1. PÄEV – PANAMA CITY
Hommikul algas meie kohapealne akadeemiline programm ja meid ootas siis ees põnev sõit teeninduslaevaga sadamasse, see oli me oma pisike päästepaat, millega meid siis mere keskelt kohalikku jahisadamasse transporditi, haha, olime nagu kilud karbis ja
kohutav palavus oli, aga selline niiske kuumus, mis kõrvetas nahka, nagu saun, kuigi päris päikest väljas ei olnudki.
Sadam oli imeilus, meenutas mingit USA väikelinna sadamat pensionäride kuurordis, selline silutud, ilus ja rahulik. Super vaade linna siluetile, mis on ikka uskumatu, täielik New York!
Esiteks sõitsime natuke ringi Amadoris, mis on see Panama City linnaosa, mille rannikul me laev peatus. See oli vanasti USA sõjaväepiirkond (nagu mäletate, kontrollis USA Panama kanalitsooni aastani 1999), seega kõik majad, mis praegu administratiivhooned ja eramud, on endised USA sõjaväe tsiviilisikute majad. Nüüdseks on piirkond aga siis avatud ja täis koole, elumaju, parke, monumente jne nagu ikka.
Meid sõidutati Panama kanali sissepääsust Miraflori lüüsidest mööda teaduslinnakusse nimega Ciudad del Saber ehk City of Knowledge, seal asuvad paljude riigiametite ja arendusfirmade majad, ja seal siis anti meile Turismiministeeriumi poolt sissejuhatav loeng Panam turismi, mäletatavasti oli meie lõpp-projektiks mille siinse akadeemilise programmi raames koostama pidime, marketingiplaan Panama turismi kohta meie eagrupile, e. 18-30-aastastele, nagu otsustasime. Otsustasime teha selle powerpoint-presentatsioonina meie oma kogemuste põhjal ja võrrelda meie ootusi sellega, mille eest leidsime ja soovitustega teavituse ja kogemuste parandamiseks. Ühesõnaga pidasid kaks turismiministeeriumi esindajat meile Panama kohta kõne ja peale seda sõime lõunat linnaku pizzarestoranis, ümberringi troopilised vorstilaadsete viljadega puud, palmid, bugenvillad, ja see kõrvetav kuumus.
Peale lõunat sõitsime kesklinna, no on ikka majad!!!! See pilvelõhkujate jada on suisa ajuvaba, kõik majad on ühes ja samas stiilis ja mida kõrgem, seda parem! Uusimad on 100-korruselised juba.
Seda mitte sellepärast, et pinda ei jätkuks, vaid sellepärast, Et Panama City elab praegu läbi samasugust kinnisvarabuumi, nagu Eesti 3-4 või ma ei tea mitu aastat tagasi, seega, kinnisvaraspekulandid, kikitage kõrvu! Praegu on aeg siia tulla ja meeletut raha teenida, sest uusi maju kerkib sadade kaupa, aga kaua selline buum arvatavasti ei kesta, Panama City on rahvusvaheline linn, kus elanikke üle kogu Ameerika mandri, ajaloo tõttu paljuski USA-st, aga kahjuks käivad kinnisvarahinnad kohalikele (ehk siis mitteameeriklastele) juba paegu üle jõu, seega kaua selline buum ei kesta. Turim üritab kogu sellele külaliste-võõramaalaste hordide kasvule läbi häda järele jõuda, juba praegu on hotellitubade täituvus aastaringselt üle 80%, seega uusi hotelle juurde vaja, infrastruktuuri vaja arendada jne jne, see ongi siis ka osa meie ülesandest siin, pakkuda välja jätkusuutlikke lahendusi kogu seda situatsiooni silmas pidades. Muide, Panama City ongi tedlikult arendanud endast uue Miami ja kõik Lõuna-Ameeriklased, kes seni immigreeerusid USA-sse, tulevad nüüd siia, sest siin pole viisa-ja keeleprobleeme jne, niiet siinne turg kasvab jah vähemalt hetkel, 10 a tagasi polnud seda linnasiluetti olemaski, kujutate ette.
Käisime Panama linna vanimas osas, mis pärineb linna asutamisaegadest 16. sajandil, seal on katedraali ja paljude teiste hoonete varemed, kogu maa-ala näeb tegelikult välja natuke nagu Ateena akropol, varemetekomplekse on palju. Katedraal on niipalju taastatud, et sinna saab tippu ronida, ja sealt olid lahele, linnale ja ümbritsevale vihmametsale väga ilusad vaated. Meie giid oli ka seekord väga tore, asjatundlik, kirglik ja abivalmis ja temaga oli huvitav ringi käia, nägime väga palju.
Peale lõunat läksime finantspiirkonda (keset kõige suurimat pilvelõhkujate kontsentratsiooni) El Panama hotelli direktoriga kohtuma, see on Panama City tuntumaid hotelle. Kõrval kohe kasiinod, ööklubid, kauplustetänavad, teised hotellid – see on nagu see kesklinna osa, kus väljas käia ja shopata, nimetatakse seda vist Bellavista. Hotellidirektor oli väga asjalik inimene, ja kuigi ta ootas oma sõnul vaid 11 inimest, meid oli aga mingi 25, pugesime kõik tema uhkesse kabinetti kuskil 10-ndal korrusel ja ta rääkis natuke Panama turismitööstuse iseärasustest, raskuskeskmetest, millele hetkel tähelepanu pööratakse ja missugustele piirkondadele keskendutakse. Praktiliselt kõik välismaalased maanduvad muidugi Panama Citys, see on kogu Kesk-ja Lõuna-Ameerika lennundudse kese, kõik lennud lendavad läbi Panama City. Niiet vähemalt transiidireiside koha pealt on Panama City end üles töötanud ja teatud positsiooni saavutanud. Samas soovitakse seda nüüd aga maksimaalselt ära kasutada, et inimesed ka Panamasse mingiks ajaks peatuma jääksid. Pärastpoole esitasime direktorile aga omapoolseid küsimusi meie projekti tarbeks, näiteks, kuidas Panama end väljaspool riiki promob, kust kõige rohkem külalisi tuleb, tagasiside turismiprogrammide kohta jne jne. Päris meelepärased vastused olid.
Järgnes tagasisõit laeva, ja kauneim laevasõit siiani, teeninduslaevaga tagasi laevale, linn hiilgas pimeduses, päike loojus, taevas oli kirju, pehme tuul, seisime päästepaadi tagaosas õues ja paat hüppas niimoodi, et oleksime peaaegu välja kukkunud, aga paadimehed aitasid meil end ikka kõvasti kinni hoida ja jõudsime suure loksumisega laevale tagasi. Õhtul aga pidime jälle laeva jääma ja ei saanud linna peale, kuna laev liikus Amadorist teise sadamasse Rodmani kai äärde, niiet nüüdsest oli laev actually sadamas, enam polnud linna pääsemiseks laevaga vaja sõita, kuid linna oleks tol õhtul pääsenud vaid eribussiga, mille Scholar Ship pidi organiseerima, aga kuna laev jõudis uude sadamasse alles kl 23, siis tol õhtul bussi ei tellitud ja jäime laeva, sest esialgse jutu järgi taksot sinna piirkonda tellida ei saanud, kuna tegu endise sõjaväebaasiga. Plaanisin järgmisel päeval sõita Costa Rica piiri äärde ja leidsin õhtul kaks reisikaaslast, iraani tüdruku Parvini ja ameerika tüdruku Ebony, seega veetsime õhtu Shiranilt reisivihjeid saades (kuna ta on pärit naaberriigist Costa Ricast ja selles Panama piirkonnas palju käinud). Tegutsemist meil seega jätkus ja jäin huviga järgmist päeva ootama :)
2.-4. PÄEV: BOCAS DEL TORO SAARESTIK KARIIBI MERE ÄÄRES
Hommikul sõitsime Albrooki lennujaama (riigisiseste lendude lennujaam) ja kuna kahtlesime veel kahe sihtkoha vahel , kas minna lähemale San Blasi unelmatesaarestikku, või kaugemale Bocas del Toro saarestikku Panama põhjarannikul Costa Rica piiri ääres – mõlemad Kariibi meres, siis pinnisime lennujaama piletimüüjaid, kuhu kui palju piletid on ja kuidas kohapeal öömaja saab. Kuna mina kibelesin kangesti Costa Ricasse, siis minu õnneks otsustasime Bocas del Toro kasuks, üliõpilasallahindlusega saime edasi-tagasi piletid 136.- USD, ehk kuskil 1400.- EEK, ja sealseid tingimusi teadsime tänu Shiranile paremini, seega ostsime piletid sinna ära. Kõigepealt pidime aga lennujaama immigratsiooniosakonnast templid saama (mis tähendas lihtsalt et üks ametnik vaatas me dokumendid üle), kuna minul oli ainsana pass kaasas, aga isegi kui pass on, ei panda kruiisilaevaga reisides sinna templit, kuna laeval on liiga palju inimesi ja nad ei jaksa kõiki tembeldada. Teistel olid aga ainult laeva id-kaardid, ja siis immigratsiooniametnik tegi me dokumentidest koopia ja tembeldas selle ära, et oleks näha, kust lendama hakkasime ja millal, et teises otsas probleeme ei tekiks. Lennujaamas oli veel mitu meie IRC-d, kes samuti Bocasesse teel olid, meie lendasime Air Panamaga, nemad AeroPerlasega, mis on need kaks Panama sisemaist lennuliini, mis Panama Cityst Bocasesse lendavad. Antud piletihind ongi ka tüüpiline, mis saada on. Kesk-Ameerika lennufirmade pileteid ei maksa kunagi internetist broneerida, parem on minna reisibüroosse või lennufirmasse kohapeale, sest igasugu soodustusi, nagu näiteks seesama üliõpilassoodustus, neid netist ei saa, ja üldse võib viimase hetke pileti kontorist endast parema hinnaga saada, kuna netibookimine pole siinkandis veel niiväga väljaarenenud. Oi, piletite väljaostmisel sai nalja! Mees printis mu pileti välja, kui järsku Parvin ütles et kuule mu perekonnanimi on valesti kirjutatud. Ma siis mõtlesin et hea mõte, tshekkan oma pileti ka üle. Ma olin mehele andnud oma ISIC-kaardi, et seda allahindlust saada, ja seal on peal selle meie Austraalia ülikooli nimi, Macquarie. Vaatan siis oma piletit ja minu eesnime kohal on nagu kirjutatud Macquarine!!! Ta oli mu nime asemele ülikooli nimest midagi kokku tuletanud!!! Ja perekonnanimeks oli Katrin :D:D:D
Ütlesin siis et haha, kuule, see pole mu nimi, mees pööritas silmi ja parandas ära, vaatan uuesti, perekonnanimi oli seekord Kuan, mille ta lõpuks lihtsalt pastakaga ära parandas :)
Igatahes kutsus Parvin mind edasi kogu reisi vältel Macquarine’iks :)
Ostsime lennujaamast maakaardid, ja kl 15.30 väljuski lennuk, täitsa õigel ajal. Olime väga excited, woohooo, Kariibi meri ootas!!! Lend üle vihmametsade ja saarestike oli ülilahe, lennuk pisike Fokker, tase jumala ok. Pakuti tasuta Doritose krõpse ja mahla, salvrätik toodi suure tseremooniaga hiljem :) Taevas oli ainult kahjuks kurjakuulutavalt tume ja kui Bocas del Toro linnakese lennujaamas Isla Colóni saarel maandusime, hakkaski nagu oavarrest kallama. Maandusime jalgpalliväljaku äärde :) Lennujaamas lendasid meile esimesena peale paar meest, küsides, ega me hotelle-taksot ei vaja Me üritasime neid ära ajada ja astusime sisse väikesesse lennujaama turismiiinfo putkasse, kuid nad tulid kaasa ja tuli välja, et nad on ametlikud giidid, siiski kahtlustasime, et nad on omakasu peale väljas ja ei olnud nende kohaloluga eriti rahul. Carlos, üks giididest, andis meile siiski paari hotelli hinnad ja nimed, ja asusime jala linna poole teele.
Bocase saarestiku kaks suurimat saart on Isla Colón (mis tähendab hisp. keeles Kolumbust, kes saared muidugi avastas), ja Bastimento. Otsustasime ööbida sealsamas Bocas Townis. Seega vaatasime koos Carlosega esimese ööbimiskoha üle, tavaline hostel oli, peatänaval, megaodav: kolmene tuba kokku 10 dollarit öö (Panama kasutab muide USA dollarit, metallrahadena on aga käibel nii kohalik valuuta balboa kui ka USA sendid, kuid nende väärtus on üks ja seesama), ehk siis 3 taala inimese kohta, aga me ei tahtnud nii kärarikkas kohas elada ja läksime vaatama teist, veeäärset hotelli, jätsime Carlose maha, kuigi ta tahtis kaasa tulla, kuna saab hotellilt külaliste sinnajuhatamise eest tippi. Me ei julgenud esimesse tema poolt peatatud taksosse minna, kuna seal istus kaks suurt meest, ja otsustasime ise takso leida. Leidsimegi, asusime hotelli poole teele. Takso on seal ükskõik kuhu 50 senti inimese pealt. Taksodeks on suured pobeda-laadsed autod ja pikap-truckid. See taksojuht aga korjas ka mingi suurte kottidega naise tee pealt peale, mina imestasin et mis toimub, aga pärast ma sain teada, et Panamas kehtibki taxi share ehk taksot jagatakse teiste inimestega, niiet meie kartused olid asjata. Hotell oli lahe, Hotell Olas, kollane kolmekordne rõdudega puumaja vee peal, terrass, rahulik, ümbrus aga oli raudselt selle linnakese vaeseim. Meie vastas asuv maja oli poolvalmis, ja ei saagi ilmselt kunagi valmis, sõiduvahenditeks on jalgrattad ja sääreväristajad, kuigi ka paar autot sõitis ringi, palmid, paadid, igasugu muud veesõidukid. Nalja aga sai, sest 5 minutit peale meie saabumist jalutas khae giid Carlos ja minul oli jube häbi, sest tegelikult ju tema ikkagi juhatas meid sellesse hotelli, meie aga põgenesime ta eest ära. Õnneks aga receptionist tundis teda ja küsis meilt et kas ta on teiega, ja sai jaatava vastuse, et Carlos ikkagi sai oma väljateenitud tipi kätte ja ainult naeris. Pahane ta ei olnud, nägime teda ka viimasel päeval rattaga linna peal ja ma ütlesin talle ka et järgmine kord, kui siia tuleme, siis teame et sa oled cool, ja usaldame, ja tema naeris, et kõik on korras. Tegelikult see oli meile huvitav õppetund, me olime algul kohalike vastu väga kahtlustavad, aga Panamas ongi tegelikult ka nii, et inimesed on lihtsalt nii head ja abivalmis, et meie jaoks tundub see kahtlane, et nad peaksid nagu paha peale väljas olema, aga see ei ole nii, hiljem tuleb veel mitu näidet selle kohta. Tõesti sõbralikemate inimeste maa, kus käinud olen.
Seal maksis öö 20 dollarit inimese kohta, ehk kuskil 200 EEK, mis aga oli ka piirkonna üks kallimaid variante. Seadsime end meie 3-inimese toas sisse, aknast paistis meri ja paadid, maja oli sest selline lahe, nagu palkmaja, puitmööbliga, siis käisime linnas (kuigi tegelikult on seda linnaks natuke palju nimetada, pigem midagi küla ja aleviku vahepealset, puumajad, viltused trepid, aga majad on nii armsad, kirjuks värvitud ja majade ees on kookospalmid, terrassid, osad seinad on mingit graffitit täis sirgeldatud, kuskile on näiteks maalitud kalu ja delfiine ja palme, kogumulje on hubane, värviline ja armas), ostsime veini ja veetsime õhtu hotelli terrassil vaatega merele. Kogu linn on tegelikult suures kaares ümber vee ehitatud, kõik majad, hotellid ja baarid on vee peal. Põhitänavaid on vaid 3-4, teed ei ole isegi asfalteerirud, vaid klibukattega, selles mõttes selline lahe autentne paik, samal ajal aga on turistidele kõik teenused olemas, tellia saab igasugu tuure ja tegevusi. Meie hotellgi pakkus tuure Isla Colóni ja Bastiamento saartele ning ümbritsevatele saartele Isla Carenerosele, Zapatillale ja kaljusaartele.
Minu esialgne plaan Bocas del Toros oli järgmisel päeval paadiga Costa Rica rannikule sõita. Shirani oli rääkinud, et paadi laenutus (lihtsalt kohalikelt paadimeestelt küsides) edasi-tagasi peaks olema kuskil 100 USD; üksi sellist hinda muidugi ei maksa, aga kui veel inimesi leida, siis kambapeale. Kohale jõudes aga valgustas Carlos mind, et sellise paadi üürimine maksaks 350 USD, seega peaksin hoopis võtma sadamast water taxi ja sellega mandrile Almirantesesse sõitma (sõit kuskil 40 min, edasi.tagasi hind 5 USD), ning sealt bussiga läbi džungli Costa Ricasse. Selline seiklus mind eriti ei rõõmustanud, eriti kuna oleksin pidanud üksi minema, sest Parvin vajas Iraani kodanikuna Costa Rica jaoks viisat, mida ta piirilt poleks saanud, seega tema langes ära. Otsustasin järgmine hommik, et jään nendega Bocasesse, ja võtsime hotelli pakutud tuuri 4 erinevasse sihtpunkti, maksis 15 USD. Paat väljus kohe hotelli terrassilt, väga mugav! Kimasime pool tundi mööda mangroovidega äärisatud saare rannikut, kui hakkasid paistma esimesed vaiadel puithütid, vesi muutus türkiissiniseks ja valget randa ääristasid metsikud palmid. Peagi kõrgus meie ees kaljusaar – meie esimene sihtpunkt Lindude saar ehk Bird Island, inimtühi lindude pesapaik, kalju otsas kasvamas palmid ja väike džungel, paat peatus ja meile öeldi et hüpake aga vette ja snorkeldage. Saarel oli vaid üks liivane koht, kust randa sai, hüppasingi vette ja ujusin kaldale :) Saar oli vapustav. Kaljudel ronisid sajad pisikesed krabid, erakvähid, kaljudel turnisid naljakad valged karvased linnud, meri oli täidetud eksootilistest värvilistest kaladest, kes ujusid su varvaste vahel, ja saarel olid koopad, millest läbi sai ujuda!! Ma polnud kunagi varem snorkeldanud, proovisin kuni süsteemile pihta sain, panime päästevestid selga, et pareimni pinnal püsida, kuna koopas oli vesi üle pea, ja lullisime seal, pead vees kalu vaatamas, turnisime kaljudel, imetlesin koobaste alt avanevaid vaateid ja kajludel kasvavat lopsakat tihinkut. Viibisime seal tund aega.
tõeliselt lahe, peale meie polnud mitte kedagi. Meie tuurigrupis oli kokku kuskil kümmekond inimest, peale meie kolme kõik noored hotellist: üks ameerika paar ja kolm hollandlast, üks vanem mees hispaaniast ja siis meie giid Salsa :) Siis panime paadile hääled sisse ja põrutasime jälle mööda Isla Colońi rannikut järgmisse snorkeldamiskohta, nii naljakas, keset merd lihtsalt pidas paadi kinni ja ütles et nii, nüüd siit vette. Algul olid kõik umbusklikud, et kuidas siin suva kohas vette, aga ma siis ronisin sisse, ja oumaigaad, mis vaade vee all avanes!!! Meeletud korallirifid, täielik veealune džungel!! Paganama kahju et mul veealust kaamerat polnud, aga üritan kirjeldada! Kõik olid pehmed korallid, osad nagu kollased karvased tundlad, teised jälle hiigelsuured oranžid ajukujulised pallid, vahel meriroosid, teravate asteldega merisiilid, superilusad värvilised kalad ja muu eksootiline. Sealt ära sõites aeglustas paadimees järsku ja näitas veest paistvate uimede peale – delfiinid!! Keerutasidki tükk aega me paadi ümber ja ronisid vahepeal poolenisti veest välja, kuni sain neist ülimalt rahuldava pildi :) Siis purjetasime edasi järgmisele rannale, Bocas del Drago sellesama Isla Coloni põhjarannikul – see oli järjekordne imearmas rannake, valge liiva ja palmidega, seal sõime lõunat rannarestoranis ja ostsime kohalike indiaanlaste käest käevõrusid ja muud träni, enne kui minema sõitsime. Järgmiseks viidi meid Starfish Beachile, nagu nimi ütleb, meritähtede rannale, ja ooooojaaaa, neid seal jagus!
Need olid nagu kellegi poolt sinna läbipaistvasse vette teatud vahemaade tagant imetlemiseks asetatud vm, täitsa uskumatu, et nad kogunevadki ise niimoodi teatud rannale! nad olid pealt kivikõvad ja all olid neil mingid käsnad, mille kaudu nad vist toituvad. Paljud meist tõstsid neid üles ja tegid nendega igasugu trikke, sest neid võib vabalt katsuda, and ongi nagu kivid paigal. Rand oli valge, täis kookospalme ja –pähkleid ning tegime seal igast fotosessioone Parviniga palmide taustal. Ilm oli ainult kahjuks pilvine. Tuuri lõppedes tuhisesime mangroove täis rannikust mööda hotellini, kus maha ronisime. Õhtupoolikul läksime linna peale, kõndisime just ühte peatänavat mööd sobivat baari otsides, kui järsku keegi üles et ou mai gaad, mis teie siin teete, vaatame ringi, ja seal on Daniel ja Eduardo - meie Scholar Shipi inimesed, kogu Conflict Studies õppegrupp oma õppereisil!! Mulle armsaimatest inimestest Eduardo, Mareike, saksa Fabian (mu naaber), saksa Chris (teine naaber); ja kokku mingi 18 inimest!! Oh, meie taaskohtumise rõõm oli ülisuur!! Ma nii igatsesin jubedalt kõigi järele, kuigi olime ju ainult paar päeva lahus olnud. Nad pidid oma grupiga parasjagu sööma minema, aga peale seda liitusid nad meiega baaris ja muljetamist jagus. Nad olid terve nädala kuskil totaalses džunglis kohalike indiaanlaste juures ja ökokülades olnud, kanuudega sõitnud, vihmas jalkat mänginud indiaanlastega, nende programm keskendus indiaanlaste ja riigi vahelisele konfliktile seoses inimeste ümberpaigutamisega tammi ehitamise tõttu. Bocas oli pm esimene linn kuhu nad siis peale seda platseerusid, seega oli neil kõva peotuju ja läksimegi koos edasi kõigepealt ühte Bocas Towni tuntuimatest baaridest, Iguana Bar, kus oli ladies night ja naistele kuni kl 23 kõik joogid tasuta. Seal ongi selline süsteem, et rotatsiooni korras on igal nädalapäeval teatud tuntumas baaris naiste õhtu, eelmine õhtu oli näiteks kõrvalsaarel asuvas Aqua Lounge’is, kuhu sealt paadiga 2 min. üle väina. Kõik baarid asuvad vee peale ehitatud majakestes ja terrassil istudes saab jalad kristallselgesse vette panna, vesi on valgustatud ja kalaparved ujuvad su jalgade ümber. Järgmiseks läksime kohta, millest olime juba palju kuulnud, nimega Barco Hundido e. uppunud laev, see oli klubi, mis asus samuti vee peal, nagu kõik teised kohad, aga tema eripära oli see, et klubi keskel oli vesi ja samuti valgustatud vees oli vana laevavrakk! Sinna sai sisse hüpata ja seda kogu me seltskond ka peo lõpuks tegi!!! Mina filmisin ja pildistasin teisi ja ise vette ei läinud, kõik hüppasid korraga vette :) Päris hea oli ikka. Tantsisime reggaetoni, reggae ja teiste kohalike muusikastiilide järgi mitu head tundi, aga kuna järgmine hommik pidime kl 8 juba teel unelmateranda olema, kuhu olime õhtul eratuuri kinni pannud, siis me väga kaua ei olnud. Muide, meie hotelli lähedal tänaval asus plekist konku, kuhu peale kirjutatud VIP Room:) Sees mängis hull muusika ja plinkis valgus, meie tänava popim koht vist :) Pidulisi polnud ainult eriti seal näha.
Hommikul sõitsime paadiga, mille olime omale orgunninud 10 dollari eest inimese kohta, Isla Bastiamentol asuvasse unelmateranda Red Frog Beachile!
Küsisime lihtsalt tuurifirmadelt, missugune on kauneim rand ja meile soovitati seda. Paat sõitis naabersaarest Isla Carenerosest mööda, mis on armas pisike saar bambusmajade ja palmidega täidetud valgete randadega, seal asuvad ka paar hotelli ja baari. Jõudsime mangroovidega ümbritsetud paadisillale, olime seal ainsad inimesed, peale valvuri, kes saarele sissepääsu valvas, kuna tegu oli erarannaga ja sissepääsu eest tuli maksta 2 dollarit. Ja siis tuli meil kuskil 15 min. läbi džungli kõndida, et rannani jõuda, ja no oli see alles džungel! Puude otsast kostsid džunglihääled, ringi jooksid küünarvarrepikkused sisalikud, tiikide ääres olid banaanipuud ja ringi lendasid troopilised linnud.. Kõhe aga lahe. Matkasime siis veidi, kui meile tuli vastu pisike indiaanitüdruk topsiga, ja topsi sees oli kohalik kuulus punane konn :) See on megapisike täpiline sõrmeotsasuurune konn, kes on tegelikult jube mürgine ja on üks Panama sümboleid. Ja selle konna järgi ongi rand nime saanud :) Oeh, see oli tõeline paradiisirand: valge liiv, türkiissinine vesi, palmid kaardumas vee kohale, troopilised linnud puudel, ja EI AINSATKI INIMEST peale meie!
No täpselt nagu kõige ilusamates turismibrošüürides... Selles saare osas asusid veel vaid kellegi istandused ja vahetevahel vilksatasid puude vahel paar istanduse töötajat, aga muidu olime omaette. Istusin üksinda palmi alla lahesopi kaldale valgele liivale ja lihtsalt laadisin oma akusid... Naljakas oli aga see, et ma tegelikult juba eelmine õhtu kuulsin, et Conflict Studies grupp tuleb ka järgmine päev sinna rannale, ja poole päeva pealt hakkaski ranna teisest otsast inimgrupp paistma, jooksin neile vastu ja olidki nemad! Nad külastasid saarel asuvad kogukonda, mis oli rajatud välismaa pensionäride kodudeks. Panamat kasutavad pensionipõlve veetmiseks paljud USA pensionärid. See on nagu väike Florida. Peale lõunat tulid rannale veel mõned inimesed, aga vaade oli siiski suurepärane... Saarelt lahkumiseks olime omale järele tellinud paadi, mis pidi saabuma kl 13. Tatsasime läbi džungli tagasi mangroovitihniku kaldale. Ootasime ja ootasime, aga paadimeest polnud... Õnneks oli kaldal teisigi paate, teistele külastajatele järele tulnuid, ja üks ameeriklane tõi meid ise tagasi. Poole tee peal nägime siis ka meile järgi tulema pidanud paati, see hilines mingi 20 minutit, seega näitasime talle lihtsalt käekella peale ja hüüdsime et sorri, läksime teise paadi peale. Õnneks oli see tasuta. Tee peal sõitsime äärepealt kahele delfiinile otsa! Nad vaesekesed ehmatasid niivõrd, et ujusid kohe meist minema ja me ei saanudki neid imetleda. Kui linnakesse jõudsime, läksime tuurikontorisse ja ütlesime, et teie mees hilines niivõrd, et pidime teise padiga tulema, kuna meil oli vaja oma kl 16 lennule jõuda. Ilma küsimatagi tõusis naine püsti, läks kassasse ja maksis meile kõigile pool raha ehk 5 dollarit tagasi. Aga sellised need inimesed seal juba on, tõeliselt südamlikud. Lennujaamas pidime jälle immigratsioonimeeste juurest läbi käima, kuna mul polnud passis Panamasse sisenemise templit, aga kõik oli ok, nad seletasid, et kruiisilaevade puhul ei pandagi templeis, kuna mõnikord on laevas 2000 inimest ja nad ei jõua tembeldada, seega su nimi lihtsalt lisatakse mingisse andmebaasi. Lennuk pisut hilines, ja kui maandus, tuli sellest maha - üllatus-üllatus! veel mingi 20 Scholar Shipi inimest! Haha, nad üritasid veenda mind veel edasi Bocasesse jääma ja nendega koos tagasi tulema, aga meil pidi järgmine päev Panama Citys presentatsioon olema ja pidin tagasi lendama. Järgmiselt lennult, mis maandus, tulid maha veel 2 Scholar Shipi tüdrukut! Ühesõnaga vallutasime kogu linna. Ja tegelikjult isegi kogu Panama. Patrick, meie iiri poiss, kes iseseisvalt ka Bocases oli ja kellega eelmine õhtu koos olime, oli eelmine päev Panama sisemaal Boquetes kahe austraallasega tuttavaks saanud, kellega ta siis koos Bocasesse edasi reisis, ja need olid Panama lõunarannikul Coiba saartel ka meie inimesi juba kohanud, niiet Patrick polnud isegi esimene meie inimene, keda nad Panamas kohtasid! Nii juhtub iga sihtpunktiga, kuhu läheme! :) Tagasi linna jõudes ehmatas suur liiklus, sudu ja saastatud õhk, see on kahjuks ka teistes Ladina.Ameerika linnades tõsine probleem. Üritasime kesklinnas Calle Uruguayl meie laeva minevat marsruutbussi otsida, sest TSS oli organiserinud sellise iga tunni aja tagant linnast laevani sõitva bussi, aga meile oli teatatud ainult tänava nimi, täpset väljumispaika aga mitte. Õnneks kohtasime tänaval teisi meie tüdrukuid ja nad juhatasid meile koha kätte, jõudsime väsinult laeva. Ülejäänud õhtu peale taaskohtumisrõõmu laeva jäänutega, möödus järgmise päeva turismimarketingi alast presentatsiooni ette valmistades. Mõtlesime Panama noorteturismi jaoks välja nn. loomingulised mõisted, ehk meie oma kogemusele põhinevad märksõnad ootustest ja tegelikkuses eksisteerivast, mida siis omavahel sidudes Panama turismi tulevikule hinnagu andmiseks kasutasime. Olin üks viiest inimesest, kes presentatsiooni ette pidi kandma. Lõpetasime kl 2 öösel, ja võite ette kujutada, et olin selleks ajaks juba täitsa zombie...
5.-6. PÄEV – PANAMA CITY & SOBERANIA RAHVUSPARK
Järgmisel hommikul pidime Panama turismiorganisatsioonidest pärit inimestele siis ettekande tegema. Paraku saime tõelise kultuuridevahelise kogemuse – mitte ükski neist kümnest tulema pidanud inimesest ei jõudnud kohale. Sellised juhtumid pidid paraku Ladina-Ameerikas täitsa võimalikud olema, kuna inimeste arusaam ajatajust on paindlikum.. Meid olid kuulama tulnud ka Scholar Shipi vaatlejad, niisiis alustasime ettekannet ainult neile, poole peal hakkasid vaikselt ka turismiinimesed kohale jõudma (kes iseenesest muidu olid väga kenad, intelligentsed ja huvitavad inimesed) ja lõpuks olid neist kuskil 5 inimest kohal. Presentatsioon oli igati edukas, saime kiita, et paari päevaga nii põhjaliku ettekande olime suutnud valmistada ja juttu kohalike turismiinimestega jätkus pikemaks ajaks. Kella 12-ks oli meie akadeemiline programm Panamas läbi ja algas vaba aeg.
Läksime Shirani, Ali ja Guadeloupe’i saarelt (Prantsusmaa Kariibi mere valdus) pärit Anne-Claire’iga Panama koloniaalaegsesse Casco Antigua’sse e. vanalinna. Seal veetsime tõeliselt relaxed pärastlõuna vaadeldes sealt avanevat vaadet linna suurepärasele siluetile ja rannajoonele, istudes tänavakohvikutes ja imetledes indiaanlaste käsitööd. Indiaanigruppe on Panama riigis kolm: kuna, embera ja ngobe buglé. Kunad elavad näiteks San Blasi unelmatesaartel Kuna Yala provintsis Panama põhjarannikul Kariibi mere ääres, kus Shirani, Hanna ja Ali käisid. Emberad elavad Panama idapoolseimas provintsis Darienis, Kolumbia piiri ääres, kus neil on kaks autonoomset piirkonda. Ngobed aga elavad Bocas del Toros ja teistes lääneprovintsides nagu Comarca Ngöbe Buglé ja Chiriqui. Neil on oma spetsiaalse mustriga rätikud mola’d, mida saab neil lasta ka näiteks endale oluliste sümbolitega valmistada. Selliseid rätikuid nägime väga paljusid erinevaid. Kuna Shirani räägib hispaania keelt, siis las ta tagasitulekuks politseil meile takso organiseerida, mis oli nõus 5 inimest peale võtma (vahepeal liitus meiega ka Hiinast pärit IRC Ann), ja maksime kokku 8 dollarit e. 1.60 USD inimese kohta, muidu oleksime sellise taksosõidu eest pidanud jumal teab kui palju maksma. Hinnad üldse olid muidu sellised, et takso näiteks lennujaama, mis asus meie laeva asukohale Rodman’s pieril suht lähedal, mingi 10 min, oli 2-3 dollarit, kesklinna oli kuskil 5 dollarit, aga see hind ikka no väga kõikus sõltuvalt sellest, kui turist sa välja nägid, algul maksime rõõmsalt 4-5 dollarit 1-2 dollarilise sõidu eest :) ja hispaania keelt kõneleva kaaslasega oli hind ikka mitu-mitu dollarit odavam.
Peab mainima ka pungil täis shuttle-busse laeva ja linna vahel.
Me laev korraldas nii, et iga tunni tagant väljusid Albrooki kaubamajja (mille kõrval ka siselendude lennujaam asus) ja kesklinna väikesed marsruutbussid, aga kuna linna tahtjaid jagus kogu aeg jube palju, siis no nalja ikka sai, mõnikord istusid poisid mu süles, haha, siis olid küll sõidu lõpuks jalad tundetud, mõnikord olin ise köökus kellegi otsas :) põhimõtteliselt läks bussi viis korda rohkem inimesi mkogu aeg, kui seal olema pidi, raadio pandi põhja, üürgasime Backstreet Boysi laule koos ja sõit läks libedalt.
Õhtul korraldati meile pidu klubis nimega Créme, kuna meie IRC Greg oli juhuslikult klubi omanikuga tutvunud. Enne tegime Calle Uruguayl dringid eesti Natalja, iiri Patricku, mehhiko Ilse ja ameerika Tripsiega. Kõik meie inimesed tulid kohale ja päris head tantsu sai kohalike rütmide saatel ikka tehtud!
Järgmine hommik, kui lõpuks üles saime, tahtsime Hannaga linnale lähimasse vihmametsa minna, selleks oli Soberania rahvuspark 30 min. kaugusel Panama Cityst. Buss väljus täielikust getost, Panama City kohta tuleb seletada, et see linn koosneks nagu kahest eri maailmast. Pool linna on pilvelõhkujad nagu kuskil Miamis, ülejäänu on aga täielik soodom ja gomorra! Meenutab mõnda Aasia linna, tänavatel tränimüüjad, kioskid, toss, lagunenud majad ja mida kõike veel, paras kaos, aga huvitav kaos :) Bussijaam oli selline väike putka, aga kui bussijaama jõudsime, siis jooksis bussijuht meile kohe vastu ja küsis, kuhu minna soovime. Kui vastasime et Soberania, siis teatas ta, et buss väljub tunni pärast. Istusime siis maha ja ootasime, mõtlesin igaks juhuks veel, et lähen vaatan sealt putkast uuesti, sest minu arust pidi varem ka ikka mõni buss minema, mul olid netist mingid ajad välja kirjutatud, sest Panama kohta on ingliskeelset turismiiinfot netis päris hästi saadaval ja kõike sai ette planeerida. Ja ennäe, see bussijuht küsis uuesti üle kuhu me tahame ja teatas, et tema buss väljub juba poole tunni pärast! Tuleb välja, et iga bussijuht reklaamib nagu oma bussi ainult, ei ole mingit ühtset ajakava kuskil üleval ega midagi. Meil oli hea meel ja panimegi kohalikke täis bussiga metsa poole. Paar minutit pärast mingisse eeslinna jõudmist käis väike kolakas ja bussil kas lõhkes kumm või tuli ratas alt ära. Meile tegi see aga ainult nalja, see tundus kuidagi kogu selle kogemusega kokku sobivat. Vihmamets osutus ilusaks palmitihnikuks, aga lubatud loomi polnud, vaid paari lindu ja termiite nägime. Matkasime tunnikese ja siis võtsime linna tagasi minekuks takso, kuna pidime tunni aja pärast laeval tagasi olema ja bussiga ei oleks jõudnud.Saimegi takso, neid pole sealkandis üldse raske peatada, jooksevad suht tormi su peale. Juht arvas miskipärast, et töötame politseis (???) kuigi teadis et välismaalased oleme :) Ta oli üliabivalmis, ma tahtsin veel oma postkaarte postitada ja ta sõitis nagu mitu linna läbi, et mulle postkontorit leida, ja lõpphinda see ei mõjutanud. See tegelikult iseloomustab kohalikke väga hästi – nad on tõeliselt sõbralikud, soojad ja abivalmid, lausa liigagi, et tahtmatult hakkad kahtlustama, et neil on midagi imelikku plaanis, et milleks nad sind niimoodi omakasupüüdmatult aitaks?? Aga aitavad ja on toredad, ja ligimesed on seal kogukondades ikka ülimalt olulised, palju kollektiivsem elu kui meie harjunud oleme.Viimasel hetkel jõudsime laeva, meie ameeriklased helistasid veel sadamas asuvatest telefoniputkadest koju nagu kreisid, neile oli sealt odav helistada. Laeva personal püüdis kuskil laeva alumisel tekil seistes veel kala, naersime neile, et kas meie õhtusöök :) Sadamast minemasõidu magasin suht maha, olime kõigiga koos ja vahetasime muljeid, mu kallis kajutikaaslane jõudis ka tagasi, ta oli kogu aja oma tädiga veetnud, kes talle ja tema tädipojale (kelle ema ta siis oli), Panamasse külla tuli. Kõik olid erinevaid imeasju teinud, ja meil oli juba traditsiooniks saanud piltideõhtu, kus igaüks oma huvitavaimad/naljakaimad pildid eelmisest peatuspunktist meie laevafotograafidele saadab ja need siis pannakse slideshowsse ja näidatakse kõigile, väga lahe. Alati on keegi sinust mingi totra pildi saatnud, niiet üllatusi jagub ;)
Paari sõnaga Panamat kokku võtta on võimatu, ma arvan et see on üks maailma mitmekesisemaid maid, ja avastamist jaguks sealt aastateks.
PS. Loodan et olete peale selle romaani lugemist ikka elus veel... sry et pikaks läks :)
