Hommikul aeti meid Sydneys üles kl. 7.45, kuna laeva jõudsid karmikäelised Austraalia immigratsiooniametnikud, kes nõudsid, et me kõik koos passiga neile oma näo ära näitaks. Ajas ikka naeru peale küll. Esiteks ärkasin muidugi liiga hilja, ja kui saali jõudsin, oli seal juba miljoni inimese pikkune järjekord. Täitsin nõutud kaks blanketti ära ja läksin seejärel hoopis Lidole hommikusööki sööma. Mõne aja pärast kuulutati valjuhääldis, et kõik ülejäänud võivad nüüd oma passiga tulla, siis läksin alla tagasi ja mulle otsiti kastist mu pass, seejärel jalutasin laval olevate ametnike juurest mööda, nad küsisid kas ma tulen laevale nädala aja pärast ikka tagasi, ütlesin jah, ja siis nad noogutasid ja oligi kõik. Asi kestis päris tükk aega, meie aga juba kibelesime laevalt maha, et kohtuda Hanna sõpradega ja alustada oma road trippi unelmaterannale.
Sadamast linna jalutades avanesid kaunid vaated muidugi Sydney Harbour Bridge'ile ja ooperimajale, meie laev polnud nende asupaigaks olevast Circular Quay'st sugugi kaugel. Linnas olid üleval juba jõulukuused, naljakas oli 25-kraadises soojuses ja päikesepaistes mingeid jõulukaunistusi näha! Ma pole kunagi jõule soojas paigas veetnud ja minu jaoks seostuvad nad ikka lume ja piparkookidega, seega sel aastal ei tajunud ma pühi absoluutselt.Inimesi oli linna peal vähe ja niipalju kui mina linnas selle nädala jooksul liikusin, oligi kesklinna päeviti päris tühi. Kohad suleti alati väga vara, isegi restoranid. Ainult kibedamad peopaigad nagu King's Street Wharf ja King's Cross olid õhtuti rahvamöllus. TSS rahvas aitas sellele loomulikult kõvasti kaasa!!
Saime kokku Hanna sõbra Otiga ja veel 5 eestlasega, kes Austraalias elasid, rentisime auto ja asusime teele!! Woohoo. Linnast väljasõit kestis hästi kaua, teel nägime teeäärses päikeses puanse kostüümiga mustanahalist jõuluvana vehkimas Austraalia lipuga, hihi :)
Juba loodusesse jõudes ääristasid kiirteed mõlemal pool vihmametsad, tegime aeg-ajalt peatusi looduskaunites vaatepunktides. Laiuvad põllud meenutasid natuke Uus-Meremaad, aga konksukujulised puudevõrad ja punakas liiv tegid maastiku ikkagi Austraaliapäraseks.
Tegime peatuse ka kuulsa Kiama blowhole'i juures, see on auk, kust meri läbi puhub ja siis vesi suure hooga üles sambaks lendab, nagu geiser. Khm, vähemalt PIDI see niimoodi olema. Aga kui me kohale jõudsime, tuli välja et blowhole oli kokku kuivanud ja ei pursanud enam kuhugi. Vaatasime seda auku siis niisama natuke ja turnisime kiftidel sakilistel kaljudel, ja sõitsime edasi. Õhtuks jõudsime rannikulinna Huskissoni, kus üürisime praktiliselt terve maja! Meie seltskonna päralt oli tuba allkorrusel ja terve ülemine korrus, suure rõduterrassiga, kust avanes vaade merele. Käisime pimedas rannas kriuksuva liiva peal jalutamas ja osad ka suplesid, kuigi kellelegi tuli meelde, et siin pidid ju haid olema ja pimedas neid ei näe, mis tekitas natuke kõhedust. Kõik oli aga siiski kõige paremas korras. Ainus asi, mis meie rahu rikkus, oli puu otsas meeletult kära tegev tsikaadide hord, mis ajapikku päris häirivaks muutus.. õnneks olid nad ainult teatud puude otsa kogunenud ja neist oli võimalik eemalduda.
Õhtu veetsime majas veini juues ja eestlaste Austraalia-lugusid kuulates, mida nad seal töötades olid kogunud. Meeldejäävaim oli kindlasti Tõnise lugu, kes töötas outbacki farmis ja pidi peale lammaste igapäevaselt rinda pistma ka känguruhakatistega.
2. PÄEV – HYAMS BEACH, PEBBLEY BEACH
Hommikul sõime oma idüllilisel terrassil päikesepaistes hommikusöögi ja siis hakkasime liikuma Sanctuary Pointi golfirajale, kus pidid kuuldavasti chillimas käima kängurud!!! Ma ei tahtnud kuidagi uskuda, et kängurud golfirajal käivad, aga peagi pidin selles veenduma. Juba hommikul oli päike päris kuum, tegime lähedalasuva shopping centri ees kärme hommikueine laua alla varju pugenud puhkivate kutsukeste keskel ja asusime golfiväljakut otsima. Eksirännakutel kohtasime eksootilist, kuid purupurjus aborigeenimeest, kes meid siiski suutis õigetele jälgedele juhtida, sest peagi jõudsime väikelinna, kus mulle juba tundus, et nägin majade vahel mingitkogu vilksatamas. Siis ma veel ei uskunud, et see võiks hiidkänguru olla.
Golfiv'ljakule jõudes nägimegi neid esmalt ühe maja läheduses puude all. Mitu-mitu kängurut chillimas. Meid nähes läksid nad aga silmnähtavalt änksu täis ja üanid välgukiirusel oma vedruhüpetega maja taha ajama. Korraga märkasime neid kõikjal. Taamal oli põõsatagune neid suisa täis - nad olid põõsaste varju end jahutama tulnud suisa perede kaupa. Meid nähes tõmbusid väljaku kaugeimasse otsa, rivistusid üles ja vaatasid meid ülikahtlustavalt. Suuremad neist olid põsti seistes ikka üle kahe meetri. Kuskilt tuli meelde kellegi räägitu, et isane känguru võib vihastades inimese tagajalgadega maha lüüa, seega kaissu ma neile pugema ei hakanud.
Lõpuks sain aga piisavalt lähedale, et ilusaid portreefotosid saada :) Jätsime nad aga rahule ja sõitsime edasi Pebbley Beachi poole. Ma olin ikka õnnest oimetu. Olin kängurutega hängida saanud!
3. PÄEV – TAGASI SYDNEYS
4. PÄEV – SYDNEY
Peace starts with a smile.
5. PÄEV – WOLLONGONG
6. JA 7. PÄEV – SYDNEY
