes Ladina.Ameerika linnades tõsine probleem. Üritasime kesklinnas Calle Uruguayl meie laeva minevat marsruutbussi otsida, sest TSS oli organiserinud sellise iga tunni aja tagant linnast laevani sõitva bussi, aga meile oli teatatud ainult tänava nimi, täpset väljumispaika aga mitte. Õnneks kohtasime tänaval teisi meie tüdrukuid ja nad juhatasid meile koha kätte, jõudsime väsinult laeva. Ülejäänud õhtu peale taaskohtumisrõõmu laeva jäänutega, möödus järgmise päeva turismimarketingi alast presentatsiooni ette valmistades. Mõtlesime Panama noorteturismi jaoks välja nn. loomingulised mõisted, ehk meie oma kogemusele põhinevad märksõnad ootustest ja tegelikkuses eksisteerivast, mida siis omavahel sidudes Panama turismi tulevikule hinnagu andmiseks kasutasime. Olin üks viiest inimesest, kes presentatsiooni ette pidi kandma. Lõpetasime kl 2 öösel, ja võite ette kujutada, et olin selleks ajaks juba täitsa zombie...

5.-6. PÄEV – PANAMA CITY & SOBERANIA RAHVUSPARK
Järgmisel hommikul pidime Panama turismiorganisatsioonidest pärit inimestele siis ettekande tegema. Paraku saime tõelise kultuuridevahelise kogemuse – mitte ükski neist kümnest tulema pidanud inimesest ei jõudnud kohale. Sellised juhtumid pidid paraku Ladina-Ameerikas täitsa võimalikud olema, kuna inimeste arusaam ajatajust on paindlikum.. Meid olid kuulama tulnud ka Scholar Shipi vaatlejad, niisiis alustasime ettekannet ainult neile, poole peal hakkasid vaikselt ka turismiinimesed kohale jõudma (kes iseenesest muidu olid väga kenad, intelligentsed ja huvitavad inimesed) ja lõpuks olid neist kuskil 5 inimest kohal. Presentatsioon oli igati edukas, saime kiita, et paari päevaga nii põhjaliku ettekande olime suutnud valmistada ja juttu kohalike turismiinimestega jätkus pikemaks ajaks. Kella 12-ks oli meie akadeemiline programm Panamas läbi ja algas vaba aeg.
Läksime Shirani, Ali ja Guadeloupe’i saarelt (Prantsusmaa Kariibi mere valdus) pärit Anne-Claire’iga Panama koloniaalaegsesse Casco Antigua’sse e. vanalinna. Seal veetsime tõeliselt relaxed pärastlõuna vaadeldes sealt avanevat vaadet linna suurepärasele siluetile ja rannajoonele, istudes tänavakohvikutes ja imetledes indiaanlaste käsitööd. Indiaanigruppe on Panama riigis kolm: kuna, embera ja ngobe buglé. Kunad elavad näiteks San Blasi unelmatesaartel Kuna Yala provintsis Panama põhjarannikul Kariibi mere ääres, kus Shirani, Hanna ja Ali käisid. Emberad elavad Panama idapoolseimas provintsis Darienis, Kolumbia piiri ääres, kus neil on kaks autonoomset piirkonda. Ngobed aga elavad Bocas del Toros ja teistes lääneprovintsides nagu Comarca Ngöbe Buglé ja Chiriqui. Neil on oma spetsiaalse mustriga rätikud mola’d, mida saab neil lasta ka näiteks endale oluliste sümbolitega valmistada. Selliseid rätikuid nägime väga paljusid erinevaid. Kuna Shirani räägib hispaania keelt, siis las ta tagasitulekuks politseil meile takso organiseerida, mis oli nõus 5 inimest peale võtma (vahepeal liitus meiega ka Hiinast pärit IRC Ann), ja maksime kokku 8 dollarit e. 1.60 USD inimese kohta, muidu oleksime sellise taksosõidu eest pidanud jumal teab kui palju maksma. Hinnad üldse olid muidu sellised, et takso näiteks lennujaama, mis asus meie laeva asukohale Rodman’s pieril suht lähedal, mingi 10 min, oli 2-3 dollarit, kesklinna oli kuskil 5 dollarit, aga see hind ikka no väga kõikus sõltuvalt sellest, kui turist sa välja nägid, algul maksime rõõmsalt 4-5 dollarit 1-2 dollarilise sõidu eest :) ja hispaania keelt kõneleva kaaslasega oli hind ikka mitu-mitu dollarit odavam.
Peab mainima ka pungil täis shuttle-busse laeva ja linna vahel.

Me laev korraldas nii, et iga tunni tagant väljusid Albrooki kaubamajja (mille kõrval ka siselendude lennujaam asus) ja kesklinna väikesed marsruutbussid, aga kuna linna tahtjaid jagus kogu aeg jube palju, siis no nalja ikka sai, mõnikord istusid poisid mu süles, haha, siis olid küll sõidu lõpuks jalad tundetud, mõnikord olin ise köökus kellegi otsas :) põhimõtteliselt läks bussi viis korda rohkem inimesi mkogu aeg, kui seal olema pidi, raadio pandi põhja, üürgasime Backstreet Boysi laule koos ja sõit läks libedalt.
Õhtul korraldati meile pidu klubis nimega Créme, kuna meie IRC Greg oli juhuslikult klubi omanikuga tutvunud. Enne tegime Calle Uruguayl dringid eesti Natalja, iiri Patricku, mehhiko Ilse ja ameerika Tripsiega. Kõik meie inimesed tulid kohale ja päris head tantsu sai kohalike rütmide saatel ikka tehtud!
Järgmine hommik, kui lõpuks üles saime, tahtsime Hannaga linnale lähimasse vihmametsa minna, selleks oli Soberania rahvuspark 30 min. kaugusel Panama Cityst. Buss väljus täielikust getost, Panama City kohta tuleb seletada, et see linn koosneks nagu kahest eri maailmast. Pool linna on pilvelõhkujad nagu kuskil Miamis, ülejäänu on aga täielik soodom ja gomorra! Meenutab mõnda Aasia linna, tänavatel tränimüüjad, kioskid, toss, lagunenud majad ja mida kõike veel, paras kaos, aga huvitav kaos :) Bussijaam oli selline väike putka, aga kui bussijaama jõudsime, siis jooksis bussijuht meile kohe vastu ja küsis, kuhu minna soovime. Kui vastasime et Soberania, siis teatas ta, et buss väljub tunni pärast. Istusime siis maha ja ootasime, mõtlesin igaks juhuks veel, et lähen vaatan sealt putkast uuesti, sest minu arust pidi varem ka ikka mõni buss minema, mul olid netist mingid ajad välja kirjutatud, sest Panama kohta on ingliskeelset turismiiinfot netis päris hästi saadaval ja kõike sai ette planeerida. Ja ennäe, see bussijuht küsis uuesti üle kuhu me tahame ja teatas, et tema buss väljub juba poole tunni pärast! Tuleb välja, et iga bussijuht reklaamib nagu oma bussi ainult, ei ole mingit ühtset ajakava kuskil üleval ega midagi. Meil oli hea meel ja panimegi kohalikke täis bussiga metsa poole. Paar minutit pärast mingisse eeslinna jõudmist käis väike kolakas ja bussil kas lõhkes kumm või tuli ratas alt ära. Meile tegi see aga ainult nalja, see tundus kuidagi kogu selle kogemusega kokku sobivat. Vihmamets osutus ilusaks palmitihnikuks, aga lubatud loomi polnud, vaid paari lindu ja termiite nägime. Matkasime tunnikese ja siis võtsime linna tagasi minekuks takso, kuna pidime tunni aja pärast laeval tagasi olema ja bussiga ei oleks jõudnud.Saimegi takso, neid pole sealkandis üldse raske peatada, jooksevad suht tormi su peale. Juht arvas miskipärast, et töötame politseis (???) kuigi teadis et välismaalased oleme :) Ta oli üliabivalmis, ma tahtsin veel oma postkaarte postitada ja ta sõitis nagu mitu linna läbi, et mulle postkontorit leida, ja lõpphinda see ei mõjutanud. See tegelikult iseloomustab kohalikke väga hästi – nad on tõeliselt sõbralikud, soojad ja abivalmid, lausa liigagi, et tahtmatult hakkad kahtlustama, et neil on midagi imelikku plaanis, et milleks nad sind niimoodi omakasupüüdmatult aitaks?? Aga aitavad ja on toredad, ja ligimesed on seal kogukondades ikka ülimalt olulised, palju kollektiivsem elu kui meie harjunud oleme.Viimasel hetkel jõudsime laeva, meie ameeriklased helistasid veel sadamas asuvatest telefoniputkadest koju nagu kreisid, neile oli sealt odav helistada. Laeva personal püüdis kuskil laeva alumisel tekil seistes veel kala, naersime neile, et kas meie õhtusöök :) Sadamast minemasõidu magasin suht maha, olime kõigiga koos ja vahetasime muljeid, mu kallis kajutikaaslane jõudis ka tagasi, ta oli kogu aja oma tädiga veetnud, kes talle ja tema tädipojale (kelle ema ta siis oli), Panamasse külla tuli. Kõik olid erinevaid imeasju teinud, ja meil oli juba traditsiooniks saanud piltideõhtu, kus igaüks oma huvitavaimad/naljakaimad pildid eelmisest peatuspunktist meie laevafotograafidele saadab ja need siis pannakse slideshowsse ja näidatakse kõigile, väga lahe. Alati on keegi sinust mingi totra pildi saatnud, niiet üllatusi jagub ;)
Paari sõnaga Panamat kokku võtta on võimatu, ma arvan et see on üks maailma mitmekesisemaid maid, ja avastamist jaguks sealt aastateks.
PS. Loodan et olete peale selle romaani lugemist ikka elus veel... sry et pikaks läks :)

PANAMA KANAL

2007-10-02T18:40:00.001+03:00

1. oktoober 2007

Hommikul ärkasin selle peale, et tundsin, nagu sõidaks kogu laev parasjagu liftiga üles, ja tänu sellele sain aru, et oleme jõudnud Panama kanali esimeste lüüsideni, mis koosnevad kolmest kambrist, mis siis järgemööda avatakse ja veega täidetakse, ja nad tõstavad laeva 28 meetrit kõrgemale koos veepinnaga. See on nagu pilvelõhkuja kõrgusele põhimõtteliselt! Tormasin üles ja oh my god! Aknast vaatas vastu džungel!! Esiteks oli üldse imelik maad näha, sest peale päikeseloojangus Neitsisaarte ja tuledes Antigua ööpimeduses (Kariibi mere saared) polnud me üle 10 päeva muud näinud kui merd. Ja nüüd läbisimegi kanali sissepääsu, olime just lüüsidest välja tulnud, kui üles jõudsin. Laeva kõrval olid betoonplatvormid mõlemal pool, mehed askeldasid seal, ümberringi palmid, vihmamets, sume taevas ja troopiline kuumus! Olemegi Kesk-Ameerikasse jõudnud, woohooo!!! Täiega uskumatu troopika. Ilm jube niiske ja enamuse osa päevast sadas uduvihma.
Nii, neile, kes asjaga kursis pole, siis Panama kanal on maailma üks olulisemaid veeteid, olles Ameerika mandri keskel ainus otsene läbipääsutee Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani ja ta asub Panama riigi keskel Põhja- ja Lõuna-Ameerika mandrite kokkupuutekohas. Kanal on kunstlik ja asub Panama maakitsuse kitsaimas kohas. Kanal on 80 km pikk, avati 1914 ja seda hallati seni eritsoonina USA poolt, aga aastal 1999 läks üle Panama riigile. Paari aasta pärast avatakse uuem, laiem kanal ka hiidtankrite jaoks, kes seni sealt läbi ei mahu. Kanal on rahvusvaheline, seal töötavad inimesed üle maailma, ja kanali teises otsas Vaikse ookeani rannikul asuv Panama City, Panama pealinn, on seetõttu Kesk-Ameerika kosmopoliitseim linn. Panama kanalitsoon on Kesk-Ameerika rikkaim piirkond ja erineb elatustaseme poolest väga palju ülejäänud Panamast, mis on vaesem.

Kanali olulisemad komponendid on selle mõlemas otsas asuvad lüüsid, Atlandi poolel seesama Gatùni lüüs, mis tõstab laeva ookeani tasandilt ülejäänud kanali veetasemele, kuna kanali veetase on merepinnast 26 m kõrgemal, ja hiljem teises otsas Pedro Migueli ja Miraflorese lüüsid, mis laeva jälle alla Vaikse ookeani veetasemele tagasi langetavad. Lüüse läbides on laevamootor välja lülitatud ja laeva veavad edasi mõlemalt küljelt laevaga trosside kaudu ühendatud nn. „muulad“ e. raudteed mööda jooksvad pisikesed vedurid. Kanali läbimine võtab aega umbes 12 tundi, olenevalt järjekordadest.
Kanal algab sissepääsuga Atlandi ookeanist Limoni lahele Colóni linna rannikul ja siis läbi Gatùni lüüside Gatùni järve, edasi järvel Barro Colorado saarest mööda. Järvel seisime 1.5 tundi ankrus, nii naljakas, seal oleks nagu laevade parkla, kuna seal kõik ootavad oma järjekorda edasi sõitmiseks. Mõlemal pool laeva on mägine rannik, udu, pilved, ringi tiirlevad pelikanid ja teised troopilised linnud kes näevad välja nagu koolibrid, õhk on meganiiske, aga pehme... Järgmiseks asustatud punktiks kanalil on Gamboa, mis on selline industriaalne paik, seal seisavad ja sõidavad samuti sellised hiidtankrid mis veavad autosid Jaapanist Atlandile jms ja kuhu pidi kuskil 5000 autot peale mahtuma. Naljakad laevad, nagu mingid Star Treki ufolaevad, akendeta ja neljakandilised. Peale Gamboat algasid mõlemal kaldal kanali laiendamistööde tõttu läbiviidavad kaevamised, mida maalihete sageduse tõttu viiakse läbi mingite astmeliste kaevetöödena niiet kaldad on nagu riisipõllud, ainult rohelise asemel mullased. Enne laeva Vaikse ookeani poole allalaskvaid Pedro Migueli lüüse on suur rippsild, mis asub konkreetselt kahe mandri kokkupuutekohas. Aastaks 2014 kavatsetakse valmis saada uued lüüsid, nii et kanali mõlemas otsas oleks kahed lüüsid (praegu on Atlandi pool ainult ühed).
Lüüside juurde on paigutatud muide kaamerad ja veebilehelt saab siis vaadata kuidas su laev parasjagu lüüse läbib, päris lahe!
Peale Pedro Migueli lüüse tuli Miraflorese järv, kõik need järved on muide kunstlikud, ja siis Miraflorese lüüsid. Seal oli meeletu rahvamass tornmaja rõdudel ja katusel, tuleb välja et see on Panamas käivate turistide sihtkoht, kes tahavad näha, kuidas laevad kanait läbivad. Kõik pildistasid meid ja lehvitasime neile :) Läbisime edukalt ja päris kärmelt mõlemad Vaikse ookeani pool asuvad lüüsid ja vastu õhtut hakkasid laevaakendest paistma Panama City tuled. Linn on muljetavaldav, meeletud pilvelõhkujad, siluett täiesti New Yorkiga võrreldav. Meie peatume esimese öö Panama Cityst läänes asuvate Amadori dokkide ääres, aga me ei asu sadamas, vaid merel ja teatud kellaaegadel, iga tunni aja tagant, viib meid siit teeninduslaev sadamasse (see toimub aga ainult kuni kl 21.00, seega kui hilisemaks jääd, pead linnas ööbima. Kavatseme seda paaril õhtul ka teha).
Esimesel õhtul tabas kõiki aga suur pettumus, kuna pidime 18.30 teeninduslaevaga linna pääsema aga kuna õues oli tuul (näha küll mngit lainetust polnud, aga ju nad teavad siis, mis ohtlik võib olla), siis lõpuks peale tunniajast ootamist öeldi et teeninduslaeva platvormi kinnituskaableid ei saa laevale kinnitada lainetuse tõttu ja turvakaalutlustel me maale ei pääsegi. Paljudel olid aga plaanid tehtud laevalt lahkuda, nad pidid ära linna jääma üldse ööseks (kuna mitte kõikidel pole Panamas õppeprogrammi) ja osadel oli ka õppeprogrammi algus sellesse esimesse õhtusse plaanitud, aga lükkus nüüd edasi. Lohutuseks tegi akadeemiline personal kõikidele baaris ühe joogi välja. Meeleolu oli aga siiski melanhoolne, kuna kõikidel oli pikk päev seljataga ja kõik ootasid kangesti Panamasse pääsu. Homme hommikul algab loodetavasti hea ilma korral siis meie akadeemiline programm, mille raames Panama turismimarketingi uurime.
Homsest õhtust liigub laev sadamasse, Rodmani terminali, ja sinna pääseb siis juba linnast kuni 23.00 bussiga. Paar viimast ööd oleme aga jällegi ära merel ankrus ja siis pääseb laevale taas kuni 21.00 teeninduslaevaga.
Kuulu järgi maksis kanali läbimine meie laevale 100 000.- USD ehk kuskil 1 100 000.- EEK. Pole siis ime, et kanalitsoon siinse regiooni rikkaim ala, eks ole!
JA ENNE KUI MA UNUSTAN – MU MOBIIL EI TÖÖTA SIIN AMEERIKAS, JA TÕENÄOLISELT KA MITTE TAHITIL EGA AUSTRAALIAS/AASIAS, ASI ON SAGEDUSES MITTE SIM-KAARDIS :( NIIET SUHTLEME MEILITSI!

ATLANDI OOKEANI ÜLETAMINE: 20.-30. SEPTEMBER

2007-10-02T10:09:00.000+03:00

Esimene päev tagasi laeval oli pühendatud Portugalis aset leidnud akadeemiliste programmide hindamisele, kultuuriliste kogemuste kirjeldamisele ja järelduste tegemisele. Kuulsime paljusid erinevaid juhtumisi, mis inimestega Lissabonis aset leidsid, rassismijuhtumitest kuni petlike taksojuhtideni, aga lõpuks jäi domineerima ikkagi positiivne. Õhtul korraldati Portugalist lahkumise pidu, mis oli väga meeleolukas. Lahe oli kõikidega peale Portugali jälle koos olla, sest seal kohapeal olime koos enamasti inimestega meie oma learning circle’ist või eestlastega ja teisi nägime harva. Seega oli jällenägemisrõõm suur. Igal õhtul toimus peale student centre’is (baaris) tantsimist ja kitarrimängimist kellegi kajutis afterparty.
(siin oleme maroko Mariami, Hanna, Natalia ja venetsueela Eglantinaga)

20. sept. oli mehhiko Eduardo sünnipäev (kes on üks inimesi, kes alati meie kajutis aega veedab, meil on siin koos one big happy family), 22. sept. oli Mareike sünnipäev, nad mõlemad said 21 (Mareike on saksa tüdruk, kes elab meie vastas ja on mu toakaaslase Natalia learning circle’is ja on ka üks neist, kes alati meie kajutis „küberkohvikus“ on e.oma arvutiga siin möllab, ma ei tea, miskipärast meeldib kõigile just meil oma arvutiga istuda, niiet me tegime isegi Cyber Café sildi omale ukse peale :) Lisaks oleme omale „adopteerinud“ malaisia Ali, ameerika Anthony, Hanna-Liina, hollandi Neni ja mehhiko Gabrieli, kes on endiselt üks superimaid inimesi siin üldse!! Temast kirjutan kunagi eraldi peatüki teile...! Ja maroko Mariam on ka pea iga õhtu siin. Aga jah, Mareike sünnat alustasime südaööl baaris ja seejärel jätkasime tähistamist taani Christiani sviidis meie koridori peal, tal on üks suurimaid kajuteid siin laeval. Rahvas oli Mareikele ajuvaba paberkaabu teinud ja kingituseks sai ta mingeid hernekomme :) Meil on muidu kombeks tellida sünnipäevalastele lõunalauas jäätisetort ja happy birthday laulda, osad tellivad ka pudeli šampat vms. Siin on ikka hea, iga päev on kellelgi sünnipäev. Väga kaua aga pidu tol õhtul ei väldanud, kuna järgmine päev olid kl. 8.30 loengud.
Loengud läksid oma rada edasi, rohkem infot hetke õppetöö kohta vt eelmisest postitusest. Lugemine ja tööde ettevalmistamine hakkavad oma aega nõudma, niiet minu roheliste päevade basseini ääres peesitamised on ära jäänud.
Kogu Atlandil olemise vältel nägi keegi iga päev lendkalu, merekilpkonni, vaalu või delfiine. Minul ei õnnestunud pikka aega näha mitte midagi peale ühe kollase plastmassist julla, mis vees hulpis, olin jube õnnetu ja igal basseinipäeval punnitasin mere suunas silmi, ilus oli küll, kuna meri oli iga päev erinev, mõni päev vahutas lahedalt, teine päev oli täitsa peegelsile, aga elukaid näha polnud (Portugalis olid muide kõik kohad hiidmeduuse täis). Alles päev enne Panamasse jõudmist tegime parasjagu turvadrilli (me teeme siin iga teatud aja tagant jälle läbi selle, kuidas päästeveste selga panna ja kuhu hädaohu korral minna), ja olime kogunenud just välja tekile kui nägin järsku tervet parve lendkalu!! Ma olin nii õnnelik, et pröökasin üle teki! Nad on täpselt nagu varblased, sellised helebeežid, lendavad mõnikümmend sentimeetrit veepinna lähedal täpselt nagu linnud ja kukuvad siis parvena vette ja jäävadki vette, selle järgi saabki aru, et need pole linnud :) Ja küll ma need delfiinid ka mõni päev ära näen!
24. sept korraldasid meie Hiina tudengid Hiina sügispeo, see on mingi neile iseloomulik asi, õpetasid hiina keelt ja laulsid oma laule, ja 25. sept oli meil siin siis ülelaevaline jalkaturniir!! Mind kutsuti mehhiko Eduardo ja hollandi Neni tiimi koos Hanna-Liinaga, olin tohutult motiveeritud, aga oi mängida oli jube, meeletu kuumus oli, üldse Atlandil oli meeletu kuumus õues kogu aeg, ja siis iga meeskond pidi 8 min. mängima omavahel, üks poolaeg kestis siis 4 min. Igas 4 inimesest koosnevas meeskonnas pidi vähemalt 1 tüdruk olema (kuna meil siin 2/3 inimestest tüdrukud ju) ja meie olime muide ainus meeskond üldse kel 2 tüdrukut korraga platsil olid (kokku oli kuskil 12 meeskonda)!

Mängisime ülemisel tekil asuval korvpalliväljakul, mis oli kõva kattega, ja päris paljud kukkusid ikka seal. Võite kolm korda arvata, kes ka loomulikult pika liu maha pani seal, kes siis muu kui mina. Mul on puus, säär ja parem ranne siiamaani lõhki, sest see kate kraapis nagu liivapaber. Ma lihtsalt komistasin ja kukkusin. Aga ma polnud sugugi kõige õnnetum, rootsi Malin nikastas üldse oma jalalaba ära ja käis peale seda mingi nädal aega karkudega! Ja mehed tagusid seal ka üksteise sääri lõhki, no osad inimesed polnud varem üldse jalgpalli mänginudki! Meil läks algul ülihästi, võitsime esimesed 3 mängu, ühe mängu mingi seisuga 8-2 vist isegi, ja k.a. ühe eriti kõva tiimi kus olid Ali (kes on harrastusliigas mänginud), Mareike, kes on kitesurfingu õpetaja ja igati kõva spordiäss muidu, Federico Costa Ricast ja Fabian Saksast, kõik head mängijad. Olime väga uhked. Ma lõin teises mängus isegi värava!! Hanna polnud üldse varem mänginud ja ma olin meeste vastu ja kuumusest suht jõuetu, seega enamuse väravaid meil lõi muidu Eduardo ja Neni ka natuke. Aga neljas mäng läks aia taha. See oli Shirani meeskond, kõvad mängijad, ma lõin omavärava, häbi-häbi, siis õnnestus mul omaenda meeskonnakaaslasele Nenile kogemata jalg taha panna, niiet ta põlve valusaks kukkus omal, ja olin üldse liimist lahti, läksin teises poolajas pingile (meie varumängija oli ameerika Josh, üks filmioperaatoritest), kõik olime vist juba liiga väsinud ja see mäng lõppes 4-3 kaotusega... Vahe oli küll üliväike, aga edasi poolfinaali pääses vaid 4 meeskonda ja kui väravate vahe kokku loeti, jäime me (pagan küll!) esimese meeskonnana välja!! Ehk siis 5. kohale. Olime ülipettunud, aga peale Ecuadori hakkab meil siin regulaarne jalgpalliliiga, kuskil 2 mängu nädalas, hakkame sama meeskonnaga seal osalema ja saan ehk asja parandada ;) Turniiri võitis meeskond nimega „Not too bad“ koosseisus hispaania Borja, iiri Patrick, ameerika tüdruk Travis ja minu lemmik taani Lars ;) Auhinnaks ei ole nad aga minu teada siiani mitte midagi saanud :D
Igal õhtul vaimustasid meid super päikeseloojangud, ja peagi jõudsime Kariibi merele. Merre sisenesime USA Neitsisaartest mööda sõites, Kariibi merd eraldavad Atlandi ookeanist justnimelt see pikk Antillide nimeline saartekett, mis üleval piirneb Kuuba, Hispaniola saare (Haiti ja Dominikaani Vabariik) ja Puerto Ricoga ning lõunas on ridamisi Neitsisaared, Antigua ja Barbuda, Anguilla, St. Kitts, jne jne.

AGA ega see Kariibi mere saartele jõudmine sugugi rahulikult ei läinud!! Meil ju kohe peab siin alati midagi närvekõditavat juhtuma. Kuulsime õhtul enne Neitsisaari et kaks õpilast on järjekordselt mingis tõsises meditsiinilises konditsioonis ja nad tuleb USA Neitsisaartele evakueerida – helikopteriga!! Järgmine hommik kl 12 kogunesimegi kõik nagu viis kopikat laeva tagatekile, peale pooletunnist ootamist ilmuski oranž USA rannavalve helikopter, alla lasti redel ja kaks õpilast tõmmasti üles,

ameerika Taylor kanderaamil, ta olevat mitu korda minestanud, kuigi pärast tuli välja et lihtsalt kõrge veresuhkur oli; ja teine oli maroko Mehedi, kelle maohaav olevat veritsema hakanud vms, nüüdseks on selge et Taylor tuleb tagasi, Mehedi kohta ei tea veel. Aga jah, me juba viskasime omavahel nalja, et käib võistlus, kes coolimal viisil evakueeritakse.

Ma kuulsin muidu ka, et Portugalis oli isiklikel põhjustel mitu inimest laevalt lahkunud, kes Panamas meiega taasliituvad, üks oli meie „salsaõpetaja“ Lawrence, kel olevat mingi ärikriis tulnud ja ameerika Brianna, kelle vanaisa olevat surnud. Siis käisime veel kaptenisillal ekskursioonil, nägime rooliratast, radareid, chilli kreeklastest meeskonda, saime laevaninas merd seirata, lahe!

Viimasel õhtul enne Panamat korraldati ladina-ameerika pidu, pakuti Mojitosid ja margaritasid, tantsiti ladina-ameerika tantse ja need, kes olid Panamas/Kesk-Ameerikas käinud, näitasid pilte. jagasid kogemusi. Minu lemmikuks said Blasi unelmatesaared Panama põhjarannikul, eks näe kas õnnestub ära käia. Ajaga on meil Panamas nappus.

LOENGUD JA ÕPPETEGEVUS LAEVAL

2007-09-30T03:37:00.001+03:00

Kuna nüüdseks on meie loengute graafik ja õppemeetodite rakendamine saavutanud oma korrapärasuse, siis annan järgnevalt vaheülevaate kogu senisest õppetegevusest laeval.

ÕPPEKORRALDUS
Õppetegevuse juhiks laeval on akadeemiline dekaan Susan Nickens, kes siis otsustab kogu õppekorralduse üle, näiteks kui inimesed tahtsid siin alguses õpperühma või aineid vahetada, siis tema vaatas ressursid üle ja otsustas, kui palju inimesi ühte või teise ainesse/rühma üle said minna, jne.
Konkreetsete loengute struktuur on välja töötatud meie õppeprogrammi korraldavate partnerülikoolide poolt (keda on siis kokku 7, minu neljast ainest kuuluvad 3 ainet Macquarie Ülikooli programmi Sydneyst, Austraaliast ja 1 aine Al-Akhawayni ülikooli programmi Marokost). Loengute nõuded aga on konkreetset loengut õpetavate õppejõudude poolt üle vaadatud ja akadeemilise dekaani nõusolekul õppejõudude poolt mugandatud, mille tulemusena komponentide osakaal protsendina hindest muutus, võeti kasutusele teisi õppematerjale vms. Aga selle kõigega on nüüd ühele poole saadud ja loengud on meie reisi iseärasusi ja ajakava arvestades optimeeritud. Klassiruumid asuvad kõikjal üle laeva, minu loengud toimuvad Lido-tekil, kahes laevaninas asuvas klassiruumis. Igas klassis on projektorid, audio-videokeskus, ekraanid ja muu õppepresentatsioonideks vajalik.

LOENGUTE GRAAFIK JA SISU
Laeval toimuvad meie loengud kahepäevaste tsüklitena: minul osana rahvusvahelise kommunikatsiooni õpperühmast (mis koosneb 27 inimesest) on esimesel loengupäeval e. sinisel päeval (blue day) 3 loengut:
kl 8.30-10.10 Intercultural Communication: sisuks on peamiselt kultuuridevaheline kommunikatsioon gruppides ja organisatsioonides. Alustasime üldisemate teooriatega kultuurilisest relatiivsusest ja determinismist ning diskursuse ja lähenemisstiilide klassifikatsioonist edasised teemad on kultuuridevaheliste erinevuste kognitiivne tunnetus, keeleliste ja kultuuriliste faktorite põhjustatud arusaamatuste kirjeldamine, multikultuursete organisatsioonide ja diplomaatilise suhtkuse iseärasused ja probleemid, globaliseerumine, ning vajalikud teoreetilised raamistikud äri- ja organisatsioonikommunikatsiooni uurimiseks. Siin on näiteks üks ülesanne luua oma maailmapilt ja selle juurde kuuluv keel. Igas loengus teevad kaks inimest meie hulgast presentatsiooni oma kultuurilisest taustast. Kokku on meid seal loengus ca 30. Õppejõuks on pr Basma Ibrahim Devries, Minnesota Ülikoolist USA-st, kes on taustalt egiptlanna ja õpetab ka Egiptuses paralleelselt. 25% loengu hindest tuleb aktiivsuse eest klassis, 35% uurimustöö eest, 15% presentatsioonide eest klassis ja 25% eksamist. Uurimustöö teemaks selles loengus võtan Ärialased läbirääkimisstrateegiad naaberrahvaste vahel. Ressurssidele on hetkel juurdepääs raske, aga peale Panamat peaks olukord normaliseeruma ja andmebaasid ning andmestikud on kättesaadavad. leavl on ka raamtukogu, kus kultuuridevahelise komm. kohta päris palju materjale, teooriatest saab sealt väga hea ülevaate. Esitan uurimustöö kavandi kohe peale Panamat ära ja siis ootan tagasisidet.
kl 14.30 Communication and Power Paradigms in International Relations. See loeng on pühendatud rohkem politoloogiale, ehkki räägime ka rahvusvahelise komm. ajaloost ja hetkearengutest. Professoriks Ralph Berenger, kes samuti USA-st ja ka Egiptuses õpetanud. Senised kaetud teemad on olnud võimu defineerimine, võimu legitiimsus, rahvusvaheliste suhete ajalugu jne. Antud loengus moodustasime uurimistöö kirjutamiseks 3 inimesega uurimisgrupid. Uurimistöö teemat veel valime.
kl 16.30 International Communication: kahtlemata parim loeng, mis mul on. Õppejõuks seesama Basma, osalejaid ainult 7, kõik eri riikidest, seetõttu võimalus igaühe teemadele süvitsi pühenduda. Siin pildil täidab Ali just üht praktilist kommunikatsioonialast ülesannet:) Ja see loeng on kõige otsesemalt mu tulevase tööga seotud ehk annab tõesti praktilist teavet kommunikatsiooni korraldamisest ja teabevoolude juhtimisest rahvusvahelises keskkonnas. Peamised seni kaetud teemad on olnud kommunikatsioonimudelite ülevaade gruppides ja organisatsioonides, kommunikatsiooni ja meedia ajalugu, ning rv komm teooriad. Üle ühe loengu peame kirjutama vastukaja loetud peatükkide kohta, lisaks peame koostama meediaraporti Panamas viibides meedias nähtu kohta, grupitöö teatud maailma piirkonna meediast ning lõpliku uurimustöö. Antud loeng erineb Intercultural Comm. loengust keskendumisega meediale ja suhtluskanalitele ning rahvusvahelisele areenile. Selle loengu uurmustöö teemaks võtangi Rahvustevahelises suhted mitmerahvuselistes organisatsioonides. Uurimustöö struktuuriks oleks rakendada teatud kultuuridevahelise kommunikatsioone teooriat ning kanda see üle organisatsioonisuhtlemise võrgustikku. Ma alles koostan uurimustöö sturktuuri ja kogun allikaid, annan jälle teada, kui algne raamistik olemas või panen siia mingi kokkuvõtte üles.

Teine tööpäev kahepäevases tsüklis on roheline päev, mil mul on 1 loeng:
kl 18.45 Communication and Social, Economic and Political Development. Õppejõuks taas Berenger, see on meie õpperühmas kõigile kohustuslik loeng. Keskendub rv kommunikatsiinile politiilise arengu komponendina, ehk siis jällegi rohkem politoloogia ja rv suhete teemaline. Kirjutame samamoodi kolmekesi uurimuse, tõenäoliselt mingi võrdleva case study kahe erineva riigi pol. komm. kohta arengumootorina, seni kaetud teemad on Kolmanda maailma suhted ülejäänud riikidega, massimeedia osa riikide arengus, kommunikatsiooni ja moderniseerimise seosed jne., ning meil on olnud kaks külalisloengut James Riley’lt ettevõtte/riigi arengu juhtimisest (ülihuvitav ja praktilise väärtusega) ja ÜRO peasekretäri nõunikult Eduardo Gutierrezelt inimarengust ÜRO egiidi all.

Isiklikust aspektist hindaksin Intercultural Comm. ja International Comm. parimaks, kuna mulle on kultuuriantropoloogia ja kommunikatsiooniteooriad uus ja huvitav teema ning need loengud on otseselt seotud mu tulevase tööga kommunikatsioonispetsialistina, samal ajal kui Berengeri loengud on politoloogiast ja rv suhete ajaloost, mille alane taust mul Tartu Ülikoolist juba olemas, seega on see natuke ülekordamine, kuigi peagi kaevume sügavamalt kommunikatsiooniteemasse sisse ja ehk siis pakuvad need ained ka midagi põnevamat. Loengutes on meil piisavalt võimalust diskuteerimiseks, oma arvamuse avaldamiseks ja kommenteerimiseks, mõnikord lähebki liiga jutustamiseks lahti, sest igaühel on midagi omast kultuurikogemusest rääkida ja õppejõud ei raatsi inimesi katkestada, aga üldjuhul on teooria õpetamine ja diskussioon tasakaalus. Basma loengutes pannakse meid ka igasuguseid lahedaid interaktiivseid tegevusi täitma, näit. kujutam ette et oleme organisatsiooni teatud taseme töötajad ja opeame alluvate/ülemustega suhtlema, oma hoiakut väljendades, või ilma keelt kasutamata teatud ühise ülesande täitma, või looma omaenda maailmapildi-kultuuri teatud keelega ja seda teistele selgitama, kõik haakub õpitud kult. vahelise suhtluse teooriatega. Igaks loenguks on lugeda meeletul hulgal, 30-50 lk, ja iga paari päeva tagant mingi kirjalik töö. Vähemalt on rohelised päevad mul enamvähem vabad, siis on aega kirjatööde ja lugemisega tegeleda ja väljas tagumisel tekil on väga head kohad lugemiseks ja õppimiseks, sest ega tervet päeva ei raatsi ju kajutis pimedas istuda.
Järgmise õppealase raporti kirjutan Panamas toimunud õppeprogramist (uurime sealset turismimarketingi seekord) ja oma uurimistööde täpsematest kavanditest-ainesest.

PORTUGAL: 13.-19. SEPT., OSA 2

2007-09-24T02:09:00.000+03:00

4. PÄEV - COIMBRA
Järgmisel päeval sõitsime Lissabonist 2 tunni kaugusele Coimbra ülikooli ja üliõpilasi külastama. Kuna olime eelmine päev kurtnud, et meid pannakse akadeemilise programmi raames liiga vähe tööle, siis jagati seekord meid kohe bussi jõudes gruppideks ja pidime sealsamas bussis 2-tunnise sõidu jooksul hakkama välja mõtlema küsimusraamistikku järgmise päeva paneeldiskussiooniks kohalike ajakirjanikega Portugali rahvusvahelise kommunikatsiooni teemal. Hakkasime aga usinalt tööle ja ajurünnaku tulemusena saime kokku rahuldava küsimustiku, mille läbiv joon oli erapooletus ajakirjanduses ja Portugali rahvusvahelises suhtluses.
Meie visiidi eesmärk Coimbrasse oli aga see, et Coimbra on Euroopa vanim rahvusvaheline ülikool ja pidime siis külastama ülikooli ülivana raamatukogu, mis täis uunikumväljaandeid 16.-17. sajandist. Linn oli armas, mäeküljed täis valgeid maju, ja raamatukogu kohta ütles üks tüdrukutest, Kristen väga tabavalt et nagu Harry Potteri filmist pärit. Näidata ma teile seda aga ei saa, kuna seal ei tohtinud pildistada. Lisaks on huvitav teada, et raamatukogus peeti brošüüri kohaselt nahkhiiri, kuna nahkhiired söövad putukaid, kes vanu raamatuid hävitavad, aga kui ma giidilt selle kohta küsisin, siis ta vastas et nahkhiiri hoitakse mingites karpides ja lastakse ööseks ruumidesse lahti, aga päris aru ma ei saandki, kas neid peetakse sealsamas või kuskil mujal ruumides. Igatahes saime haruldase raamatukogu üle vaadata (tavainimesed sinna sisse ei pääse, tuleb kirjutada taotlus miks sinna tahad ja seda siis hinnatakse. Meile tehti erand).
Peale lõunat tuli meile vastu kohalik üliõpilane (oma koeraga, kellel oli muide sünnipäev :) ja tema viis meid vaatama kohalikku üliõpilaslinnakusse kuuluvat üliõpilasmaja. Need on täitsa omalaadi ühikad, mida kutsutakse vabariikideks (republic) ja mis on üliõpilaste endi hallata. Väljast ja seestki jäi mulje, nagu oleks tegu mingi vastupanuliikumise või salaorganisatsiooniga, kuna igal pool rippusid mingid installatsioonid, kondid, sloganid, plakatid, seinu katsid sotsiaalpoliitilise sõnumiga seinamaalingud ja laused.

Aga muidu selline euroremondita nagu üliõpilaselamud ikka, nende endi remonditud jms. Igaühel oli oma tuba muidu, ja mingid kokkuklopsitud arvutid ja üks kutt oli ehitanud endale hõbepaberist seinale vastuvõtja, millega ülikooli levialast traadita internetti sai näpata :) Kuulsime palju üliõpilaste suhtumisest ülikooli administratsiooni ja üliõpilaste omavaheliste suhete reguleeritusse, tegu oli väga sotsiaalselt teadlike üliõpilastega ja kogu seda tausta oli väga huvitav kuulata. Üldse oli kogu vanalinn kaetud graffitidega, mil igaühel mõni poliitiline või sotsiaalne sõnum kanda, portugallased on ses suhtes üks aktiivsemaid rahvusi, keda tean.
Õhtul pidime siin laeval küsimused kokku panema, ja peale seda läksime grupi inimestega - Adriano, filmimees Erik, Shirani, saksa tüdruk Katja, kolumbia tüdruk Natasha - Lissaboni vanalinna Bairro Altosse, kus algne plaan oli minna kuulama Portugali traditsionaalset fado-muusikat, aga need fado-kohad tahtsid kõik 20 euri inimese pealt piletiraha (mille eest siis võisid pärast endale jooke tellida, aga no sellise summa eest ei joo ju ühe õhtu jooksul iialgi!) ja olid pimedad ja igavad, niisiis tiirutasime mööda Bairro Altot spbiva meelelahutuskoha otsingutel, ja no ööelu mõttes on see muljetavaldav linnaosa!!! Kõik baarid-lounge’id on koondunud ühte piirkonda ja neid on nii palju!! Iga teine uks on baar, hinnad ülisoodsad (sangria 1-2 EUR, õlu 1.50) ja mis mind eriti imestama pani – sulgemisajad on eriti hilised! Isegi näiteks esmaspäeva õhtul on baarid 4-5 ajal hommikul veel avatud!!! Tänavad keevad rahvast ja atmosfäär on sama hea kui Barcelonas! Ainuke vahe on vbl see, et kohalikud inimesed ei tule sinuga ise juttu ajama nagu Hispaanias, nad on tagasihoidlikumad ja üldse „põhjamaisemad“, mis mind ka väga üllatas. Platseerusime ühte armsasse kohalikku baari, pärast liitusid meiega veel ameerika Roger, kes on Shirani toakaaslane, ja teised. Sättisime end ühe peaväljaku äärde ilusasse vana kooli kohvikusse ja mehed ajasid gossipit laeval toimuvast :) Adriano rääkis et ta girlfriend tuleb talle Panamasse külla sel ajal, kui seal oleme (nad on ligikaudu 3 a. koos olnud) ja kui nad peale meie reisi lõppu Indoneesiasse edasi reisivad (Natalial ja Adrianol on plaan peale Hongkongi 2 kuud Kagu-Aasias edasi rännata), siis vbl ta abiellub oma girlfriendiga seal olles. Ta on ülipüüdlik muide ja ei tarvita alkoholi, kuna kardab, et läheb siis ula peale, aga tema tahab oma tüdrukule truu olla, tõeliselt pühendunud.

5.-7. PÄEV – LISSABON
Järgmisel päeva akadeemiline programm oli pühendatud massikommunikatsioonile. Läksime tagasi kommunikatsiooniülikooli, kus meil oli kohtumine kohalike ajakirjanikega. Olime valmistanud ette küsimused paneeldiskussiooniks ja valinud endi seast eelmisel õhtul välja asjatundlikud moderaatorid, kes meie poolt asja juhiksid. Need olid tore ja intelligentne ameerika tüdruk Tripsie (kelle tegelik nimi on Catherine, aga kuna tema initsiaalid on kolmekordne C ehk triple C, ja tema väikevend ei osanud seda hääldada, siis hüütakse teda lapsest peale Tripsie :), ja siis itaallanna Daniella Roomast, kes õpib ajakirjandust, väga lahe häälekas kuju. Ajakirjanik Florbela Godinho oli pärit Portugali ühest suurimast telejaamast RTP ja Maria Joao Costa raadiojaamast RR (Radio Renascenca).
Antud kohtumine oli kogu Lissaboni akadeemilise programmi asjalikumaid. Meie põhiteemaks oli küll kallutatus Portugali ajakirjanduses, kuid tegelikult katsime teemadega kogu Portugali siseriikliku ajakirjanduse, rahvusvähemuste esindatuse, suhtumise kaetusele välismeedias, tuntuse ja leviku maailmas, meediakorralduse iseärasused jne. Naised olid väga suhtlusaltid ja paljud meist jäid nendega pärast sessiooni üks-ühele erinevaid teemasid arutama ja diskuteerima. Mind isiklikult huvitas see, et nad ütlesid, et Portugali kaetus välismeedias on väga vähene. Kuna aga Portugal on hetkel Euroopa Liidu eesistujamaa, siis tekkis mul küsimus, kas nad pole sellega seoses tajunud suurenenud välisajakirjanduse huvi Portugali vastu. Vastus oli negatiivne, seega on nad küll uhked endi kui kunagise suure koloniaalvõimu üle, kui näivad olevad resigneerunud Portugali tuntuse suurendamise suhtes maailmas.

Peale seda külastasime raadiojaama RR, mis on tegelikult 3 raadiojaama grupp ( a la nagu meil Sky Meedia, mis mitut raadiojaama haldab). Üks oli Mega FM, noortele mõeldud muusikaraadio, teine vanematele mõeldud RFM ja kolmas katoliiklikum jaam. RTP kuulub üldse katoliku kirikule, kel on Portugalis endiselt suur mõjuvõim. Meiega viidi läbi näitlik küsitlus, kuidas raadiojaam oma sihtkuulajate eelistusi kindlaks teeb ja räägiti raadiojaama finantspoliitikast ja kommunikatsioonist kuulajatega.

Õhtul vanalinnas olles tabas meid üllatus. Minuga olid kaasas eesti tüdrukud Natalja ja Hanna-Liina. Esiteks läksime Atalaia tänaval asuvasse sangriabaari, ja mina vaatan selja tagant, et jube tuttav inimene, lähen teisele poole ja, kujutate ette, ongi kunagine Ellerheina-kaaslane Piia Soms (Elo teab teda)! Mõlemad olime et issand, mida teed sina siin suvalises Lissaboni baaris??? (no see oli tõesti suvaline koht). Tuleb välja, et tema oli seal Euroopa diplomaatide koolituse aftekal (töötab välisminnis diplomaatilisel ametikohal), niiet imestamist kui palju. Kõik need diplomaadid olid oma ülikondade ja õhtukleitidega seal kolkabaaris suht out of place, haha.
Sellega aga kokkusattumused ei lõppenud: ma juba enne seal vaatasin ja rääkisin Nataljale ja Hannale et hehe, see üks mees siis on nii Imre Sooääre nägu, küll on naljakas. Siis meiega olid seal laevakaaslastest veel ameeriklased Tim ja Kala (hehe, naljakas nimi küll, aga hääldatakse Keila :) lahe tüdruk muidu, noor alles - 18, aga naerda saab temaga palju) ja Kala mingi aeg ütleb et issand kuule üks mees passis sul siin tükk aega selja taga ja oli sellise näoga nagu tahaks midagi öelda, aga siis läks minema, aga et ole ettevaatlik! Ja kui me ära hakkasime minema, siis järsku astub see mees meie juurde ja ütleb et ohoo, eestlased! Oligi Imre Sooäär, lugupeetud Riigikogu liige ja Pädaste mõisahärra :) Tuleb välja et ta oli Lissabonis Riigikogu delegatsiooniga (Ene Ergma, Tarmo Kõuts, Kalev Kallo jt taolised persoonid) Portugali parlamendi külastusel, kuna Portugal on EL-i eesistujamaa hetkel. Ja eks ta oli siis vanalinnaga tutvuma tulnud ja kuulis meid eesti keelt rääkimas. Oi, küll ta oli vaimustunud kui kuulis, mida me teeme, vestles ka meie ameerika sõpradega ja oli üldse väga huvitatud meie tegevusest, niiet vestlesime seal ja viskasime nalja mingi tund-paar, ta palus meil talle õppeprogrammi kirjelduse saata ja tahab järgmisest semestrist ise siia laevale õppima või õpetama tulla, kuna läks just ülikooli tagasi turismikorraldust õppima ja see õppesuund on ka siin laeval täitsa esindatud! Üldse kiitis ta, et me oleme ju nagu Eesti saadikud siin laeval ja peaks meile Welcome to Estonia fondist raha välja sebima, haha, nojah, me oleme Eesti kultuuri ja keele tutvustamisel siin tõesti ikka tänuväärset tööd teinud, pole midagi öelda! Eesti on siin laeval üks kuumemaid maid :) Aga jah, kummaliste kokkusattumuste õhtu. Ikka igas sadamas võib kohata eestlast, ega nalja pole!

Edasi olid meil 2 vaba päeva, mis möödusid linnas vaatamisväärsustega tutvudes, shopates ja õhtuti vanalinnas väljas käies.

Minu lemmikuteks kujunesid üks salsabaar sealsamas Atalaia tänaval, kuigi olin juba esimeses salsatunnis õpitu täielikult unustanud, kui kohalik mees tantsima võttis, ja astusin talle pidevalt jala peale ja tuikusin teistele üliosavatele tantsupaaridele otsa :) Aga vaadata oli lahe, tõeliselt kohaliku sarmiga koht! See tänav oli üldse kõige meelelahutuslikum, igaühele leidub seal midagi.
Viimasel õhtul organiseeris Lissaboni ülikool meile dinneri, lõime end kõik ilusti üles, lahe oli kõiki kenades tualettides näha, ja üliõpilaste ansambel esines meile traditsioonilise Portugali muusikaga, mille saatel kohalikud tädid meile tantsu tegid ja ka paar tantsuoskajamat meie seast! :)
Peale seda pandi meid bussidega vanalinnas maha ja vallutasime põhimõtteliselt kõik baarid oma seltskonnaga, oi, nalja jätkus hommikuni ikka! Osal meie inimestest oli ka mingeid probleeme tekkinud, nad läksid sadamabaaridesse mingi seltskonnaga, aga nüüd on õnneks kõik hästi ja kõik jäid ellu :) Meid viisid kaks nendest kohalikest üliõpilastest väikse seltskonnaga reggae-klubisse, kus siis hommikuni puusi nõksutasime, väga meeleolukas oli ja Portugalist oli tõesliselt tõeliselt kahju ära minna!!! Tulen kindlasti pikemaks ajaks tagasi järgmine aasta.
Okei, ja üks iseloomulik asi, mis mulle Portugalist meelde jääb, on et mitte üheski WC-s pole prill-laudu! Täielik defitsiit!! :D
Järgmisel päeval, kui siis õhtul pidi olema ärasõit, käisime veel Belémis kuulsat Torre de Belémi ja sillavaateid imetlemas, on selline rannapiirkond jõe ääres (Lissabon pole otse Atlandi ääres, vaid Tejo jõe ääres, mis siis voolab Atlandini),

see Belémi piirkond on tõesliselt nunnu, meenutas mulle Havannat vms. Siis käisime mingis kohalikus supermarketis snäksi kaasa ostmas, laevaleminekuni oli 20 minutit, meie peatame meeleheitlikult tänaval taksosid, haha, ja no täpselt viimasel hetkel jõudsime õnnelikult taksoga kimades oma ostudega laeva :) Istusime juba laeval õhtusöögilauas, kui mehhiko Eduardo tuleb küsima et kuulge, ega teil eesti Anne-Marie telefoni pole, et see on ainuke, kes pole õigeks ajaks laevale tagasi jõudnud!!! Natalja siis helistas talle, see oli arvanud et alles 21 tuleb laevas olla, a tegelt pidi kl 20 olema. Aga Anne-Marie võttis kibekähku takso ja oli poole tunniga laevas. Järgnes imeilus sõit tuledes linnast mööda, silla alt läbi ja olimegi Atlandil, varsti kadus Euroopa silmist. Jube kõikumine oli tol õhtul, aga järgmine päev oli juba ilm vaikne ja ilus :) Bye-bye, Euroopa!! Järgneb 12 päeva laeval karmi õppetööd!

PORTUGAL - 13.-19. september

2007-09-20T03:52:00.000+03:00

1. PÄEV – CABO DA ROCA JA SINTRA
Hommikul ärgates oli rõõm suur, kuna Lido-tekile hommikusöögile minnes vaatas mulle vastu kõrvalolev vaade. Nagu San Franciscos!! See on Euroopa suurim rippsild 25. aprilli sild Lissabonis (25. aprill on olulise Nelkide revolutsiooni aastapäev). Olime õnnelikult sadamasse platseerunud. Panime kähku kokku huviliste grupi ja asusime rongide-bussidega seigeldes teele Euroopa läänepoolseimasse punkti Cabo da Roca neemele. Selle iseseisva retke toimumise eest võlgneme tänu tšehhi tüdrukule Daniellale, kes marsruudi vastavalt meie soovitud sihtpunktidele kokku pani, kuigi ta ise keeldus reisi lõpuni enda osa selles tunnistamast :) Sõitsime rongiga Lissabonist välja läbi Belémi (ilus rand), Estorili ja Cascaisi, kus vahetasime transporti, edasi bussiga Cabo da Rocale. No see neem oli vapustav! Tõuseb püstloodis 150 meetrit merest välja, nagu mingi šoti või iiri maastiku keskel, meri vahutab ja keeb sakiliste kaljude ümber, merest tõuseb müstiline udu, mis meid lõpuks täiesti endasse mähkis..

Tõesti tekib tunne, nagu oleks maailma otsa jõudnud, Euroopa saab lihtsalt otsa. Seal seistes saab täiega aru Portugali maadeavastajate tungist sõita selle uduse silmapiiri taha vaatama, kas kuskil veel midagi on. Tohutult eksootiline, nagu kuskil Kagu-Aasias. Ainus downside oli vbl see, et ma lõin järjekordselt oma varba lõhki vastu ühte kivitreppi :) seekord siis vasaku jala oma, aga need kes mind tunnevad, juba ei imesta, ja ega see selle reisi jooksul ka viimaseks korraks ei jää! :) Panin aga plaastri peale ja edasi kimasime bussiga ülehelikiirusel käänulisi 90-kraadiste kurvidega mägiteid mööda läbi imeilusate kohalike külakeste Sintra looduspargi ja linna poole, kus asub muuhulgas vinge kaljukindlus ja 3 lossi.
Pean ütlema, et Portugal on megailus! Saan Krissu vaimustusest täiega aru, ületas mu ootused sajakordselt. Tegelt ka, väikelinnad säravad, kõik on lihtsalt nii ilus, et jäägi vaatama, majad on kaetud kirjude kahhelkividega ja katused on punased nagu meie vanalinnas :) Majade vahel lokkavad bugenvillad ja palmitihnikud, hiigelsuurte õitsvate põõsastega aiad, mereranda ääristavad süsimustad sakilised kaljud... Väga ilus ja täiesti erinev Hispaaniast, kohalikku karakteristikat on väga hästi näha. Saan aru, et näiteks nii suure linna nagu Lissaboni kesklinn on küll natuke räämas, aga no Ateenaga võrreldes ikkagi superluks!
Ühesõnaga, olin kogu sellest vaimustusest suht pahviks löödud. Sintra jätkas samas stiilis: kirjud kahhelkiviseinad, värvilised majad ronimas mööda mäekülge, trepid, palmid, lilled, kõrged mäed ja mäetipus kindlus ja villad. Meie grupp lagunes tosinast inimesest väiksemaks, kuna osad läksid lossi asemel restorani, meie panime aga seitsmekesi edasi (vaprad explorerid malaislane Ali, Costa Ricast pärit Shirani ja Federico, iraani tüdruk Parvin, tšehhid Michal ja Daniella). Alustuseks käisime Palacio Nacionalis, kohaliku kuninga kunagises residentsis, kiiskavvalge selgelt araabia mõjutustega hoone, sees palju islami stiilis ornamentikat, igasugu vanaaegset träni ja harakatega kaetud laed :) Siseõued, purskkaevud, monumendid jne. Edasi mäetippu mauride kindlusse. See oli nagu roniks mööda Hiina müüri! See oli nii kõrgel, et nägi poolt Portugali. Aga kindluse tipus oli miskipärast Soome lipp :) See häiris tšehhi tüdrukut Daniellat väga ja ta küsis ikka mitu korda et miks lossi tipus Soome lipp on :) Ma jäin talle vastuse võlgu :)

Peale seda sõitsime vaheldumisi magades bussi ja rongiga Lissaboni tagasi, Alcantera peatusse, kus asubki sadam. Laevale jõudes olin omadega täitsa toss, aga sain teada, et juba poole tunni pärast lähme kogu seltskonnaga välja, et kohalikele baaridele silm peale visata. Kohe meie laevast väljudes vasakul oli jahisadamas megapikk klubide-baariderodu, super! Täpselt nagu Ibiza Townis jahisadama port bar’ide tänav! Valgustatud silla all, neoontuledes hütid, igaühel erinev dekoor ja muusikavalik, kuigi õhtu lõpuks kiskus kõigis suht hip-hopiks ja r’n’b-ks kätte.

Oh jumal, me vallutasime oma laevaseltskonnaga kogu ühe klubi! :) Õhtu lõpuks oli nii, et muidu küsiti uksel juba piletiraha inimestelt, aga kui ma läksin hilisemaid tulijaid sisse aitama, siis piisas kui ütlesid et see on ka laevalt, ja kohe lasti sisse!! Need said vist omal aasta käibe ühe õhtuga kätte, 200 üliõpilast vajus sisse ;) Me avastasime mehhiko-eesti connectioni, hästi tore ja armas mehhiklane Gabriel, kes elab meist kaks ust edasi, hollandlase Neni’ga koos, mõlemad hästi head inimesed, tohutu empaatiavõimega ja positiivsed jne jne (no neil on uksel suur silt „Free hugs“), ajasime Gabrieliga seal mõnusat sokki - ühesõnaga on ta mehhiko salaagent, nad invade’ivad Eestisse varsti ja ta lubas minust Eesti kuninganna teha ;) Ta on see seal keskel pildi peal.

Niiet varsti on teil kõrgel kohal sõbranna :) Ja no osad inimesed läksid puhta pööraseks ikka, lõpuks rokkis kogu me seltskond laval ja super lõbus oli, no ma pool õhtut suht naersin kõveras maas :) Kohalikke oli ka, aga need jäid selgelt meie varju :) Jube hea oli ikka vaadata kuidas meie latiinopoisid meie blonde põhjamaa tshikke üritavad ja vastupidi, ohhoijaaa. Aga ärge kartke, ma pole veel kellegi mesijutu ohvriks langenud, sellest pärast pikemalt ;)
Ja siin on minu kallis toakaaslane Natalia täies hiilguses! :)

Tulime Nataliaga varakult koju, sest järgmine päev algas akadeemiline programm. Ega mind naljalt minema ei lastud, ja tänutäheks avastasin järgmine hommik oma ukselt, (meil on sellised märkmetahvlikesed oma koridoris kõigil, Arturo Mac’ist varustas meid nendega), ja keegi oli sinna kirjutanud mulle Good morning, party pooper :) Nii hoos oli rahvas, kõigil oli suur rõõm jälle kuival maal olla.

2. JA 3. PÄEV – LISSABON
Trying to make a move just to stay in the game, trying to stay awake and remember my name, but everybody’s changing and I don’t feel the same.
Need Keane’i laulusõnad kirjeldavad suht hästi hetkeseisundit. Täpsemalt allpool.

Järgmisel hommikul oli vara-vara äratus ja 8.30 lahkusime laevalt akadeemilisele programmile. Tänu eelmise õhtu peole, kuhu osad kuskil kella 5.30-ni hommikul jäid, nagu ma kuulsin, haha, siis võite arvata, et pooled ei jõudnud õigeks ajaks ja ootamist jagus päris palju. Osad pidi hilisema bussiga järgi tulema. Kõigepealt sõitsime Lissaboni Ülikooli ja meile korraldati vastuvõtt humanitaarteaduskonna dekaani ja mingi õppedirektoriga, kes korraldasid meie akadeemilist programmi Lissabonis kohapealt. Seejärel sõitsime Lissaboni ülikooli kommunikatsiooni-instituuti, kus tegime tuuri ja sel päeval keskendusime telekommunikatsioonile, koolil on nimelt oma telestuudio ja saime kõik järele proovida, kuidas on olla uudisteankur ja reporter. Valmistasime tiimitööna ette 10-minutisi reportaaže oma õppeprogrammist, osad tõsisemas, osad huumorivõtmes, ja need võeti siis linti, kel vastav taust, said ka kaamera- ja toimetamistööd proovida. Nalja sai palju. Veel külastasime virtuaalstuudiot (dekoor on arvutiga genereeritud), kus võeti parasjagu üles mingit talkshow’d. Lõpuks tegime sealsamas lõuna ja siis ootas ees päeva magusaim pala (minu ja mõnede teiste jalkafännide jaoks vähemalt) - Lissaboni Benfica jalgpalliklubi staadion!!! See on Portugali kolme tähtsaima klubi seas, mängib rahvusvaheliselt (Euroopa Meistrite liigas), maailma suurima liikmetearvuga klubi muide, ja lisaks mängib seal minu lemmikjalgpallur Nuno Gomes!! Staadion ehitati alles 4 aastat tagasi ja on ultramoodne, mahutab 60 000.

Meile tegi staadionituuri ja presentatsiooni klubi marketingimees Bernardo, kes rääkis siis klubi kommunikatsioonist liikmetega ja liikmete arvu suurendamisest jne, ja me oleks äärepealt ka mängijatega kohtunud, sest nad pidid just see päev harjutama tulema. Aga Bernardo pani oma presentatsiooniga ajaliselt üle, ja mõtle, kui me staadionile tagasi läksime, olid nad ära läinud juba!!!! See oli minu jaoks megapettumus. Ainult üks õnnetu Brasiilia rahvuskoondise mees harjutas veel, sest tal oli vigastus ja pidi iisimalt võtma :( aga no vähemalt ma nägin seal klubis Eusebio (Portugali vist kõigi aegade kuulsaim jalgpallur 1960-ndatest, hilisem rahvuskoondise treener) meeneid ja kuldset saabast (antakse turniiri parimale väravakütile) ajee :) Ja megasuurt elus kotkast, kes on klubi maskott, huhuu.
Õhtul kutsusid Neni ja Gabriel meid sadamabaari väikesele dringile, aga meil läks Nataliaga valmistumiseks nii kaua aega, et kui me sinna jõudsime, läks nende seltskond juba koju, olime siis ameeriklastega natuke seal ja kui mul juba silmad kinni hakkasid vajuma, hakkasime kodu poole tulema.
Anthony (see pisuke ameeriklane, Adriano toanaaber) on ikka nii nunnu, ta vaeseke hakkas just peotujusse jääma, kui me kell 12 ütlesime et nii, nüüd koju laeva, sest oli vaja järgmiseks päevaks välja puhata. Mina siis räägin, et no mine Shirani ja Ali’ga kaasa, nemad jäävad veel klubitama, ja Anthony vaatab oma suurte silmadega ja ütleb nii siiralt et aga TEIE olete just need fun inimesed! Et tema ei taha teistega minna. Oiii! Tegelt ka, no nii head inimest ja eriti veel nii siirast ameeriklast pole ma veel kohanud. Meie väike pesamuna... ta on alles 20 :) Aga kõva kitarriäss.
Adriano tegi veel koos maroko tüdruku Miriamiga seal ühe tiiru, meie seltskonda pidutses seal igas klubis natuke, aga pold midagi erilist ja nad tulid kõik meiega koos laeva tagasi. Ali ja Shirani käisid linnas mingis kohalikus vingeimas klubis Lux, ja oleks äärepealt kohalikelt mafioosodelt materdada saanud, aga tead mind ei üllata miski, minu arust selle Aliga juhtub alati midagi äärepealt. Mõni inimene kohe sattub valel ajal valesse kohta kogu aeg :)
Järgmine hommik oli mul vaatamata korralikust ööunest jube uimane olla. Käisime oma akadeemilise programmi raames kommunikatsioonimuuseumis ja hiljem riigiarhiivis, kus säilitatakse kohalikku ajakirjandust jm meediaalast kirjandust, ja mina ei tea kas ma sain kuumarabanduse või midagi, aga mul hakkas aina kehvem, niiet ei suutnud seal lõpuks enam üldse olla, pea oli paks ja süda paha. Tänu sellele ajasid kõik meie grupi inimesed mind närvi, üldse hakkas mulle tunduma et kõik ajavad kogu aeg minu ja kõigiga mingeid liine, ja see kõik häiris mind :) haha, tundsin et inimesed on kuidagi muutunud ja kõigil on mingid varjatud motiivid või mina ei tea, ja et mul on meie õppegrupist juba kõrini, kogu aeg ühtede-samade inimestega ninapidi koos olles. Aga see on kõik muidugi tingitud mu kehvast enesetundest. Homme on kindlasti kõik ok juba :) Koju tulles pidi meil veel mingi rühmatöö olema, aga mina veetsin ülejäänud õhtu pikutades. Akadeemilise programmi algus veel natuke logiseb, logistika ja ajaline planeerimine ja meie teavitus tegevusest on vilets, aga täna peeti sel alal mingi miiting maha meie personaliga ja loodetavasti muutub programm efektiivsemaks.
Samal ajal mõtlesin mina juba välja, et kavatsen Austraalia ja vbl ka Hiina jaoks iseseisvalt üritada välja ajada kohtumised teatud rahvusvaheliste firmade kommunikatsiooni- ja personaliosakonna inimestega, et saada praktilisemat infi multikultuurse sisekommunikatsiooni korraldamisest, sest meie akadeemilised sadamaprogrammid on liiga laiahaardelised ja ei hõlma täpselt minu ala. Samuti hakkame oma uurimisgrupiga uurimistööde teemasid defineerima ja ka selleks kuluks ära praktilist kõrvalmaterjali. Loodetavasti on mul piisavalt etteteatamisaega ja võimalust kontakte välja selgitada, miski pole kindel - kas inimesed üldse saavad ja tahavad kohtuda ja mulle infot jagada jne, aga loodame et kohtumised on võimalikud, mul ju tegelikult EÜL-i töö näol iseseisvate kontaktide loomise ja kasutamise kogemus seljataga, niiet loodame parimat. Hakkan kohe ses suunas tegutsema.
Samas oli mul nüüd tänu sellele, et täna õhtu audis olin, aega seda blogi kirjutada ja kõik südame pealt ära rääkida. Homme ootab ees reis Portugali keskosas asuvasse Coimbra linna, kus asub Euroopa vanim rahvusvaheline ülikool, niiet tõotab põnev päev tulla! Edasi juba järgmises sissekandes. Olge musid! Kirjutage.

SITSIILIA, SARDIINIA JA PORTUGALI VAHEL

2007-09-17T22:37:00.000+03:00

10.-12. september

„It’s not about the size of the boat, it’s about the motion of the ocean“ :)

Need on minu malaisia sõbra Ali kuldsed sõnad, väga mitmetähenduslikud muidugi ;) Aga sellest saab vist meie reisi moto :) Laev on väike, aga siin juhtub palju!
Seilasime rahulikult mööda Vahemerd, möödudes Sitsiilia rannikust, kui tuli välja, et meie ameerika kaasõpilasel Matthew’l on sisemine verejooks ja meie laevaarstid on nõutud selle põhjuse suhtes, seega tuli meil ta Sardiinias laevalt maha panna. Ma teadsin küll juba eelmine õhtu, et ta haige on, ta elab meie koridoris ja kuulub seega meie IRC-kommuuni, nägin teda veel laeval peal ringi kondamas ja ütlesin talle et püsigu ikka kajutis ja lebagu voodis, ja sinna ta ka lubas minna, aga tema seisund oli ikka nii tõsine, et meie saime tema evakueerimisest teada hommikul valjuhääldi kaudu, kui teatati, et Sardiiniast tuli talle laev vastu ja viis ta kohalikku haiglasse uuringutele. Paraku läks temaga kaasa ka meie IRC-juht Greg, kuna Matthew’ vanemad polnud veel USA-st kohale jõudnud ja üksi teda minna lasta ei tahetud, niiet Greg oli tema saatjaks, huhh, ega see lihtne ei saanud olla. Kõik olid väga mures. Nüüdseks on selgunud, et Matthew oma tervise huvides laevale ei naasegi. Gregi äraolekul asendas teda meil teine akadeemilise personali liige soomlanna Riikka, kes on juhtumisi Gregi naine :)
Edasi panime mööda Tuneesia rannikut, ilm oli vahendumisi pilvine ja jälle selge. Kui rannikut näha oli, sööstsid inimesed mobiilidega tekile, et mingitki levi tabada, nii see siin praegu käib. Laeva kellaajaga on nii, et seda muudetakse siis, kui me vastavasse ajavööndisse jõuame, niiet tund tunni haaval. Kui valjuhääldist räägitakse jälle, et öösel keerake kella, siis ei tohi unustada :)
Just kui me eelnevatest sündmustest toibuma hakkasime, seilasime ükspäev kuskil Hispaania lähistel, kui merd tabas jube torm. ÜLDISELT pean ütlema, laev ikka kõigub kogu aeg. Üle päeva on üks üles-alla kiikumine, mina ei teagi millest see oleneb, vahel pole tuultki. Algul ajas pea uimaseks, aga nüüd olen muidu harjund. AGA vaat see torm oli ikka selline et hea et püsti suutsid seista, meil oli loeng laevaninas, kus loksutab kõige rohkem, pooltel inimestel läks süda pahaks, muudkui joosti välja loengust, mul oli pea jube uimane ja natuke süda läikis, aga ma olen uhke, et elasin tormi üle, suutsin loengus märkmeid teha ja päris paha ei hakandki. Käisin juba igaks juhuks receptionist merehaiguse tabletti küsimas, et äkki hakkab järgmises loengus paha, kui tuli välja, et me kõigume nii jubedalt sellepärast, et üks õpilane on veel haigestunud, meil tuleb ta Hispaaniasse ära viia ja me sõidame otsejoones ranniku poole vastu kurssi ja sellepärast loksutabki. Oligi nii, varsti paistis aknast imeilus kaljune Hispaania Alméria rannik ja rannapäästelaev tuli viis maroko tüdruku Abla ära, tal olevat pimesoolepõletik. Meil oli tast jube kahju, hästi ilus ja tore tüdruk.

Esialgu ei lootnudki, et ta meiega taasühineb, aga nüüd Portugalis tuli ta meie rõõmuks laevale tragasi, kuna seisund polnudki tõsine - tuli välja et mingid ägedad gaasid hoopis!!! Tase!! Pidid ikka mingid eriti vinged gaasid olema kui pimesoolega segi aeti :D haha. Aga lõpp hea, kõik hea ja meie saime entertainmenti. Peale seda kadus torm ja kõik oli jälle korras. Ja meie hispaania poisud said koduranniku taustal poseerida :)
Siis korraldati meile Portugaliks valmistumiseks Portugali õhtu, ja minu toakaaslane Natalia sai endale au õpetada meile portugali käibefraase, kuna ühtki portugali õpilast meil polnud ja teadupärast räägitakse ju Brasiilias ka portugali keelt. Oojaa, Natalia oli staar :) Nalja sai. Pärast jäi ta teistele sambat õpetama, ma läksin laevabaari, kust ma ikka pea iga õhtu läbi käin, et inimestega infot ja gossipit vahetada.
Samal õhtul selgus, et laeval hakatakse orgunnima keeletunde ja ma saan lõpuks ometi hispaania keelt hakata õppima! Õpetajaks on mehhiko poiss Eduardo, kellele ma juba mitteametlikult Hanna-Liinaga kahepeale eesti keelt õpetan (tema hetke lemmikväljend on „Tere, kaunitar“:) haha, oi te peaks kuulma, millise kirega seda lausutakse!) Niiet vastutasuks õpetaksin talle ja hollandlasele Nenile eesti keelt. Neni on Tallinnas ka käinud, niiet meil on palju rääkida. Adriano on eriti andekas muide, mitte ainult tema eesti keele hääldus pole kiiduväärt, vaid talle jäävad kõik sõnad meelde!!! Kohtudes ütleb ikka tere päevast ja muuhulgas kuidas läheb, õhtul „head ööd“ jne :) Üldse on eesti keelest laeval mingi hitt saanud, kõik tahavad õppida sellist keelt millest keegi varem midagi ei teadnud, onju :) nii oligi Eduardo mu teadetetahvlile (meil on uksel kõikidel tahvlikesed) vist harjutamiseks kirjutanud kuidas läheb?, ja ma ärkasin ükshommik selle peale näiteks, et keegi möödaminnes mu ukse taga seda luges ja kõvahäälselt aktsendiga „Kuidas läääheb??“ pröökas :)
Siis oli meil üksõhtu esimene IRC kommuuni kohtumine, eriti tõsised teemad võeti läbi, et kuidas ikka kõik end tunnevad ja siis igaüks pidi anonüümselt kirjutama oma kartuseid, tõsiseimaid hirme siinolemisega seoses. No sealt tuli ikka sellist juttu, et lõpuks seda kuulates osad nutsid ja teised olid masenduses. Puha et oh, mu sõbrad unustavad mind, boyfriend jätab maha, vanematega juhtub midagi, jne. Asjad, mille peale ma polnud osanud mõeldagi, ja nüüd tead hakka või ise ka kartma!! Aga no üks pani üldse et kardab homofoobiat ja kardab avalikult gei olla!! No me nüüd mõistatame siin, kas see oli naine või mees ja kes, kandidaate meil mõttes palju aga no vot kindlalt ei tea ja küsima ju ka ei hakka!!!! Niiet mõistatamist jätkub. Muudkui vaata ja kahtlusta eksju :) Aga küll ma asja uurin.
Selline oli siis meie esimene koosolek (me pidime mingit pallikest käest kätte andma võimaikult kiiresti ja nii nägi välja meie lõpplahendus.

Natalia naerab juba niigi et ma olen täielik gossipikuninganna, sest ma näin kuulvat iga kõmu, mis laeval ringleb ja siis raporteerin talle iga õhtu, meil on alati sellised tunnipikkused jutuajamised inimsuhete teemal iga õhtu, kus kumbki siis teisele uudiseid räägib :) Peaksin vist laeval kohaliku Kroonika asutama, hihihi.
Kolmapäeva hommikul läbisime Gibraltari väina, ma veel tõusin spetsiaalselt vara üles, et pilti teha siis paralleelselt Euroopa ja Aafrika rannikutest, aga no siuke paks udu oli, et hea et üldse Maroko mägede kontuuri näha oli! Mina ei saa aru, iga kord kui meil midagigi vaadata oleks, on udu!! Vahemerel!! Muidu on väljas ikka alati megasoe. Aga et nüüd siis seilame Atlandi ookeanil ametlikult.
Ühel päeval teatas inglane Lawrence meie kõigi rõõmuks, et organiseerib salsatunni!! Kõik tulid kohale, ja ma avastasin endas tõelise tantsutalendi!! Kui osad meespartnerid olid krampis ja lugesid huultega kramplikult samme, siis mina sheikisin rõõmsalt ja üritasin neid lõdvestuma panna, kuigi see tants on meestele natuke raskem kah, sest nemad juhivad. Aga no alguses tegime me ainult standardsamme ja kombinatsioone ning keerutusi, niiet midagi rasket küll pold. Ootan juba järgmist tundi! See toimub millalgi peale Portugali.
Omavaheliste suhete mõttes siin on mul tunne, et suht kõik meesisikud (välja arvatud vbl siis need meie geikandidaadid ja osad, kellel on kodus girlfriendid) katsuvad vett, suht shopping around toimub. Ikka üks jälle ajab midagi ja siis teine, mõne hetke pärast näed juba järgmise juures neid, või kuuled midagi, mis hetk tagasi nähtule risti vastupidine, ja mine siis võta kinni, mis tegelikult toimub! :) Kokkuvõttes, arvan et peale nende väheste paaride, kes nüüdseks siin juba tekkinud, ei teagi keegi veel, mida ja keda tahab, üks suur valimine ja ringmäng käib ja keegi ei tea, kuhu see välja jõuab :) Aga ongi põnev, trallalallaa. Järgmine raport juba Portugalist!

ESIMESED PÄEVAD LAEVAL: 5.-9. sept.

2007-09-10T13:16:00.001+03:00

Heippa-hei! Kõigepealt kõige tähtsam – mobiililevi praegu merel pole, levi on ainult siis kui me ranniku lähedal oleme, mida tuleb ette kord paari päeva tagant. Niiet teie sõnumeid ma praegu vastu võtta ei saa. Netis käin korra nädalas, niiet arvestage väikese viivitusega siis kõikide emailide saamise puhul, eksju. Portugalis lähen internetikohvikusse ja siis saab ehk ka msn-i ja helistada ;) niiet kannatage neljapäevani, 13. septembrini!
MA PANEN NÜÜD KÕIGELE ALAPEALKIRJAD SIIN, NIIET IGAÜKS PEAKS TEDA HUVITAVA TEEMA KIIREMINI ÜLES LEIDMA, KUNA SEE ON HÄSTI PIKK KIRJATÜKK SEEKORD.

LAEVALEJÕUDMINE JA ESMAMULJED

Aga jõudsime eelmine kolmap. ilusasti Piraeuse sadamasse, tellisime hotellist takso, et ilma selga murdmata kotid kohale saada ja kuigi meilt kasseeriti topeltsumma 19 euri 9 euri asemel, ei olnud see me jaoks liig, peaasi et elusalt sadamasse jõuaks. Ma pidin eelmine päev konkreetselt ära surema oma kotikohja alla kui hotelli poole roomasime, jube kuumus oli!! Kohver on ainult 22 kilo, aga ülejäänud 3 kotti ka jube rasked ja ühes metroos oli ainult trepp, ronisin sealt pool tundi, kaaaaarm. Laeva nägime juba kaugelt, sinise taeva taustal tundus see kiiskavvalge laev eriti muljetavaldav. Sadamahoones võtsid meid vastu juba Scholar Shipi töötajad, kes meid laevale vormistasid ja kohvrid laevale toimetamiseks võtsid. Ja siis oligi käes hetk, kus mööda silda laeva vantsisime. Me olime küll laeva kohta natuke juba kuulnud, et pidi olema suht ilus, palju puitu, viisakas, suht palju ruumi. Selline oli ka esmamulje. Puitseinad, juugendstiilis valgustid, ruumi normaalselt. All restoranis ajasime korda paberitöö, ja siiiiiiis kohtusin esimest korda oma kajutikaaslasega!!! Natalia on pärit Brasiilia pealinnast Brasíliast, see asub riigi keskosas ja hiljem sellest kõigest pikemalt, mida ta mulle oma kodukohast rääkinud on. Igatahes hüppasime rõõmsalt teineteisele kaela, ajasime oma paberiasjad korda ja viisime asjad kajutisse. Ta ei tulnud eelmine õhtu sinna meie dinnerile, oli midagi sassi ajanud ja polnud selle eest maksnud. Nad olid niisama seal Monastirakis tuianud too õhtu.

LAEV

Meie kodu järgmiseks 4 kuuks on kajut A15 Aloha-tekil. Kõlab väga Love Boati moodi onju :D Alohaaaaaaa!
Laeva korrused alt üles (kahel esimesel pole ma veel kunagi käinud):
1. Emerald
2. Dolphin
3. Coral (seal asubki restoran)
4. Baja (kajutid)
5. Aloha (meie kajut, receptioni-piirkond)
6. Riviera (saalid, baarid, õpilaskeskus-ööklubi jne)
7. Lido (välibasseinid, baar, hommikusöögi välirestoran)
Kajut on täitsa tore, puidust, minu jaoks normaalse suurusega, kuigi me naabrid näiteks kajutist A17 (mehhiklane Arturo ja sakslane Fabio) said ilma juurde maksmata kaks korda suurema kajuti!!  Kavatseme veenda neid ümber vahetama, haha, naistel on ju juba kosmeetika ja riiete jaoks rohkem ruumi vaja onju! Samas hakkavad peod nüüd meiekõrvalkajutis toimuma, sest see on kogu aeg rahvast täis, seega saame sealt kärmelt vajadusel ära magama tulla, niiet eks kõigel oma kasu :) Vannituba on igati tore, meil on telekas, kust näitab laeva geograafilist teekonda ja mingeid kohalikke kanaleid. On kosmeetika-/õppimislaud, 3 kappi, lisavoodi seinal, laud, sahtlid. Vastas üle koridori on ka akendega kajutid, meil akent pole, aga kajutid muidu sama suured kui meie oma. Natalia on niiiii lahe, täpselt minuga sobiv inimene – intelligentne, huumorimeelega, meile meeldivad samad asjad, suhetest ja meestest rääkida, ameeriklaste üle nalja visata, kõrvarõngad ja pildistamine, saime kohe parimateks sõpradeks. Mul on tegelt ka väga hea meel noh, sest teised eesti tüdrukud ei ole eriti rahul oma kajutikaaslaste apaatsusega ja on siin päris palju kurtnud. Aga minul vedas ja meil on väga lõbus :) Natalia tädipoeg on samuti siin!  tema nimi on Adriano, ja tema kajutikaaslaseks on Anthony USA-st, mõnus boheemlik tüüp. Samas on siin kõik niiii toredad, niivõrd palju inimesi on muidugi veel, kellega ma tutvunudki pole, aga iga päev toob miljon uut tutvust, kõik on ilusad inimesed, mehi on isegti rohkem kui ma arvasin, kõige toredamad neist on igatahes kõik hispaaniakeelsed – hispaanlased Borja ja Juan, kostariikalased Shirani ja Federico, mehhiklased Eduardo ja Jesùs. Ilma nendeta oleks elu siin laeval palju igavam. Ma näiteks üritan iga dinneri ja lõuna erinevate inimestega lauas süüa, sest nii on parim moodus tutvuda, ja meil on ikka nii lõbusaid lõunaid olnud siin, vahel istume mingi eriti kokkusobiva laudkonnaga tundide kaupa ja ajame pada :)

ÕHTUD JA SELTSKOND
Esimesel õhtul käisime söömas ja siis tehti meile mingi kogunemine. Peeti kõnesid, räägiti koge selle programmi põhimõtetest. Peale seda oli mingi rahvaste tseeremoonia, kus moodustasime laeva ahtriosas välitekil kõikide osalejatega mingi hiidringi , üks õpetaja mängis bongotrumme taustaks ja siis nimetati järjest rahvuste nimesid, ja igaüks kelle rahvust kutsuti, pidi ringi keskele astuma, hüppama-kargama korra ja siis tagasi minema. Päris hea oli, saime teada näiteks et meil on austraallasi, venelane (ainult üks!), valgevenelasi, türklane, soomlane (üks õpetajatest) jne. Lätlasi-leedukaid poleeee :)
Peale tseremooniat aeti meid kokku klubiruumi, kus oli siis selline sumistamise aeg meile kõigile informaalseks tutvumiseks. Muusikat aga ei lastud, midagi ei pakutud, niiet ega pidu käima ei läinud. Mõned mängisid seal lauajalgpalli, teised läksid välja istuma. Ma hakkasin omale sobivat hispaania keele õpetajat välja valima  Esimeseks kandidaadiks oli Federico Costa Ricast, aga kuna tema kippus üks hetk oma tööd liiga tõsiselt võtma ja seletas liiga palju hispaania keeles, teine hetk jälle kadus poole lause pealt minema, siis otsustasin ta asendada. Mu järgmiseks kandidaadiks oli hispaanlane Borja (hääldatakse Borhha), kes oli teise eesti tüdruku Anne-Marie’ga terve õhtu chattinud, aga ta ignoreeris mind algul täielikult, hahaha, no vahel juhtuuuub... Natalia läks meie kajutisse oma asju lahti pakkima, aga ma läksin üles tagasi ja välja tagasi ja vestlesime poole ööni ühe laudkonnaga, selle hispaanlase Borja, iirlase Patricku, inglase Lawrence’iga Newcastle’ist, valgevenelase Ivani ja teiste eestlastega. Mul oli lõpuks au tutvuda selle Borjaga ja nüüd ta muudkui kõnetab mind igal pool, aga ma pole temaga rohkem pikemalt rääkinud, kuidagi huvi kadus, haha, nagu alati, enam pole väljakutse. Niiet ma ikka veel valin oma seda hispaania keele õpetajat. Aga niimoodi lõpeb siiani iga õhtu laeval, sumistades kuskil Lido-teki lauas suure seltskonnaga kultuuriliste erimevuste üle nalja visates ja kogemusi jagades. Mis ju ongi selle programmi põhimõte.
Laeva baar on avatud kella 19-23, kui järgmine päev on loengud, ja kella 24 kui on vaba päev. Baaris müüakse ainult õlut ja veini. Baarist saab ahtriosa avatud tekile, niiet enamuse ajast istume õhtuti seal. Ümberringi on mõnus must avarus, paar tuld vilguvad, ja meie laev on ainus müratekitaja selles ööpimeduses  Meil hakkab juba kujunema kindel seltskond, kes iga õhtu seal on ja kellega arutame siis üliolulisi teemasid nag meeste-naiste suhted, laevaintriigid, kes kellega käib, alkoholipoliitika, klatšime õppejõude, arutame loengus õpitut jne jne. – malaislane Ali, kes elab inglismaal, maailma naljakaim inimene, tal on lihtsalt loomulik koomiline talent, no selliseid lauseid paneb et naera surnuks. Tšehh Mihal, kes õppis Shanghais ja on meile sealseks ametlikuks giidiks :D, ja tšehh Gabriel, kostariikalane Shirani, kes on latiino kohta üllatavalt läbimõeldud ja rahulik, tundub väga sümpaatne ja intelligentne ja räägib alati huvitavaid lugusid, poola tüdruk Kaša, eestlased Anne-Marie ja Natalja, ameeriklane Anthony, kes on armsaim ameeriklane, selline pisuke ja hästi sõbralik, mängib kitarri. Hästi palju on hispaania ja mehhiko tüdrukuid, nad on nii ülisoojad ja sõbralikud ja räägivad ka hästi huvitavaid lugusid Mexico City-st, ladina-ameerika röövimistest ja kuritegevusest, jne. Igaüht on seal relva ähvardusel röövitud või kidnapatud, ja meie IRC-kommuunis on mehhiko poiss Gabriel kellel on pussitamishaav käel, ja käsi sidemes! Tase! Venetsueela tüdruk Eglentina on ka väga armas, lokkis blondide pikkade juustega ja siniste silmadega, haha, ülisõbralik ja ülielav, tõesti super soojad inimesed! Nad elavad mingis hiigelkajutis, koos kolumbia tüdruku Natashaga. Aga rohkem inimestest ja laevaintriigidest hiljem ;)

PÄEVAKAVA ESIMESTEL PÄEVADEL,
INIMESED
Üldine päevakava on aga nii, et igal hommikul sööme Lido-tekil päikese käes hommikust, siis on erinevad kogunemised suures saalis, kus räägitakse kõike laevareeglitest, meie Intercultural Residential Community’dest (IRC) e. elanikegruppidest (oma kajutikoridori asukad, keda juhendab üks konsultant), kuni loengute toimumiskohtadeni. Meie IRC on väga lahe, seal on meie naaber, tore pruntis mehhiklane Arturo, kes töötab Apple Macintoshis, tal on kajutis täielik tehnikalabor, seega tema käest saab kogu IT-abi :) väääga kasulik. Tema toanaaber on sakslane Fabio, kes on fotofanaatik, tal on põhjalik fotovarustus ja tema käest saab jällegi ilusaid zoomitud pilte rannikualadest, millest möödume. Teisel pool elab pruntis hiinlane Albert, kelle ghanalasest toakaaslane ei saanud Mõned kogunemised on päris naljakad, näiteks kui meid esimest korda kokku pandi oma IRC-gruppidega kokku pandi, pidime tegema presentatsiooni, kuidas iga grupp ühte teatud leavereeglit ülejäänud rahvale selgeks teeks. No seal on igast naljakaid reegleid keelatud seksuaalsuhetest personaliga kuni alkoholipiiranguteni, ja iga grupp lahendas esituse eri võtmes, mõni räppis, meie tegime näidendi, ja no neid näidendeid oli teisigi, mõne puhul pidi ikka naerust püksi tulema, meil on väga edulisi näitlejaid siin endi hulgas, peab mainima! Mõne inimesega on siiamaani nii, et kui näed, tuleb tema tegelaskuju meelde ja no itsita surnuks :)

LOENGUD
Tutvusime esimest korda ka oma professoritega. Mul on kaks õpetajat, Basma Ibrahim, egiptlannast ameeriklane, kes annab International Communicationi ja Intercultural Communicationi. Ta töötab Minnesota ülikoolis USA-s ja egiptuse ülikoolis paralleelselt, Ta meeldib mulle sellepärast, et tutvus enne põhjalikult kõigi taustaga, lasi meil rääkida, mida me enne teinud oleme, mis kraad meil kustkohast on, ja siis sellele vastavalt, mida igaüks soovib, struktureerib loengud erinevate teemade vahel. Ta viib tundides läbi väga lahedad läbimõeldud tegevusi, mismõjuvad algul mängudena, aga hilisema järelemõtlemise puhul pakuvad vihjeid kultuuridevahelise kommunikatsiooniga kaasnevatest asjaoludest ja panevad mõtlema. Klassikaaslased on väga ärksad, kõik mõtlevad kaasa ja on ainest hästi huvitatud. Oi meil sai esimeses tema loengus nalja! Malaisia kutt Ali pidi suvalistest esemetest midagi ehitama ja siis kinnisilmi instrueerima norra türdukut Anyat, et see konstrueeriks täpselt samasuguse asja :) Saad aru, ta voltis punase paberlennuki, kirjutas peale POSH, pühkis lõhnava märja salvrätikuga üle ja teatas et see on Posh Spice’i lennuk! Et see on just selline „Oh, it’s so hard to be fantastic!“-tüüpi lennuk. Me pidime end surnuks naerma. Anya ehitas päris hea koopia selles valmis, niiet tundub et inimestevaheline koostöö sujub 
Teine õppejõud annab mulle kahte ülejäänud ainet, Ralph Berenger. Annab kohustuslikku kursust Communication and Social, Ecomonic and Political Development ehk komm. poliitiliste jne muutuste läbiviimisel riigis, ja Communication and Power Paradigms, ehk kuidas läbi kommunikatsiooni võimu rakendada, mis haakub ka otseselt minu taustaga, kuna olen uurinud keelt ja võimu. Õppejõul on politoloogi ja ajakirjaniku taust, aga ta on palju autoritaarsem ja ei küsi, mida sina teha tahad vaid tal on kursusest juba oma nägemus. Põhiline on see, et kuna ta on kuskil 5-6 akadeemilise ajakirja toimetuses USA-s, siis tahab ta meie kursusetööd avaldada. Mis on iseenesest muidugi suur tunnustus. Aga minu jaoks pole see eesmärk iseeneses. Ja tema loengud on palju konventsionaalsemad ja igavad. Lõputöö kirjutame kolmepeale, ja me grupeerusime iraanlanna Parvin’i ja ameerika tüdruku Lindsayga, kes on üks normaalsemaid ameeriklasi siin, selline kriitiline oma maa suhtes ja annab tööna näiteks surmamõistetud vangidele teatritunde kodus, selline ebatavalisem inimene. Mõlemad võtavad tööd tõsiselt ja on intelligentsed, niiet mulle sobib!! :)

ATEENA

2007-09-05T10:39:00.000+03:00

4.-5. sept. 2007
No nii, peale magamata pakkimisööd ja väsitavat reisipäeva jõudsime Kopenhaageni kaudu lennates õhtupoolikul Ateenasse. Minu reisikaaslaseks oli Hanna-Liina, teine eesti tüdruk kes siia laevale tuli. Kokku on meid eestlasi 4 tüdrukut.
Maandudes paistis türkiissinine Kreeka rannik, käärulised saared, lumivalge linn... Mmmm... väljudes selgus, et mulje ei olnud petlik - sooja mõnusad 30 kraadi, palmipuud.. küll oli hea peale Barcelonat jälle sellises kliimas tagasi olla!
Esmamuljel tundus Ateena selline keskpärane linn, kui bussiga kesklinna poole kimasime, ikka sellised kastikujulised uued majad, lobudikud vaheldumisi.. ei olnud suuri alleesid ja villasid. Isegi keskväljak selline väike ja õdus. Jube palju koeri möllab ainult igal pool! Ahistavad autosid ja suplevad purskkaevudes :) Liiklus on enivei kreisi, autod sõidavad kuhu juhtub, ainult üks signaalitamine käib.
Panin asjad meie hotelli Omonia square'il ja kimasin metrooga Akropolile, see oli üks koht, mida kindlasti näha tahtsin. Ja see oli õige otsus.. juba kaugel nägin kõrget mäge, mille otsas valged templid kõrgusid. Ronisin kuumust trotsides entusiastlikult sambavaremetest ja kaljunukkidest mööda, see kogu maa-ala on jube suur! Käärulisi teid pidi ja amfiteatritest möödudes treppidest üles jõudsin lõpuks päris mäkke, kus oli esiteks hiigelsuur väravakompleks, siis Parthenon ja paar väiksemat templit. Mulle tundus, nagu oleksin maailma katusel, kogu Ateena oli nagu peopesal, supüer vaated igas suunas, ümber kõrgusid mäed, templite kiiskav marmor... tõega vinge kogemus, tohutu ilus. Istusin seal üleval tuule käes tükk aega enne kui alla raatsisin ronida.
Siis läksin keskväljakule Syntagma square'ile kus pidime esimest korda kohtuma teiste Scholarshiplastega. Kui sinna jõudsime, oli juba päris suur mass koos. Juba esmapilgul tundus muide et enamus on meil ameeriklased. Keegi aga kohe otseselt aga tere ütlema ei kippunud, läksime pikas rongkäigus oma restoranini Monastirakil, seejärel valisime endale toredamana tundunud lauakaaslased. Nendeks osutusid sakslane Mario, kalifornlane Josh kes on meie filmicrew liige (kogu asi nimelt filmitakse üles, ja arvestades selle järgi, kui palju minu liigutusi eile jäädvustati, tuleb mist enamus filmi minust :), siis olid minu ja Hanna-Liina lauas veel kanada tüdruk Asha, teine filmicrew liige hiina päritolu kalifornlane Eric, kaks rootsi tüdrukut Maria ja Malin. Vestlesime natuke kõigiga, eriti aktiivsed olid filmimehed. Eric tegi meile magustoidu ajal natuke showd, olles ära joonud teatud koguse õllesid, ja pistis end nägupidi sellesse hapukooresegusse või mis iganes meile toodud oli. vt pilte :)
Kõik inimesed tunduvad väga lahedad, on selliseid noori ameerika tüdrukuid, kes on eriti kõvahäälsed ja keda ma vähemalt esialgu üksteisest eriti eristada ei suuda :), aasiast (hiina, hongkong, tai) on päris mitu, siis imearmsad maroko ja isegi iraani tüdrukud, poisse on taanist, hispaaniast, itaaliast, usast muidugi, üks inglane oli ka, kes hongkongis elab, selline tõsisem pisuke. aga jah, ameeriklased selgelt ülekaalus. eks me peame neile siis konkurentsi hakkama pakkuma :D Enamus inimesi tundub muide võtvad sama õppesuunda mis mina - international communication! Niiet meil saab suur ja vaheldusrikas grupp olema.
Lisaks selgus! (meie lauas käis ka kogu programmi president Ron vestlemas ja sama info pinnisin välja ka filmicrew liikmelt), et õpilasi on laeval veidi üle 200, ehk suht nii nagu arvasin, paljudel kandidaatidel olevat viisa- ja rahaprobleemid tekkinud, seega ei tulnud päris nii palju kokku meid kui oodati. Kokku on meid aga 35 erinevast riigist, niiet põnevust peaks jaguma. Aga erilisi kultuurilisi erinevusi meie vahel küll pole vist, tuleb välja, kõik tahavad ühte moodi lõbutseda!!
Siis tutvustasid meile endid ka osad personaliliikmed, meie akadeemiliste reiside korraldajad maal ja ekskursioonide korraldajad ja nõustajad. Kõik olid väga toredad, enamus ameerikast, aga ka inglismaalt ja austraaliast.
Sõime mõnusat kreeka toitu, lisaks läks lahti elav kreeka muusika, osad tantsisid kreeka tantse. Pärast läksime kahe teise eesti tüdruku Anne-Marie ja Natalja pluss veel hunniku inimestega edasi ühte baari, kus veel natuke istusime-vestlesime. Baaride piirkond oli väga mõnus, sellised kitsad tänavad, tuled ja istumiskohad mõlemal pool teed, mingi aur hõljus õhus.. kohati oli tunne nagu oleks kuskil hiinas. inimesi oli tänavatel tohutult, elu kees mis pöörane, kuigi oli teisipäev õhtu! Tore, väga vahemerelik, inimesed istusid tänavates maas ja rüüpasid jooke :) Läksime läbi kogu selle melu koju ja vajusin väsimult puhkama.
Kokkuvõtteks siis ütleme nii, et rahvas oli tore, kõik ilusad ja naljakad inimesed. tutvumist jätkub veel kindlasti pikaks ajaks, täna peaksin laevas kohtuma ka oma kajutikaaslasega. Ühtki südamesõpra nüüd veel ei leidnud, aga hea ülevaate, kellega reisile minek.
Täna läheme laevale. Järgmine raport tuleb siis juba sealt!PS ANDKE TEADA MILLEST TE ROHKEM KUULDA TAHATE EKS? MUIDU MA VÕIN SIIN HEIETADA LÕPMATUSENI EIMILLESTKI :D

Marsruut:

2007-08-28T01:31:00.000+03:00

Niisuguse marsruudi läbin siis järgmise 4 kuu jooksul rahvusvahelise õppeprogrammi the Scholar Ship raames liikuvas ülikoolis laeval "Oceanic II" :) Ja enne kui te seda arvata jõuate, siis ei, ma ei joonistanud seda vinget kaarti ise! See anti meile programmi poolt :)

MARSRUUT:

5. sept. 2007 - Ateena, Kreeka
13. sept. 2007 - Lissabon, Portugal > Atlandi ookeani ületamine
2. okt. 2007 - Panama City, Panama
11. okt. 2007 - Guayaquil, Ecuador > Vaikse ookeani ületamine
29. okt. 2007 - Papeete, Tahiti, Prantsuse Polüneesia
7. nov. 2007 - Auckland, Uus-Meremaa
18. nov. 2007 - Sydney, Austraalia
7. dets. 2007 - Shanghai, Hiina
18. dets. 2007 - Macau, Hiina
23. dets. 2007 - Hongkong
ja edasi koju lennukiga Hongkong - London- Tallinn

Ma ei hakka siin vist programmi ennast, selle ideed või õppesuundi üksikasjalikult kirjeldama, vaadake parem blogi ülevale paremasse nurka, seal on link programmi ingliskeelsele kodulehele. Piisab kui mainin asjast huvitatuile, et mina läbin postgraduate õppesuuna rahvusvahelise kommunikatsiooni alal ning võtan 4 ainet:
1) Communication and Social, Economic and Political Development
2) International Communication
3) Communication and Power Paradigms
4) Intercultural Communication.

Laevast:

2007-08-27T01:23:00.000+03:00

Muide, laeva enda kohta öeldakse järgmist:
"The Scholar Ship vessel, the MV Oceanic II, was built as a true ocean liner with design features that have allowed her to successfully complete numerous trans-Atlantic and trans-Pacific voyages during her lifetime. She complies with all safety and security standards established by the International Maritime Organization (IMO), maritime law, and the shipping and cruise industries. She is operated under the supervision of The Lloyds Register of Shipping whose visits include an annual inspection of the vessel to confirm it is maintained and operated in accordance with all International regulations including SOLAS (The Safety of Life at Sea). Operated under the guidelines of the U.S. Public Health and American College of Emergency Physicians (ACEP), she has continuously recorded exceptional scores for the public health inspections during visits to the United States."

Nii et te ei pea siis laeva turvalisuse pärast muretsema :D
Laeva mõõtusid ja näitajaid ei õnnestunud mul praegu leida, kui hiljem need kuskilt avastan, panen üles.