LOENGUD JA ÕPPETEGEVUS LAEVAL

Kuna nüüdseks on meie loengute graafik ja õppemeetodite rakendamine saavutanud oma korrapärasuse, siis annan järgnevalt vaheülevaate kogu senisest õppetegevusest laeval.

ÕPPEKORRALDUS
Õppetegevuse juhiks laeval on akadeemiline dekaan Susan Nickens, kes siis otsustab kogu õppekorralduse üle, näiteks kui inimesed tahtsid siin alguses õpperühma või aineid vahetada, siis tema vaatas ressursid üle ja otsustas, kui palju inimesi ühte või teise ainesse/rühma üle said minna, jne.
Konkreetsete loengute struktuur on välja töötatud meie õppeprogrammi korraldavate partnerülikoolide poolt (keda on siis kokku 7, minu neljast ainest kuuluvad 3 ainet Macquarie Ülikooli programmi Sydneyst, Austraaliast ja 1 aine Al-Akhawayni ülikooli programmi Marokost). Loengute nõuded aga on konkreetset loengut õpetavate õppejõudude poolt üle vaadatud ja akadeemilise dekaani nõusolekul õppejõudude poolt mugandatud, mille tulemusena komponentide osakaal protsendina hindest muutus, võeti kasutusele teisi õppematerjale vms. Aga selle kõigega on nüüd ühele poole saadud ja loengud on meie reisi iseärasusi ja ajakava arvestades optimeeritud. Klassiruumid asuvad kõikjal üle laeva, minu loengud toimuvad Lido-tekil, kahes laevaninas asuvas klassiruumis. Igas klassis on projektorid, audio-videokeskus, ekraanid ja muu õppepresentatsioonideks vajalik.

LOENGUTE GRAAFIK JA SISU
Laeval toimuvad meie loengud kahepäevaste tsüklitena: minul osana rahvusvahelise kommunikatsiooni õpperühmast (mis koosneb 27 inimesest) on esimesel loengupäeval e. sinisel päeval (blue day) 3 loengut:
kl 8.30-10.10 Intercultural Communication: sisuks on peamiselt kultuuridevaheline kommunikatsioon gruppides ja organisatsioonides. Alustasime üldisemate teooriatega kultuurilisest relatiivsusest ja determinismist ning diskursuse ja lähenemisstiilide klassifikatsioonist edasised teemad on kultuuridevaheliste erinevuste kognitiivne tunnetus, keeleliste ja kultuuriliste faktorite põhjustatud arusaamatuste kirjeldamine, multikultuursete organisatsioonide ja diplomaatilise suhtkuse iseärasused ja probleemid, globaliseerumine, ning vajalikud teoreetilised raamistikud äri- ja organisatsioonikommunikatsiooni uurimiseks. Siin on näiteks üks ülesanne luua oma maailmapilt ja selle juurde kuuluv keel. Igas loengus teevad kaks inimest meie hulgast presentatsiooni oma kultuurilisest taustast. Kokku on meid seal loengus ca 30. Õppejõuks on pr Basma Ibrahim Devries, Minnesota Ülikoolist USA-st, kes on taustalt egiptlanna ja õpetab ka Egiptuses paralleelselt. 25% loengu hindest tuleb aktiivsuse eest klassis, 35% uurimustöö eest, 15% presentatsioonide eest klassis ja 25% eksamist. Uurimustöö teemaks selles loengus võtan Ärialased läbirääkimisstrateegiad naaberrahvaste vahel. Ressurssidele on hetkel juurdepääs raske, aga peale Panamat peaks olukord normaliseeruma ja andmebaasid ning andmestikud on kättesaadavad. leavl on ka raamtukogu, kus kultuuridevahelise komm. kohta päris palju materjale, teooriatest saab sealt väga hea ülevaate. Esitan uurimustöö kavandi kohe peale Panamat ära ja siis ootan tagasisidet.
kl 14.30 Communication and Power Paradigms in International Relations. See loeng on pühendatud rohkem politoloogiale, ehkki räägime ka rahvusvahelise komm. ajaloost ja hetkearengutest. Professoriks Ralph Berenger, kes samuti USA-st ja ka Egiptuses õpetanud. Senised kaetud teemad on olnud võimu defineerimine, võimu legitiimsus, rahvusvaheliste suhete ajalugu jne. Antud loengus moodustasime uurimistöö kirjutamiseks 3 inimesega uurimisgrupid. Uurimistöö teemat veel valime.
kl 16.30 International Communication: kahtlemata parim loeng, mis mul on. Õppejõuks seesama Basma, osalejaid ainult 7, kõik eri riikidest, seetõttu võimalus igaühe teemadele süvitsi pühenduda. Siin pildil täidab Ali just üht praktilist kommunikatsioonialast ülesannet:) Ja see loeng on kõige otsesemalt mu tulevase tööga seotud ehk annab tõesti praktilist teavet kommunikatsiooni korraldamisest ja teabevoolude juhtimisest rahvusvahelises keskkonnas. Peamised seni kaetud teemad on olnud kommunikatsioonimudelite ülevaade gruppides ja organisatsioonides, kommunikatsiooni ja meedia ajalugu, ning rv komm teooriad. Üle ühe loengu peame kirjutama vastukaja loetud peatükkide kohta, lisaks peame koostama meediaraporti Panamas viibides meedias nähtu kohta, grupitöö teatud maailma piirkonna meediast ning lõpliku uurimustöö. Antud loeng erineb Intercultural Comm. loengust keskendumisega meediale ja suhtluskanalitele ning rahvusvahelisele areenile. Selle loengu uurmustöö teemaks võtangi Rahvustevahelises suhted mitmerahvuselistes organisatsioonides. Uurimustöö struktuuriks oleks rakendada teatud kultuuridevahelise kommunikatsioone teooriat ning kanda see üle organisatsioonisuhtlemise võrgustikku. Ma alles koostan uurimustöö sturktuuri ja kogun allikaid, annan jälle teada, kui algne raamistik olemas või panen siia mingi kokkuvõtte üles.

Teine tööpäev kahepäevases tsüklis on roheline päev, mil mul on 1 loeng:
kl 18.45 Communication and Social, Economic and Political Development. Õppejõuks taas Berenger, see on meie õpperühmas kõigile kohustuslik loeng. Keskendub rv kommunikatsiinile politiilise arengu komponendina, ehk siis jällegi rohkem politoloogia ja rv suhete teemaline. Kirjutame samamoodi kolmekesi uurimuse, tõenäoliselt mingi võrdleva case study kahe erineva riigi pol. komm. kohta arengumootorina, seni kaetud teemad on Kolmanda maailma suhted ülejäänud riikidega, massimeedia osa riikide arengus, kommunikatsiooni ja moderniseerimise seosed jne., ning meil on olnud kaks külalisloengut James Riley’lt ettevõtte/riigi arengu juhtimisest (ülihuvitav ja praktilise väärtusega) ja ÜRO peasekretäri nõunikult Eduardo Gutierrezelt inimarengust ÜRO egiidi all.

Isiklikust aspektist hindaksin Intercultural Comm. ja International Comm. parimaks, kuna mulle on kultuuriantropoloogia ja kommunikatsiooniteooriad uus ja huvitav teema ning need loengud on otseselt seotud mu tulevase tööga kommunikatsioonispetsialistina, samal ajal kui Berengeri loengud on politoloogiast ja rv suhete ajaloost, mille alane taust mul Tartu Ülikoolist juba olemas, seega on see natuke ülekordamine, kuigi peagi kaevume sügavamalt kommunikatsiooniteemasse sisse ja ehk siis pakuvad need ained ka midagi põnevamat. Loengutes on meil piisavalt võimalust diskuteerimiseks, oma arvamuse avaldamiseks ja kommenteerimiseks, mõnikord lähebki liiga jutustamiseks lahti, sest igaühel on midagi omast kultuurikogemusest rääkida ja õppejõud ei raatsi inimesi katkestada, aga üldjuhul on teooria õpetamine ja diskussioon tasakaalus. Basma loengutes pannakse meid ka igasuguseid lahedaid interaktiivseid tegevusi täitma, näit. kujutam ette et oleme organisatsiooni teatud taseme töötajad ja opeame alluvate/ülemustega suhtlema, oma hoiakut väljendades, või ilma keelt kasutamata teatud ühise ülesande täitma, või looma omaenda maailmapildi-kultuuri teatud keelega ja seda teistele selgitama, kõik haakub õpitud kult. vahelise suhtluse teooriatega. Igaks loenguks on lugeda meeletul hulgal, 30-50 lk, ja iga paari päeva tagant mingi kirjalik töö. Vähemalt on rohelised päevad mul enamvähem vabad, siis on aega kirjatööde ja lugemisega tegeleda ja väljas tagumisel tekil on väga head kohad lugemiseks ja õppimiseks, sest ega tervet päeva ei raatsi ju kajutis pimedas istuda.
Järgmise õppealase raporti kirjutan Panamas toimunud õppeprogramist (uurime sealset turismimarketingi seekord) ja oma uurimistööde täpsematest kavanditest-ainesest.

PORTUGAL: 13.-19. SEPT., OSA 2

4. PÄEV - COIMBRA
Järgmisel päeval sõitsime Lissabonist 2 tunni kaugusele Coimbra ülikooli ja üliõpilasi külastama. Kuna olime eelmine päev kurtnud, et meid pannakse akadeemilise programmi raames liiga vähe tööle, siis jagati seekord meid kohe bussi jõudes gruppideks ja pidime sealsamas bussis 2-tunnise sõidu jooksul hakkama välja mõtlema küsimusraamistikku järgmise päeva paneeldiskussiooniks kohalike ajakirjanikega Portugali rahvusvahelise kommunikatsiooni teemal. Hakkasime aga usinalt tööle ja ajurünnaku tulemusena saime kokku rahuldava küsimustiku, mille läbiv joon oli erapooletus ajakirjanduses ja Portugali rahvusvahelises suhtluses.
Meie visiidi eesmärk Coimbrasse oli aga see, et Coimbra on Euroopa vanim rahvusvaheline ülikool ja pidime siis külastama ülikooli ülivana raamatukogu, mis täis uunikumväljaandeid 16.-17. sajandist. Linn oli armas, mäeküljed täis valgeid maju, ja raamatukogu kohta ütles üks tüdrukutest, Kristen väga tabavalt et nagu Harry Potteri filmist pärit. Näidata ma teile seda aga ei saa, kuna seal ei tohtinud pildistada. Lisaks on huvitav teada, et raamatukogus peeti brošüüri kohaselt nahkhiiri, kuna nahkhiired söövad putukaid, kes vanu raamatuid hävitavad, aga kui ma giidilt selle kohta küsisin, siis ta vastas et nahkhiiri hoitakse mingites karpides ja lastakse ööseks ruumidesse lahti, aga päris aru ma ei saandki, kas neid peetakse sealsamas või kuskil mujal ruumides. Igatahes saime haruldase raamatukogu üle vaadata (tavainimesed sinna sisse ei pääse, tuleb kirjutada taotlus miks sinna tahad ja seda siis hinnatakse. Meile tehti erand).
Peale lõunat tuli meile vastu kohalik üliõpilane (oma koeraga, kellel oli muide sünnipäev :) ja tema viis meid vaatama kohalikku üliõpilaslinnakusse kuuluvat üliõpilasmaja. Need on täitsa omalaadi ühikad, mida kutsutakse vabariikideks (republic) ja mis on üliõpilaste endi hallata. Väljast ja seestki jäi mulje, nagu oleks tegu mingi vastupanuliikumise või salaorganisatsiooniga, kuna igal pool rippusid mingid installatsioonid, kondid, sloganid, plakatid, seinu katsid sotsiaalpoliitilise sõnumiga seinamaalingud ja laused.

Aga muidu selline euroremondita nagu üliõpilaselamud ikka, nende endi remonditud jms. Igaühel oli oma tuba muidu, ja mingid kokkuklopsitud arvutid ja üks kutt oli ehitanud endale hõbepaberist seinale vastuvõtja, millega ülikooli levialast traadita internetti sai näpata :) Kuulsime palju üliõpilaste suhtumisest ülikooli administratsiooni ja üliõpilaste omavaheliste suhete reguleeritusse, tegu oli väga sotsiaalselt teadlike üliõpilastega ja kogu seda tausta oli väga huvitav kuulata. Üldse oli kogu vanalinn kaetud graffitidega, mil igaühel mõni poliitiline või sotsiaalne sõnum kanda, portugallased on ses suhtes üks aktiivsemaid rahvusi, keda tean.
Õhtul pidime siin laeval küsimused kokku panema, ja peale seda läksime grupi inimestega - Adriano, filmimees Erik, Shirani, saksa tüdruk Katja, kolumbia tüdruk Natasha - Lissaboni vanalinna Bairro Altosse, kus algne plaan oli minna kuulama Portugali traditsionaalset fado-muusikat, aga need fado-kohad tahtsid kõik 20 euri inimese pealt piletiraha (mille eest siis võisid pärast endale jooke tellida, aga no sellise summa eest ei joo ju ühe õhtu jooksul iialgi!) ja olid pimedad ja igavad, niisiis tiirutasime mööda Bairro Altot spbiva meelelahutuskoha otsingutel, ja no ööelu mõttes on see muljetavaldav linnaosa!!! Kõik baarid-lounge’id on koondunud ühte piirkonda ja neid on nii palju!! Iga teine uks on baar, hinnad ülisoodsad (sangria 1-2 EUR, õlu 1.50) ja mis mind eriti imestama pani – sulgemisajad on eriti hilised! Isegi näiteks esmaspäeva õhtul on baarid 4-5 ajal hommikul veel avatud!!! Tänavad keevad rahvast ja atmosfäär on sama hea kui Barcelonas! Ainuke vahe on vbl see, et kohalikud inimesed ei tule sinuga ise juttu ajama nagu Hispaanias, nad on tagasihoidlikumad ja üldse „põhjamaisemad“, mis mind ka väga üllatas. Platseerusime ühte armsasse kohalikku baari, pärast liitusid meiega veel ameerika Roger, kes on Shirani toakaaslane, ja teised. Sättisime end ühe peaväljaku äärde ilusasse vana kooli kohvikusse ja mehed ajasid gossipit laeval toimuvast :) Adriano rääkis et ta girlfriend tuleb talle Panamasse külla sel ajal, kui seal oleme (nad on ligikaudu 3 a. koos olnud) ja kui nad peale meie reisi lõppu Indoneesiasse edasi reisivad (Natalial ja Adrianol on plaan peale Hongkongi 2 kuud Kagu-Aasias edasi rännata), siis vbl ta abiellub oma girlfriendiga seal olles. Ta on ülipüüdlik muide ja ei tarvita alkoholi, kuna kardab, et läheb siis ula peale, aga tema tahab oma tüdrukule truu olla, tõeliselt pühendunud.

5.-7. PÄEV – LISSABON
Järgmisel päeva akadeemiline programm oli pühendatud massikommunikatsioonile. Läksime tagasi kommunikatsiooniülikooli, kus meil oli kohtumine kohalike ajakirjanikega. Olime valmistanud ette küsimused paneeldiskussiooniks ja valinud endi seast eelmisel õhtul välja asjatundlikud moderaatorid, kes meie poolt asja juhiksid. Need olid tore ja intelligentne ameerika tüdruk Tripsie (kelle tegelik nimi on Catherine, aga kuna tema initsiaalid on kolmekordne C ehk triple C, ja tema väikevend ei osanud seda hääldada, siis hüütakse teda lapsest peale Tripsie :), ja siis itaallanna Daniella Roomast, kes õpib ajakirjandust, väga lahe häälekas kuju. Ajakirjanik Florbela Godinho oli pärit Portugali ühest suurimast telejaamast RTP ja Maria Joao Costa raadiojaamast RR (Radio Renascenca).
Antud kohtumine oli kogu Lissaboni akadeemilise programmi asjalikumaid. Meie põhiteemaks oli küll kallutatus Portugali ajakirjanduses, kuid tegelikult katsime teemadega kogu Portugali siseriikliku ajakirjanduse, rahvusvähemuste esindatuse, suhtumise kaetusele välismeedias, tuntuse ja leviku maailmas, meediakorralduse iseärasused jne. Naised olid väga suhtlusaltid ja paljud meist jäid nendega pärast sessiooni üks-ühele erinevaid teemasid arutama ja diskuteerima. Mind isiklikult huvitas see, et nad ütlesid, et Portugali kaetus välismeedias on väga vähene. Kuna aga Portugal on hetkel Euroopa Liidu eesistujamaa, siis tekkis mul küsimus, kas nad pole sellega seoses tajunud suurenenud välisajakirjanduse huvi Portugali vastu. Vastus oli negatiivne, seega on nad küll uhked endi kui kunagise suure koloniaalvõimu üle, kui näivad olevad resigneerunud Portugali tuntuse suurendamise suhtes maailmas.

Peale seda külastasime raadiojaama RR, mis on tegelikult 3 raadiojaama grupp ( a la nagu meil Sky Meedia, mis mitut raadiojaama haldab). Üks oli Mega FM, noortele mõeldud muusikaraadio, teine vanematele mõeldud RFM ja kolmas katoliiklikum jaam. RTP kuulub üldse katoliku kirikule, kel on Portugalis endiselt suur mõjuvõim. Meiega viidi läbi näitlik küsitlus, kuidas raadiojaam oma sihtkuulajate eelistusi kindlaks teeb ja räägiti raadiojaama finantspoliitikast ja kommunikatsioonist kuulajatega.

Õhtul vanalinnas olles tabas meid üllatus. Minuga olid kaasas eesti tüdrukud Natalja ja Hanna-Liina. Esiteks läksime Atalaia tänaval asuvasse sangriabaari, ja mina vaatan selja tagant, et jube tuttav inimene, lähen teisele poole ja, kujutate ette, ongi kunagine Ellerheina-kaaslane Piia Soms (Elo teab teda)! Mõlemad olime et issand, mida teed sina siin suvalises Lissaboni baaris??? (no see oli tõesti suvaline koht). Tuleb välja, et tema oli seal Euroopa diplomaatide koolituse aftekal (töötab välisminnis diplomaatilisel ametikohal), niiet imestamist kui palju. Kõik need diplomaadid olid oma ülikondade ja õhtukleitidega seal kolkabaaris suht out of place, haha.
Sellega aga kokkusattumused ei lõppenud: ma juba enne seal vaatasin ja rääkisin Nataljale ja Hannale et hehe, see üks mees siis on nii Imre Sooääre nägu, küll on naljakas. Siis meiega olid seal laevakaaslastest veel ameeriklased Tim ja Kala (hehe, naljakas nimi küll, aga hääldatakse Keila :) lahe tüdruk muidu, noor alles - 18, aga naerda saab temaga palju) ja Kala mingi aeg ütleb et issand kuule üks mees passis sul siin tükk aega selja taga ja oli sellise näoga nagu tahaks midagi öelda, aga siis läks minema, aga et ole ettevaatlik! Ja kui me ära hakkasime minema, siis järsku astub see mees meie juurde ja ütleb et ohoo, eestlased! Oligi Imre Sooäär, lugupeetud Riigikogu liige ja Pädaste mõisahärra :) Tuleb välja et ta oli Lissabonis Riigikogu delegatsiooniga (Ene Ergma, Tarmo Kõuts, Kalev Kallo jt taolised persoonid) Portugali parlamendi külastusel, kuna Portugal on EL-i eesistujamaa hetkel. Ja eks ta oli siis vanalinnaga tutvuma tulnud ja kuulis meid eesti keelt rääkimas. Oi, küll ta oli vaimustunud kui kuulis, mida me teeme, vestles ka meie ameerika sõpradega ja oli üldse väga huvitatud meie tegevusest, niiet vestlesime seal ja viskasime nalja mingi tund-paar, ta palus meil talle õppeprogrammi kirjelduse saata ja tahab järgmisest semestrist ise siia laevale õppima või õpetama tulla, kuna läks just ülikooli tagasi turismikorraldust õppima ja see õppesuund on ka siin laeval täitsa esindatud! Üldse kiitis ta, et me oleme ju nagu Eesti saadikud siin laeval ja peaks meile Welcome to Estonia fondist raha välja sebima, haha, nojah, me oleme Eesti kultuuri ja keele tutvustamisel siin tõesti ikka tänuväärset tööd teinud, pole midagi öelda! Eesti on siin laeval üks kuumemaid maid :) Aga jah, kummaliste kokkusattumuste õhtu. Ikka igas sadamas võib kohata eestlast, ega nalja pole!

Edasi olid meil 2 vaba päeva, mis möödusid linnas vaatamisväärsustega tutvudes, shopates ja õhtuti vanalinnas väljas käies.

Minu lemmikuteks kujunesid üks salsabaar sealsamas Atalaia tänaval, kuigi olin juba esimeses salsatunnis õpitu täielikult unustanud, kui kohalik mees tantsima võttis, ja astusin talle pidevalt jala peale ja tuikusin teistele üliosavatele tantsupaaridele otsa :) Aga vaadata oli lahe, tõeliselt kohaliku sarmiga koht! See tänav oli üldse kõige meelelahutuslikum, igaühele leidub seal midagi.
Viimasel õhtul organiseeris Lissaboni ülikool meile dinneri, lõime end kõik ilusti üles, lahe oli kõiki kenades tualettides näha, ja üliõpilaste ansambel esines meile traditsioonilise Portugali muusikaga, mille saatel kohalikud tädid meile tantsu tegid ja ka paar tantsuoskajamat meie seast! :)
Peale seda pandi meid bussidega vanalinnas maha ja vallutasime põhimõtteliselt kõik baarid oma seltskonnaga, oi, nalja jätkus hommikuni ikka! Osal meie inimestest oli ka mingeid probleeme tekkinud, nad läksid sadamabaaridesse mingi seltskonnaga, aga nüüd on õnneks kõik hästi ja kõik jäid ellu :) Meid viisid kaks nendest kohalikest üliõpilastest väikse seltskonnaga reggae-klubisse, kus siis hommikuni puusi nõksutasime, väga meeleolukas oli ja Portugalist oli tõesliselt tõeliselt kahju ära minna!!! Tulen kindlasti pikemaks ajaks tagasi järgmine aasta.
Okei, ja üks iseloomulik asi, mis mulle Portugalist meelde jääb, on et mitte üheski WC-s pole prill-laudu! Täielik defitsiit!! :D
Järgmisel päeval, kui siis õhtul pidi olema ärasõit, käisime veel Belémis kuulsat Torre de Belémi ja sillavaateid imetlemas, on selline rannapiirkond jõe ääres (Lissabon pole otse Atlandi ääres, vaid Tejo jõe ääres, mis siis voolab Atlandini),

see Belémi piirkond on tõesliselt nunnu, meenutas mulle Havannat vms. Siis käisime mingis kohalikus supermarketis snäksi kaasa ostmas, laevaleminekuni oli 20 minutit, meie peatame meeleheitlikult tänaval taksosid, haha, ja no täpselt viimasel hetkel jõudsime õnnelikult taksoga kimades oma ostudega laeva :) Istusime juba laeval õhtusöögilauas, kui mehhiko Eduardo tuleb küsima et kuulge, ega teil eesti Anne-Marie telefoni pole, et see on ainuke, kes pole õigeks ajaks laevale tagasi jõudnud!!! Natalja siis helistas talle, see oli arvanud et alles 21 tuleb laevas olla, a tegelt pidi kl 20 olema. Aga Anne-Marie võttis kibekähku takso ja oli poole tunniga laevas. Järgnes imeilus sõit tuledes linnast mööda, silla alt läbi ja olimegi Atlandil, varsti kadus Euroopa silmist. Jube kõikumine oli tol õhtul, aga järgmine päev oli juba ilm vaikne ja ilus :) Bye-bye, Euroopa!! Järgneb 12 päeva laeval karmi õppetööd!

PORTUGAL - 13.-19. september

1. PÄEV – CABO DA ROCA JA SINTRA
Hommikul ärgates oli rõõm suur, kuna Lido-tekile hommikusöögile minnes vaatas mulle vastu kõrvalolev vaade. Nagu San Franciscos!! See on Euroopa suurim rippsild 25. aprilli sild Lissabonis (25. aprill on olulise Nelkide revolutsiooni aastapäev). Olime õnnelikult sadamasse platseerunud. Panime kähku kokku huviliste grupi ja asusime rongide-bussidega seigeldes teele Euroopa läänepoolseimasse punkti Cabo da Roca neemele. Selle iseseisva retke toimumise eest võlgneme tänu tšehhi tüdrukule Daniellale, kes marsruudi vastavalt meie soovitud sihtpunktidele kokku pani, kuigi ta ise keeldus reisi lõpuni enda osa selles tunnistamast :) Sõitsime rongiga Lissabonist välja läbi Belémi (ilus rand), Estorili ja Cascaisi, kus vahetasime transporti, edasi bussiga Cabo da Rocale. No see neem oli vapustav! Tõuseb püstloodis 150 meetrit merest välja, nagu mingi šoti või iiri maastiku keskel, meri vahutab ja keeb sakiliste kaljude ümber, merest tõuseb müstiline udu, mis meid lõpuks täiesti endasse mähkis..

Tõesti tekib tunne, nagu oleks maailma otsa jõudnud, Euroopa saab lihtsalt otsa. Seal seistes saab täiega aru Portugali maadeavastajate tungist sõita selle uduse silmapiiri taha vaatama, kas kuskil veel midagi on. Tohutult eksootiline, nagu kuskil Kagu-Aasias. Ainus downside oli vbl see, et ma lõin järjekordselt oma varba lõhki vastu ühte kivitreppi :) seekord siis vasaku jala oma, aga need kes mind tunnevad, juba ei imesta, ja ega see selle reisi jooksul ka viimaseks korraks ei jää! :) Panin aga plaastri peale ja edasi kimasime bussiga ülehelikiirusel käänulisi 90-kraadiste kurvidega mägiteid mööda läbi imeilusate kohalike külakeste Sintra looduspargi ja linna poole, kus asub muuhulgas vinge kaljukindlus ja 3 lossi.
Pean ütlema, et Portugal on megailus! Saan Krissu vaimustusest täiega aru, ületas mu ootused sajakordselt. Tegelt ka, väikelinnad säravad, kõik on lihtsalt nii ilus, et jäägi vaatama, majad on kaetud kirjude kahhelkividega ja katused on punased nagu meie vanalinnas :) Majade vahel lokkavad bugenvillad ja palmitihnikud, hiigelsuurte õitsvate põõsastega aiad, mereranda ääristavad süsimustad sakilised kaljud... Väga ilus ja täiesti erinev Hispaaniast, kohalikku karakteristikat on väga hästi näha. Saan aru, et näiteks nii suure linna nagu Lissaboni kesklinn on küll natuke räämas, aga no Ateenaga võrreldes ikkagi superluks!
Ühesõnaga, olin kogu sellest vaimustusest suht pahviks löödud. Sintra jätkas samas stiilis: kirjud kahhelkiviseinad, värvilised majad ronimas mööda mäekülge, trepid, palmid, lilled, kõrged mäed ja mäetipus kindlus ja villad. Meie grupp lagunes tosinast inimesest väiksemaks, kuna osad läksid lossi asemel restorani, meie panime aga seitsmekesi edasi (vaprad explorerid malaislane Ali, Costa Ricast pärit Shirani ja Federico, iraani tüdruk Parvin, tšehhid Michal ja Daniella). Alustuseks käisime Palacio Nacionalis, kohaliku kuninga kunagises residentsis, kiiskavvalge selgelt araabia mõjutustega hoone, sees palju islami stiilis ornamentikat, igasugu vanaaegset träni ja harakatega kaetud laed :) Siseõued, purskkaevud, monumendid jne. Edasi mäetippu mauride kindlusse. See oli nagu roniks mööda Hiina müüri! See oli nii kõrgel, et nägi poolt Portugali. Aga kindluse tipus oli miskipärast Soome lipp :) See häiris tšehhi tüdrukut Daniellat väga ja ta küsis ikka mitu korda et miks lossi tipus Soome lipp on :) Ma jäin talle vastuse võlgu :)

Peale seda sõitsime vaheldumisi magades bussi ja rongiga Lissaboni tagasi, Alcantera peatusse, kus asubki sadam. Laevale jõudes olin omadega täitsa toss, aga sain teada, et juba poole tunni pärast lähme kogu seltskonnaga välja, et kohalikele baaridele silm peale visata. Kohe meie laevast väljudes vasakul oli jahisadamas megapikk klubide-baariderodu, super! Täpselt nagu Ibiza Townis jahisadama port bar’ide tänav! Valgustatud silla all, neoontuledes hütid, igaühel erinev dekoor ja muusikavalik, kuigi õhtu lõpuks kiskus kõigis suht hip-hopiks ja r’n’b-ks kätte.

Oh jumal, me vallutasime oma laevaseltskonnaga kogu ühe klubi! :) Õhtu lõpuks oli nii, et muidu küsiti uksel juba piletiraha inimestelt, aga kui ma läksin hilisemaid tulijaid sisse aitama, siis piisas kui ütlesid et see on ka laevalt, ja kohe lasti sisse!! Need said vist omal aasta käibe ühe õhtuga kätte, 200 üliõpilast vajus sisse ;) Me avastasime mehhiko-eesti connectioni, hästi tore ja armas mehhiklane Gabriel, kes elab meist kaks ust edasi, hollandlase Neni’ga koos, mõlemad hästi head inimesed, tohutu empaatiavõimega ja positiivsed jne jne (no neil on uksel suur silt „Free hugs“), ajasime Gabrieliga seal mõnusat sokki - ühesõnaga on ta mehhiko salaagent, nad invade’ivad Eestisse varsti ja ta lubas minust Eesti kuninganna teha ;) Ta on see seal keskel pildi peal.

Niiet varsti on teil kõrgel kohal sõbranna :) Ja no osad inimesed läksid puhta pööraseks ikka, lõpuks rokkis kogu me seltskond laval ja super lõbus oli, no ma pool õhtut suht naersin kõveras maas :) Kohalikke oli ka, aga need jäid selgelt meie varju :) Jube hea oli ikka vaadata kuidas meie latiinopoisid meie blonde põhjamaa tshikke üritavad ja vastupidi, ohhoijaaa. Aga ärge kartke, ma pole veel kellegi mesijutu ohvriks langenud, sellest pärast pikemalt ;)
Ja siin on minu kallis toakaaslane Natalia täies hiilguses! :)

Tulime Nataliaga varakult koju, sest järgmine päev algas akadeemiline programm. Ega mind naljalt minema ei lastud, ja tänutäheks avastasin järgmine hommik oma ukselt, (meil on sellised märkmetahvlikesed oma koridoris kõigil, Arturo Mac’ist varustas meid nendega), ja keegi oli sinna kirjutanud mulle Good morning, party pooper :) Nii hoos oli rahvas, kõigil oli suur rõõm jälle kuival maal olla.

2. JA 3. PÄEV – LISSABON
Trying to make a move just to stay in the game, trying to stay awake and remember my name, but everybody’s changing and I don’t feel the same.
Need Keane’i laulusõnad kirjeldavad suht hästi hetkeseisundit. Täpsemalt allpool.

Järgmisel hommikul oli vara-vara äratus ja 8.30 lahkusime laevalt akadeemilisele programmile. Tänu eelmise õhtu peole, kuhu osad kuskil kella 5.30-ni hommikul jäid, nagu ma kuulsin, haha, siis võite arvata, et pooled ei jõudnud õigeks ajaks ja ootamist jagus päris palju. Osad pidi hilisema bussiga järgi tulema. Kõigepealt sõitsime Lissaboni Ülikooli ja meile korraldati vastuvõtt humanitaarteaduskonna dekaani ja mingi õppedirektoriga, kes korraldasid meie akadeemilist programmi Lissabonis kohapealt. Seejärel sõitsime Lissaboni ülikooli kommunikatsiooni-instituuti, kus tegime tuuri ja sel päeval keskendusime telekommunikatsioonile, koolil on nimelt oma telestuudio ja saime kõik järele proovida, kuidas on olla uudisteankur ja reporter. Valmistasime tiimitööna ette 10-minutisi reportaaže oma õppeprogrammist, osad tõsisemas, osad huumorivõtmes, ja need võeti siis linti, kel vastav taust, said ka kaamera- ja toimetamistööd proovida. Nalja sai palju. Veel külastasime virtuaalstuudiot (dekoor on arvutiga genereeritud), kus võeti parasjagu üles mingit talkshow’d. Lõpuks tegime sealsamas lõuna ja siis ootas ees päeva magusaim pala (minu ja mõnede teiste jalkafännide jaoks vähemalt) - Lissaboni Benfica jalgpalliklubi staadion!!! See on Portugali kolme tähtsaima klubi seas, mängib rahvusvaheliselt (Euroopa Meistrite liigas), maailma suurima liikmetearvuga klubi muide, ja lisaks mängib seal minu lemmikjalgpallur Nuno Gomes!! Staadion ehitati alles 4 aastat tagasi ja on ultramoodne, mahutab 60 000.

Meile tegi staadionituuri ja presentatsiooni klubi marketingimees Bernardo, kes rääkis siis klubi kommunikatsioonist liikmetega ja liikmete arvu suurendamisest jne, ja me oleks äärepealt ka mängijatega kohtunud, sest nad pidid just see päev harjutama tulema. Aga Bernardo pani oma presentatsiooniga ajaliselt üle, ja mõtle, kui me staadionile tagasi läksime, olid nad ära läinud juba!!!! See oli minu jaoks megapettumus. Ainult üks õnnetu Brasiilia rahvuskoondise mees harjutas veel, sest tal oli vigastus ja pidi iisimalt võtma :( aga no vähemalt ma nägin seal klubis Eusebio (Portugali vist kõigi aegade kuulsaim jalgpallur 1960-ndatest, hilisem rahvuskoondise treener) meeneid ja kuldset saabast (antakse turniiri parimale väravakütile) ajee :) Ja megasuurt elus kotkast, kes on klubi maskott, huhuu.
Õhtul kutsusid Neni ja Gabriel meid sadamabaari väikesele dringile, aga meil läks Nataliaga valmistumiseks nii kaua aega, et kui me sinna jõudsime, läks nende seltskond juba koju, olime siis ameeriklastega natuke seal ja kui mul juba silmad kinni hakkasid vajuma, hakkasime kodu poole tulema.
Anthony (see pisuke ameeriklane, Adriano toanaaber) on ikka nii nunnu, ta vaeseke hakkas just peotujusse jääma, kui me kell 12 ütlesime et nii, nüüd koju laeva, sest oli vaja järgmiseks päevaks välja puhata. Mina siis räägin, et no mine Shirani ja Ali’ga kaasa, nemad jäävad veel klubitama, ja Anthony vaatab oma suurte silmadega ja ütleb nii siiralt et aga TEIE olete just need fun inimesed! Et tema ei taha teistega minna. Oiii! Tegelt ka, no nii head inimest ja eriti veel nii siirast ameeriklast pole ma veel kohanud. Meie väike pesamuna... ta on alles 20 :) Aga kõva kitarriäss.
Adriano tegi veel koos maroko tüdruku Miriamiga seal ühe tiiru, meie seltskonda pidutses seal igas klubis natuke, aga pold midagi erilist ja nad tulid kõik meiega koos laeva tagasi. Ali ja Shirani käisid linnas mingis kohalikus vingeimas klubis Lux, ja oleks äärepealt kohalikelt mafioosodelt materdada saanud, aga tead mind ei üllata miski, minu arust selle Aliga juhtub alati midagi äärepealt. Mõni inimene kohe sattub valel ajal valesse kohta kogu aeg :)
Järgmine hommik oli mul vaatamata korralikust ööunest jube uimane olla. Käisime oma akadeemilise programmi raames kommunikatsioonimuuseumis ja hiljem riigiarhiivis, kus säilitatakse kohalikku ajakirjandust jm meediaalast kirjandust, ja mina ei tea kas ma sain kuumarabanduse või midagi, aga mul hakkas aina kehvem, niiet ei suutnud seal lõpuks enam üldse olla, pea oli paks ja süda paha. Tänu sellele ajasid kõik meie grupi inimesed mind närvi, üldse hakkas mulle tunduma et kõik ajavad kogu aeg minu ja kõigiga mingeid liine, ja see kõik häiris mind :) haha, tundsin et inimesed on kuidagi muutunud ja kõigil on mingid varjatud motiivid või mina ei tea, ja et mul on meie õppegrupist juba kõrini, kogu aeg ühtede-samade inimestega ninapidi koos olles. Aga see on kõik muidugi tingitud mu kehvast enesetundest. Homme on kindlasti kõik ok juba :) Koju tulles pidi meil veel mingi rühmatöö olema, aga mina veetsin ülejäänud õhtu pikutades. Akadeemilise programmi algus veel natuke logiseb, logistika ja ajaline planeerimine ja meie teavitus tegevusest on vilets, aga täna peeti sel alal mingi miiting maha meie personaliga ja loodetavasti muutub programm efektiivsemaks.
Samal ajal mõtlesin mina juba välja, et kavatsen Austraalia ja vbl ka Hiina jaoks iseseisvalt üritada välja ajada kohtumised teatud rahvusvaheliste firmade kommunikatsiooni- ja personaliosakonna inimestega, et saada praktilisemat infi multikultuurse sisekommunikatsiooni korraldamisest, sest meie akadeemilised sadamaprogrammid on liiga laiahaardelised ja ei hõlma täpselt minu ala. Samuti hakkame oma uurimisgrupiga uurimistööde teemasid defineerima ja ka selleks kuluks ära praktilist kõrvalmaterjali. Loodetavasti on mul piisavalt etteteatamisaega ja võimalust kontakte välja selgitada, miski pole kindel - kas inimesed üldse saavad ja tahavad kohtuda ja mulle infot jagada jne, aga loodame et kohtumised on võimalikud, mul ju tegelikult EÜL-i töö näol iseseisvate kontaktide loomise ja kasutamise kogemus seljataga, niiet loodame parimat. Hakkan kohe ses suunas tegutsema.
Samas oli mul nüüd tänu sellele, et täna õhtu audis olin, aega seda blogi kirjutada ja kõik südame pealt ära rääkida. Homme ootab ees reis Portugali keskosas asuvasse Coimbra linna, kus asub Euroopa vanim rahvusvaheline ülikool, niiet tõotab põnev päev tulla! Edasi juba järgmises sissekandes. Olge musid! Kirjutage.

SITSIILIA, SARDIINIA JA PORTUGALI VAHEL

10.-12. september

„It’s not about the size of the boat, it’s about the motion of the ocean“ :)

Need on minu malaisia sõbra Ali kuldsed sõnad, väga mitmetähenduslikud muidugi ;) Aga sellest saab vist meie reisi moto :) Laev on väike, aga siin juhtub palju!
Seilasime rahulikult mööda Vahemerd, möödudes Sitsiilia rannikust, kui tuli välja, et meie ameerika kaasõpilasel Matthew’l on sisemine verejooks ja meie laevaarstid on nõutud selle põhjuse suhtes, seega tuli meil ta Sardiinias laevalt maha panna. Ma teadsin küll juba eelmine õhtu, et ta haige on, ta elab meie koridoris ja kuulub seega meie IRC-kommuuni, nägin teda veel laeval peal ringi kondamas ja ütlesin talle et püsigu ikka kajutis ja lebagu voodis, ja sinna ta ka lubas minna, aga tema seisund oli ikka nii tõsine, et meie saime tema evakueerimisest teada hommikul valjuhääldi kaudu, kui teatati, et Sardiiniast tuli talle laev vastu ja viis ta kohalikku haiglasse uuringutele. Paraku läks temaga kaasa ka meie IRC-juht Greg, kuna Matthew’ vanemad polnud veel USA-st kohale jõudnud ja üksi teda minna lasta ei tahetud, niiet Greg oli tema saatjaks, huhh, ega see lihtne ei saanud olla. Kõik olid väga mures. Nüüdseks on selgunud, et Matthew oma tervise huvides laevale ei naasegi. Gregi äraolekul asendas teda meil teine akadeemilise personali liige soomlanna Riikka, kes on juhtumisi Gregi naine :)
Edasi panime mööda Tuneesia rannikut, ilm oli vahendumisi pilvine ja jälle selge. Kui rannikut näha oli, sööstsid inimesed mobiilidega tekile, et mingitki levi tabada, nii see siin praegu käib. Laeva kellaajaga on nii, et seda muudetakse siis, kui me vastavasse ajavööndisse jõuame, niiet tund tunni haaval. Kui valjuhääldist räägitakse jälle, et öösel keerake kella, siis ei tohi unustada :)
Just kui me eelnevatest sündmustest toibuma hakkasime, seilasime ükspäev kuskil Hispaania lähistel, kui merd tabas jube torm. ÜLDISELT pean ütlema, laev ikka kõigub kogu aeg. Üle päeva on üks üles-alla kiikumine, mina ei teagi millest see oleneb, vahel pole tuultki. Algul ajas pea uimaseks, aga nüüd olen muidu harjund. AGA vaat see torm oli ikka selline et hea et püsti suutsid seista, meil oli loeng laevaninas, kus loksutab kõige rohkem, pooltel inimestel läks süda pahaks, muudkui joosti välja loengust, mul oli pea jube uimane ja natuke süda läikis, aga ma olen uhke, et elasin tormi üle, suutsin loengus märkmeid teha ja päris paha ei hakandki. Käisin juba igaks juhuks receptionist merehaiguse tabletti küsimas, et äkki hakkab järgmises loengus paha, kui tuli välja, et me kõigume nii jubedalt sellepärast, et üks õpilane on veel haigestunud, meil tuleb ta Hispaaniasse ära viia ja me sõidame otsejoones ranniku poole vastu kurssi ja sellepärast loksutabki. Oligi nii, varsti paistis aknast imeilus kaljune Hispaania Alméria rannik ja rannapäästelaev tuli viis maroko tüdruku Abla ära, tal olevat pimesoolepõletik. Meil oli tast jube kahju, hästi ilus ja tore tüdruk.

Esialgu ei lootnudki, et ta meiega taasühineb, aga nüüd Portugalis tuli ta meie rõõmuks laevale tragasi, kuna seisund polnudki tõsine - tuli välja et mingid ägedad gaasid hoopis!!! Tase!! Pidid ikka mingid eriti vinged gaasid olema kui pimesoolega segi aeti :D haha. Aga lõpp hea, kõik hea ja meie saime entertainmenti. Peale seda kadus torm ja kõik oli jälle korras. Ja meie hispaania poisud said koduranniku taustal poseerida :)
Siis korraldati meile Portugaliks valmistumiseks Portugali õhtu, ja minu toakaaslane Natalia sai endale au õpetada meile portugali käibefraase, kuna ühtki portugali õpilast meil polnud ja teadupärast räägitakse ju Brasiilias ka portugali keelt. Oojaa, Natalia oli staar :) Nalja sai. Pärast jäi ta teistele sambat õpetama, ma läksin laevabaari, kust ma ikka pea iga õhtu läbi käin, et inimestega infot ja gossipit vahetada.
Samal õhtul selgus, et laeval hakatakse orgunnima keeletunde ja ma saan lõpuks ometi hispaania keelt hakata õppima! Õpetajaks on mehhiko poiss Eduardo, kellele ma juba mitteametlikult Hanna-Liinaga kahepeale eesti keelt õpetan (tema hetke lemmikväljend on „Tere, kaunitar“:) haha, oi te peaks kuulma, millise kirega seda lausutakse!) Niiet vastutasuks õpetaksin talle ja hollandlasele Nenile eesti keelt. Neni on Tallinnas ka käinud, niiet meil on palju rääkida. Adriano on eriti andekas muide, mitte ainult tema eesti keele hääldus pole kiiduväärt, vaid talle jäävad kõik sõnad meelde!!! Kohtudes ütleb ikka tere päevast ja muuhulgas kuidas läheb, õhtul „head ööd“ jne :) Üldse on eesti keelest laeval mingi hitt saanud, kõik tahavad õppida sellist keelt millest keegi varem midagi ei teadnud, onju :) nii oligi Eduardo mu teadetetahvlile (meil on uksel kõikidel tahvlikesed) vist harjutamiseks kirjutanud kuidas läheb?, ja ma ärkasin ükshommik selle peale näiteks, et keegi möödaminnes mu ukse taga seda luges ja kõvahäälselt aktsendiga „Kuidas läääheb??“ pröökas :)
Siis oli meil üksõhtu esimene IRC kommuuni kohtumine, eriti tõsised teemad võeti läbi, et kuidas ikka kõik end tunnevad ja siis igaüks pidi anonüümselt kirjutama oma kartuseid, tõsiseimaid hirme siinolemisega seoses. No sealt tuli ikka sellist juttu, et lõpuks seda kuulates osad nutsid ja teised olid masenduses. Puha et oh, mu sõbrad unustavad mind, boyfriend jätab maha, vanematega juhtub midagi, jne. Asjad, mille peale ma polnud osanud mõeldagi, ja nüüd tead hakka või ise ka kartma!! Aga no üks pani üldse et kardab homofoobiat ja kardab avalikult gei olla!! No me nüüd mõistatame siin, kas see oli naine või mees ja kes, kandidaate meil mõttes palju aga no vot kindlalt ei tea ja küsima ju ka ei hakka!!!! Niiet mõistatamist jätkub. Muudkui vaata ja kahtlusta eksju :) Aga küll ma asja uurin.
Selline oli siis meie esimene koosolek (me pidime mingit pallikest käest kätte andma võimaikult kiiresti ja nii nägi välja meie lõpplahendus.

Natalia naerab juba niigi et ma olen täielik gossipikuninganna, sest ma näin kuulvat iga kõmu, mis laeval ringleb ja siis raporteerin talle iga õhtu, meil on alati sellised tunnipikkused jutuajamised inimsuhete teemal iga õhtu, kus kumbki siis teisele uudiseid räägib :) Peaksin vist laeval kohaliku Kroonika asutama, hihihi.
Kolmapäeva hommikul läbisime Gibraltari väina, ma veel tõusin spetsiaalselt vara üles, et pilti teha siis paralleelselt Euroopa ja Aafrika rannikutest, aga no siuke paks udu oli, et hea et üldse Maroko mägede kontuuri näha oli! Mina ei saa aru, iga kord kui meil midagigi vaadata oleks, on udu!! Vahemerel!! Muidu on väljas ikka alati megasoe. Aga et nüüd siis seilame Atlandi ookeanil ametlikult.
Ühel päeval teatas inglane Lawrence meie kõigi rõõmuks, et organiseerib salsatunni!! Kõik tulid kohale, ja ma avastasin endas tõelise tantsutalendi!! Kui osad meespartnerid olid krampis ja lugesid huultega kramplikult samme, siis mina sheikisin rõõmsalt ja üritasin neid lõdvestuma panna, kuigi see tants on meestele natuke raskem kah, sest nemad juhivad. Aga no alguses tegime me ainult standardsamme ja kombinatsioone ning keerutusi, niiet midagi rasket küll pold. Ootan juba järgmist tundi! See toimub millalgi peale Portugali.
Omavaheliste suhete mõttes siin on mul tunne, et suht kõik meesisikud (välja arvatud vbl siis need meie geikandidaadid ja osad, kellel on kodus girlfriendid) katsuvad vett, suht shopping around toimub. Ikka üks jälle ajab midagi ja siis teine, mõne hetke pärast näed juba järgmise juures neid, või kuuled midagi, mis hetk tagasi nähtule risti vastupidine, ja mine siis võta kinni, mis tegelikult toimub! :) Kokkuvõttes, arvan et peale nende väheste paaride, kes nüüdseks siin juba tekkinud, ei teagi keegi veel, mida ja keda tahab, üks suur valimine ja ringmäng käib ja keegi ei tea, kuhu see välja jõuab :) Aga ongi põnev, trallalallaa. Järgmine raport juba Portugalist!

ESIMESED PÄEVAD LAEVAL: 5.-9. sept.

Heippa-hei! Kõigepealt kõige tähtsam – mobiililevi praegu merel pole, levi on ainult siis kui me ranniku lähedal oleme, mida tuleb ette kord paari päeva tagant. Niiet teie sõnumeid ma praegu vastu võtta ei saa. Netis käin korra nädalas, niiet arvestage väikese viivitusega siis kõikide emailide saamise puhul, eksju. Portugalis lähen internetikohvikusse ja siis saab ehk ka msn-i ja helistada ;) niiet kannatage neljapäevani, 13. septembrini!
MA PANEN NÜÜD KÕIGELE ALAPEALKIRJAD SIIN, NIIET IGAÜKS PEAKS TEDA HUVITAVA TEEMA KIIREMINI ÜLES LEIDMA, KUNA SEE ON HÄSTI PIKK KIRJATÜKK SEEKORD.


LAEVALEJÕUDMINE JA ESMAMULJED

Aga jõudsime eelmine kolmap. ilusasti Piraeuse sadamasse, tellisime hotellist takso, et ilma selga murdmata kotid kohale saada ja kuigi meilt kasseeriti topeltsumma 19 euri 9 euri asemel, ei olnud see me jaoks liig, peaasi et elusalt sadamasse jõuaks. Ma pidin eelmine päev konkreetselt ära surema oma kotikohja alla kui hotelli poole roomasime, jube kuumus oli!! Kohver on ainult 22 kilo, aga ülejäänud 3 kotti ka jube rasked ja ühes metroos oli ainult trepp, ronisin sealt pool tundi, kaaaaarm. Laeva nägime juba kaugelt, sinise taeva taustal tundus see kiiskavvalge laev eriti muljetavaldav. Sadamahoones võtsid meid vastu juba Scholar Shipi töötajad, kes meid laevale vormistasid ja kohvrid laevale toimetamiseks võtsid. Ja siis oligi käes hetk, kus mööda silda laeva vantsisime. Me olime küll laeva kohta natuke juba kuulnud, et pidi olema suht ilus, palju puitu, viisakas, suht palju ruumi. Selline oli ka esmamulje. Puitseinad, juugendstiilis valgustid, ruumi normaalselt. All restoranis ajasime korda paberitöö, ja siiiiiiis kohtusin esimest korda oma kajutikaaslasega!!! Natalia on pärit Brasiilia pealinnast Brasíliast, see asub riigi keskosas ja hiljem sellest kõigest pikemalt, mida ta mulle oma kodukohast rääkinud on. Igatahes hüppasime rõõmsalt teineteisele kaela, ajasime oma paberiasjad korda ja viisime asjad kajutisse. Ta ei tulnud eelmine õhtu sinna meie dinnerile, oli midagi sassi ajanud ja polnud selle eest maksnud. Nad olid niisama seal Monastirakis tuianud too õhtu.

LAEV

Meie kodu järgmiseks 4 kuuks on kajut A15 Aloha-tekil. Kõlab väga Love Boati moodi onju :D Alohaaaaaaa!
Laeva korrused alt üles (kahel esimesel pole ma veel kunagi käinud):
1. Emerald
2. Dolphin
3. Coral (seal asubki restoran)
4. Baja (kajutid)
5. Aloha (meie kajut, receptioni-piirkond)
6. Riviera (saalid, baarid, õpilaskeskus-ööklubi jne)
7. Lido (välibasseinid, baar, hommikusöögi välirestoran)
Kajut on täitsa tore, puidust, minu jaoks normaalse suurusega, kuigi me naabrid näiteks kajutist A17 (mehhiklane Arturo ja sakslane Fabio) said ilma juurde maksmata kaks korda suurema kajuti!!  Kavatseme veenda neid ümber vahetama, haha, naistel on ju juba kosmeetika ja riiete jaoks rohkem ruumi vaja onju! Samas hakkavad peod nüüd meiekõrvalkajutis toimuma, sest see on kogu aeg rahvast täis, seega saame sealt kärmelt vajadusel ära magama tulla, niiet eks kõigel oma kasu :) Vannituba on igati tore, meil on telekas, kust näitab laeva geograafilist teekonda ja mingeid kohalikke kanaleid. On kosmeetika-/õppimislaud, 3 kappi, lisavoodi seinal, laud, sahtlid. Vastas üle koridori on ka akendega kajutid, meil akent pole, aga kajutid muidu sama suured kui meie oma. Natalia on niiiii lahe, täpselt minuga sobiv inimene – intelligentne, huumorimeelega, meile meeldivad samad asjad, suhetest ja meestest rääkida, ameeriklaste üle nalja visata, kõrvarõngad ja pildistamine, saime kohe parimateks sõpradeks. Mul on tegelt ka väga hea meel noh, sest teised eesti tüdrukud ei ole eriti rahul oma kajutikaaslaste apaatsusega ja on siin päris palju kurtnud. Aga minul vedas ja meil on väga lõbus :) Natalia tädipoeg on samuti siin!  tema nimi on Adriano, ja tema kajutikaaslaseks on Anthony USA-st, mõnus boheemlik tüüp. Samas on siin kõik niiii toredad, niivõrd palju inimesi on muidugi veel, kellega ma tutvunudki pole, aga iga päev toob miljon uut tutvust, kõik on ilusad inimesed, mehi on isegti rohkem kui ma arvasin, kõige toredamad neist on igatahes kõik hispaaniakeelsed – hispaanlased Borja ja Juan, kostariikalased Shirani ja Federico, mehhiklased Eduardo ja Jesùs. Ilma nendeta oleks elu siin laeval palju igavam. Ma näiteks üritan iga dinneri ja lõuna erinevate inimestega lauas süüa, sest nii on parim moodus tutvuda, ja meil on ikka nii lõbusaid lõunaid olnud siin, vahel istume mingi eriti kokkusobiva laudkonnaga tundide kaupa ja ajame pada :)

ÕHTUD JA SELTSKOND
Esimesel õhtul käisime söömas ja siis tehti meile mingi kogunemine. Peeti kõnesid, räägiti koge selle programmi põhimõtetest. Peale seda oli mingi rahvaste tseeremoonia, kus moodustasime laeva ahtriosas välitekil kõikide osalejatega mingi hiidringi , üks õpetaja mängis bongotrumme taustaks ja siis nimetati järjest rahvuste nimesid, ja igaüks kelle rahvust kutsuti, pidi ringi keskele astuma, hüppama-kargama korra ja siis tagasi minema. Päris hea oli, saime teada näiteks et meil on austraallasi, venelane (ainult üks!), valgevenelasi, türklane, soomlane (üks õpetajatest) jne. Lätlasi-leedukaid poleeee :)
Peale tseremooniat aeti meid kokku klubiruumi, kus oli siis selline sumistamise aeg meile kõigile informaalseks tutvumiseks. Muusikat aga ei lastud, midagi ei pakutud, niiet ega pidu käima ei läinud. Mõned mängisid seal lauajalgpalli, teised läksid välja istuma. Ma hakkasin omale sobivat hispaania keele õpetajat välja valima  Esimeseks kandidaadiks oli Federico Costa Ricast, aga kuna tema kippus üks hetk oma tööd liiga tõsiselt võtma ja seletas liiga palju hispaania keeles, teine hetk jälle kadus poole lause pealt minema, siis otsustasin ta asendada. Mu järgmiseks kandidaadiks oli hispaanlane Borja (hääldatakse Borhha), kes oli teise eesti tüdruku Anne-Marie’ga terve õhtu chattinud, aga ta ignoreeris mind algul täielikult, hahaha, no vahel juhtuuuub... Natalia läks meie kajutisse oma asju lahti pakkima, aga ma läksin üles tagasi ja välja tagasi ja vestlesime poole ööni ühe laudkonnaga, selle hispaanlase Borja, iirlase Patricku, inglase Lawrence’iga Newcastle’ist, valgevenelase Ivani ja teiste eestlastega. Mul oli lõpuks au tutvuda selle Borjaga ja nüüd ta muudkui kõnetab mind igal pool, aga ma pole temaga rohkem pikemalt rääkinud, kuidagi huvi kadus, haha, nagu alati, enam pole väljakutse. Niiet ma ikka veel valin oma seda hispaania keele õpetajat. Aga niimoodi lõpeb siiani iga õhtu laeval, sumistades kuskil Lido-teki lauas suure seltskonnaga kultuuriliste erimevuste üle nalja visates ja kogemusi jagades. Mis ju ongi selle programmi põhimõte.
Laeva baar on avatud kella 19-23, kui järgmine päev on loengud, ja kella 24 kui on vaba päev. Baaris müüakse ainult õlut ja veini. Baarist saab ahtriosa avatud tekile, niiet enamuse ajast istume õhtuti seal. Ümberringi on mõnus must avarus, paar tuld vilguvad, ja meie laev on ainus müratekitaja selles ööpimeduses  Meil hakkab juba kujunema kindel seltskond, kes iga õhtu seal on ja kellega arutame siis üliolulisi teemasid nag meeste-naiste suhted, laevaintriigid, kes kellega käib, alkoholipoliitika, klatšime õppejõude, arutame loengus õpitut jne jne. – malaislane Ali, kes elab inglismaal, maailma naljakaim inimene, tal on lihtsalt loomulik koomiline talent, no selliseid lauseid paneb et naera surnuks. Tšehh Mihal, kes õppis Shanghais ja on meile sealseks ametlikuks giidiks :D, ja tšehh Gabriel, kostariikalane Shirani, kes on latiino kohta üllatavalt läbimõeldud ja rahulik, tundub väga sümpaatne ja intelligentne ja räägib alati huvitavaid lugusid, poola tüdruk Kaša, eestlased Anne-Marie ja Natalja, ameeriklane Anthony, kes on armsaim ameeriklane, selline pisuke ja hästi sõbralik, mängib kitarri. Hästi palju on hispaania ja mehhiko tüdrukuid, nad on nii ülisoojad ja sõbralikud ja räägivad ka hästi huvitavaid lugusid Mexico City-st, ladina-ameerika röövimistest ja kuritegevusest, jne. Igaüht on seal relva ähvardusel röövitud või kidnapatud, ja meie IRC-kommuunis on mehhiko poiss Gabriel kellel on pussitamishaav käel, ja käsi sidemes! Tase! Venetsueela tüdruk Eglentina on ka väga armas, lokkis blondide pikkade juustega ja siniste silmadega, haha, ülisõbralik ja ülielav, tõesti super soojad inimesed! Nad elavad mingis hiigelkajutis, koos kolumbia tüdruku Natashaga. Aga rohkem inimestest ja laevaintriigidest hiljem ;)

PÄEVAKAVA ESIMESTEL PÄEVADEL,
INIMESED
Üldine päevakava on aga nii, et igal hommikul sööme Lido-tekil päikese käes hommikust, siis on erinevad kogunemised suures saalis, kus räägitakse kõike laevareeglitest, meie Intercultural Residential Community’dest (IRC) e. elanikegruppidest (oma kajutikoridori asukad, keda juhendab üks konsultant), kuni loengute toimumiskohtadeni. Meie IRC on väga lahe, seal on meie naaber, tore pruntis mehhiklane Arturo, kes töötab Apple Macintoshis, tal on kajutis täielik tehnikalabor, seega tema käest saab kogu IT-abi :) väääga kasulik. Tema toanaaber on sakslane Fabio, kes on fotofanaatik, tal on põhjalik fotovarustus ja tema käest saab jällegi ilusaid zoomitud pilte rannikualadest, millest möödume. Teisel pool elab pruntis hiinlane Albert, kelle ghanalasest toakaaslane ei saanud Mõned kogunemised on päris naljakad, näiteks kui meid esimest korda kokku pandi oma IRC-gruppidega kokku pandi, pidime tegema presentatsiooni, kuidas iga grupp ühte teatud leavereeglit ülejäänud rahvale selgeks teeks. No seal on igast naljakaid reegleid keelatud seksuaalsuhetest personaliga kuni alkoholipiiranguteni, ja iga grupp lahendas esituse eri võtmes, mõni räppis, meie tegime näidendi, ja no neid näidendeid oli teisigi, mõne puhul pidi ikka naerust püksi tulema, meil on väga edulisi näitlejaid siin endi hulgas, peab mainima! Mõne inimesega on siiamaani nii, et kui näed, tuleb tema tegelaskuju meelde ja no itsita surnuks :)

LOENGUD
Tutvusime esimest korda ka oma professoritega. Mul on kaks õpetajat, Basma Ibrahim, egiptlannast ameeriklane, kes annab International Communicationi ja Intercultural Communicationi. Ta töötab Minnesota ülikoolis USA-s ja egiptuse ülikoolis paralleelselt, Ta meeldib mulle sellepärast, et tutvus enne põhjalikult kõigi taustaga, lasi meil rääkida, mida me enne teinud oleme, mis kraad meil kustkohast on, ja siis sellele vastavalt, mida igaüks soovib, struktureerib loengud erinevate teemade vahel. Ta viib tundides läbi väga lahedad läbimõeldud tegevusi, mismõjuvad algul mängudena, aga hilisema järelemõtlemise puhul pakuvad vihjeid kultuuridevahelise kommunikatsiooniga kaasnevatest asjaoludest ja panevad mõtlema. Klassikaaslased on väga ärksad, kõik mõtlevad kaasa ja on ainest hästi huvitatud. Oi meil sai esimeses tema loengus nalja! Malaisia kutt Ali pidi suvalistest esemetest midagi ehitama ja siis kinnisilmi instrueerima norra türdukut Anyat, et see konstrueeriks täpselt samasuguse asja :) Saad aru, ta voltis punase paberlennuki, kirjutas peale POSH, pühkis lõhnava märja salvrätikuga üle ja teatas et see on Posh Spice’i lennuk! Et see on just selline „Oh, it’s so hard to be fantastic!“-tüüpi lennuk. Me pidime end surnuks naerma. Anya ehitas päris hea koopia selles valmis, niiet tundub et inimestevaheline koostöö sujub 
Teine õppejõud annab mulle kahte ülejäänud ainet, Ralph Berenger. Annab kohustuslikku kursust Communication and Social, Ecomonic and Political Development ehk komm. poliitiliste jne muutuste läbiviimisel riigis, ja Communication and Power Paradigms, ehk kuidas läbi kommunikatsiooni võimu rakendada, mis haakub ka otseselt minu taustaga, kuna olen uurinud keelt ja võimu. Õppejõul on politoloogi ja ajakirjaniku taust, aga ta on palju autoritaarsem ja ei küsi, mida sina teha tahad vaid tal on kursusest juba oma nägemus. Põhiline on see, et kuna ta on kuskil 5-6 akadeemilise ajakirja toimetuses USA-s, siis tahab ta meie kursusetööd avaldada. Mis on iseenesest muidugi suur tunnustus. Aga minu jaoks pole see eesmärk iseeneses. Ja tema loengud on palju konventsionaalsemad ja igavad. Lõputöö kirjutame kolmepeale, ja me grupeerusime iraanlanna Parvin’i ja ameerika tüdruku Lindsayga, kes on üks normaalsemaid ameeriklasi siin, selline kriitiline oma maa suhtes ja annab tööna näiteks surmamõistetud vangidele teatritunde kodus, selline ebatavalisem inimene. Mõlemad võtavad tööd tõsiselt ja on intelligentsed, niiet mulle sobib!! :)

ATEENA

4.-5. sept. 2007
No nii, peale magamata pakkimisööd ja väsitavat reisipäeva jõudsime Kopenhaageni kaudu lennates õhtupoolikul Ateenasse. Minu reisikaaslaseks oli Hanna-Liina, teine eesti tüdruk kes siia laevale tuli. Kokku on meid eestlasi 4 tüdrukut.
Maandudes paistis türkiissinine Kreeka rannik, käärulised saared, lumivalge linn... Mmmm... väljudes selgus, et mulje ei olnud petlik - sooja mõnusad 30 kraadi, palmipuud.. küll oli hea peale Barcelonat jälle sellises kliimas tagasi olla!
Esmamuljel tundus Ateena selline keskpärane linn, kui bussiga kesklinna poole kimasime, ikka sellised kastikujulised uued majad, lobudikud vaheldumisi.. ei olnud suuri alleesid ja villasid. Isegi keskväljak selline väike ja õdus. Jube palju koeri möllab ainult igal pool! Ahistavad autosid ja suplevad purskkaevudes :) Liiklus on enivei kreisi, autod sõidavad kuhu juhtub, ainult üks signaalitamine käib.
Panin asjad meie hotelli Omonia square'il ja kimasin metrooga Akropolile, see oli üks koht, mida kindlasti näha tahtsin. Ja see oli õige otsus.. juba kaugel nägin kõrget mäge, mille otsas valged templid kõrgusid. Ronisin kuumust trotsides entusiastlikult sambavaremetest ja kaljunukkidest mööda, see kogu maa-ala on jube suur! Käärulisi teid pidi ja amfiteatritest möödudes treppidest üles jõudsin lõpuks päris mäkke, kus oli esiteks hiigelsuur väravakompleks, siis Parthenon ja paar väiksemat templit. Mulle tundus, nagu oleksin maailma katusel, kogu Ateena oli nagu peopesal, supüer vaated igas suunas, ümber kõrgusid mäed, templite kiiskav marmor... tõega vinge kogemus, tohutu ilus. Istusin seal üleval tuule käes tükk aega enne kui alla raatsisin ronida.
Siis läksin keskväljakule Syntagma square'ile kus pidime esimest korda kohtuma teiste Scholarshiplastega. Kui sinna jõudsime, oli juba päris suur mass koos. Juba esmapilgul tundus muide et enamus on meil ameeriklased. Keegi aga kohe otseselt aga tere ütlema ei kippunud, läksime pikas rongkäigus oma restoranini Monastirakil, seejärel valisime endale toredamana tundunud lauakaaslased. Nendeks osutusid sakslane Mario, kalifornlane Josh kes on meie filmicrew liige (kogu asi nimelt filmitakse üles, ja arvestades selle järgi, kui palju minu liigutusi eile jäädvustati, tuleb mist enamus filmi minust :), siis olid minu ja Hanna-Liina lauas veel kanada tüdruk Asha, teine filmicrew liige hiina päritolu kalifornlane Eric, kaks rootsi tüdrukut Maria ja Malin. Vestlesime natuke kõigiga, eriti aktiivsed olid filmimehed. Eric tegi meile magustoidu ajal natuke showd, olles ära joonud teatud koguse õllesid, ja pistis end nägupidi sellesse hapukooresegusse või mis iganes meile toodud oli. vt pilte :)
Kõik inimesed tunduvad väga lahedad, on selliseid noori ameerika tüdrukuid, kes on eriti kõvahäälsed ja keda ma vähemalt esialgu üksteisest eriti eristada ei suuda :), aasiast (hiina, hongkong, tai) on päris mitu, siis imearmsad maroko ja isegi iraani tüdrukud, poisse on taanist, hispaaniast, itaaliast, usast muidugi, üks inglane oli ka, kes hongkongis elab, selline tõsisem pisuke. aga jah, ameeriklased selgelt ülekaalus. eks me peame neile siis konkurentsi hakkama pakkuma :D Enamus inimesi tundub muide võtvad sama õppesuunda mis mina - international communication! Niiet meil saab suur ja vaheldusrikas grupp olema.
Lisaks selgus! (meie lauas käis ka kogu programmi president Ron vestlemas ja sama info pinnisin välja ka filmicrew liikmelt), et õpilasi on laeval veidi üle 200, ehk suht nii nagu arvasin, paljudel kandidaatidel olevat viisa- ja rahaprobleemid tekkinud, seega ei tulnud päris nii palju kokku meid kui oodati. Kokku on meid aga 35 erinevast riigist, niiet põnevust peaks jaguma. Aga erilisi kultuurilisi erinevusi meie vahel küll pole vist, tuleb välja, kõik tahavad ühte moodi lõbutseda!!
Siis tutvustasid meile endid ka osad personaliliikmed, meie akadeemiliste reiside korraldajad maal ja ekskursioonide korraldajad ja nõustajad. Kõik olid väga toredad, enamus ameerikast, aga ka inglismaalt ja austraaliast.
Sõime mõnusat kreeka toitu, lisaks läks lahti elav kreeka muusika, osad tantsisid kreeka tantse. Pärast läksime kahe teise eesti tüdruku Anne-Marie ja Natalja pluss veel hunniku inimestega edasi ühte baari, kus veel natuke istusime-vestlesime. Baaride piirkond oli väga mõnus, sellised kitsad tänavad, tuled ja istumiskohad mõlemal pool teed, mingi aur hõljus õhus.. kohati oli tunne nagu oleks kuskil hiinas. inimesi oli tänavatel tohutult, elu kees mis pöörane, kuigi oli teisipäev õhtu! Tore, väga vahemerelik, inimesed istusid tänavates maas ja rüüpasid jooke :) Läksime läbi kogu selle melu koju ja vajusin väsimult puhkama.
Kokkuvõtteks siis ütleme nii, et rahvas oli tore, kõik ilusad ja naljakad inimesed. tutvumist jätkub veel kindlasti pikaks ajaks, täna peaksin laevas kohtuma ka oma kajutikaaslasega. Ühtki südamesõpra nüüd veel ei leidnud, aga hea ülevaate, kellega reisile minek.
Täna läheme laevale. Järgmine raport tuleb siis juba sealt!PS ANDKE TEADA MILLEST TE ROHKEM KUULDA TAHATE EKS? MUIDU MA VÕIN SIIN HEIETADA LÕPMATUSENI EIMILLESTKI :D