2.-3. PAEV, PERUU
Nii, mäletatavasti jäi mu jutt pooleli Peruu piiril. Astusin piirivalvemajakese poole ja järsku kuulen, et ahhaa, buss sõidab nagu lihtsalt minema. Kusjuures see minu kõrval istunud mees, kes jube abivalmis oli, küsis, kas ma tahan, et ta kaasa tuleb, mina ei vastanud midagi, aga ju ma nii hirmunud näoga olin, et ta tuli ka bussist maha. Natuke ehmatasin, et buss minema pani, aga kuna teised olid minuga kaasas, mõtlesin, et no mingi lahendus peab asjal olema, sest Tumbési linn pidi ikka minu teada piirist vähemalt kuskil tunnikese kaugusel olema. Pääsesin ilusti piiripunktist läbi, pass tembeldati ära ja mingit imestust minu kui eestlase kohaloleku üle seal piiripunktis ei väljendatud, naine küsis ainult kolleegilt, kas eestlastele viisat on vaja, see ütles et vist mitte, ja kogu lugu.
Nii, läksime siis kõik õue, ja seisime teeserva, ma vaikselt üritasin uurida, mis nüüd saab (no ja arvestage, et nüüdsest käis 3 päeva kogu suhtlus ainult hispaania keeles), ja see minu kõrval istunud mees hõljus ka seal veel, peatas takso ja läks peale, ja kutsus mind sinna, aga ma ei läinud, sest no ma ei tea, mulle tundus naljakas, et ta üldse seal maha kobis :) Läksin hoopis bussisaatja ja teiste inimestega teise takso peale. Sõitsime lähimasse linna, ärge küsige, mis selle nimi oli, tõesti enam ei mäleta. Igatahes bussijaamas kobisime taksost maha, maksma ei pidanudki, bussisaatja andis juhile ise raha, ja siis ootasime bussi. Vahepeal purssisin ühe minuga koos tulnud tüdruku käest uurida, mis värk. Jah, me ootame uut bussi, mis meid Tumbési viib, Ta oli ise Tšiilist, reisis 24-tunnise bussiga Limasse, kust koju lennata. Soovitas mul piiripunktis raha vahetada, pidi turvaline olema. Varsti tuligi buss, sinna läksime ainult meie 4-5kesi. Õhtu oli juba käes. Kimasime läbi linna, seisukord oli sel asulal sama, mis ülejäänud kümnel enne seda... Aga huvitav, kohal oli karakterit..Tänava ääres mängisid vanemehed malet, inimesed istusid ja sõid. Peruusse sisenemise piiripunktis buss seekord ootas meid, ja tšiili tüdruk näitas mulle, et näe, siin on rahavahetuspunkt, ja no hädas nagu ma olin, muidugi otsustasin 50 dollarit ära vahetada seal, et vähemalt öömaja jaoks raha oleks. Vastu sain 101 soli...! Ehk siis mitte 3 ühele vaid 2 ühele, kolmandik rahast seega haihtud kuhugi... aga no mis ma ikka teha sain, mujal mul vahetada polnud.. Neelasin pettumuse alla ja otsustasin, et see on viimane kord, kus Peruus raha vahetan, edaspidi üritan neile dollarites pakkuda. Kui juba hämardus, jõudsin Tumbési. Esmamulje oli natuke pettumapanev: ikka samasugune rähmane asula, nagu muudki. Midagi ilusat esmapilgul küll silma ei hakanud. Aga mul oligi tol hetkel ainukeseks mureks öömaja leidmine. Õnneks astus juba bussist väljudes minu juurde kohaliku mototakso juht (mototakso on kolmerattaline mootorratas, kus taga katus, nagu mootoriga rikša pm, seal linnas ainult nendega ringi kimatigi). Ja see küsis, mis ma teha kavatsen seal, kauaks jään ja kas öömaja ja transporti vaja jne. Kasutasin kohe juhust ära ja ütlesingi, et tahan Manglaresi rahvusparki (see on saared mangroovitihnikute vahel, kus krokodillid jm linnud-loomad, rannad jne, nagu Everglades Floridas) ja Zorritose randa. Ja ta sõidutas mind sealtsamast hotelli, Hospedaje del Andes vms oli nimi, öö maksis 25 soli ehk kuskil 7-8 taala (70-80 krooni), täitsa ok koht oli, aknast paistis peaväljaku katedraal ja tuba oli puhas, suure voodiga ja suurte akendega. Veider oli ainult see, et WC-l näiteks polnud ust ees, aga no õnneks ma elasin seal toas üksi, eks ole :) Läksin aga peaväljakule õhtustama, ja sattusin kohe otsekontakti kohalike putukatega. Ma olin end sääsetõrjega mingi viiekordselt üle spreitanud, aga endiselt, selle 20 minuti jooksul, mis ma oma pastat välikohvikus sõin, söödi mu teksadest väljaulatuvad jalaosad sääskede poolt no nii ära, et suured muhud olid veel kuu aega nähtaval. Hea, et seal piirkonnas malaariat pole, haha.
Järgmine hommik tuli mototaksopoiss Mauro mulle kl 9 järele, nagu lubatud ja kimasime selle naljaka liiklusvahendiga vaatama, kas saan Puerto Pizzarros Manglarese krokodilliparki. Sinna jõudes läbisime ikka karme linnaosi, kus inimesed lehmadega ja kanadega koos paarist liistust kokku löödud putkades elasid. Tumbési äärelinn polnud veel nii hull, aga Puerto Pizzarros oli küll ainult mereäärne pargi sissesõit normaalne, ja ülejäänu oli hütikesi täis, inimesed aga superoptimistlikud, reggaeton muudkui aga mängis, rahvas lõõgastus majakeste ees ja lapsed jooksid poriloikudes.
Kahjuks selgus, et veetase oli nii madal, et me peaksime paari tunni pärast tagasi tulema. Seega viis Mauro mind linna tagasi ja võtsime sealt vahepeal Zorritose randa minekuks kollektiivtakso, sest see asus kuskil 40 min sõidu kaugusel ja mototaksoga oli sinna liiga kauge minna. kollektiivtakso on nagu marsa, aga sõiduauto. Mõnikord võetakse sinna peale 7-8 inimest korraga! Zorritos oli ilus. Päike tuli välja, mõlemal pool teed kõrgusid kaljud, avanesid super vaated helesinisele merele ja lumivalgele rannaliivale... Sõime kohalikus „turistide restoranis“ (mõeldud peruu ja ekuadori turistidele siis, mitte minusugustele gringodele, sest välismaalasi sinna eriti just ei satu). Piimakohvi tuuakse aga naljakalt, väike eraldi karahvin kange kohviga, kruus piimaga ja siis kannuke kuuma veega. Siis aga peesitasin lumivalgel liival ja hüppasin sellistes lainetes, et kui minna põlvini vette, siis käis laine üle pea. Randa ääristasid lahedad palmilehtedega kaetud päikesevarjud, ja nende all istusid rõõmsalt kutsud, keda koos kukkede-kanade, mingite faasanilaadsete lindude ja muude väikeste pudulojustega ikka igal pool alates äärelinnadest rongi jooksmas võis näha.
Õhtupoolikul sõitsime Puerto Pizzarrosse tagasi, maksin oma 50 soli (ca 15 dollarit e. 150 krooni) ja sain minna saartetuurile Manglaresi rahvusparki. Krokodilliaia nägemise eest pidin 3.50 soli veel juurde plekkima, ja siis põrutasimegi paadiga saartele, see Mauro tuli mu truu saatjana kaasa :) Sadamast tõusid õhku tuhanded pelikanid, kes seal kalapaate nillivad. Ma olin arusaadavalt väga vaimustuses asjaolust, et mingi paari sentimeetri kauguselt pelikanidest pilti sain teha :) Teised kuulsad kohalikud linnud on fregattlinnud (nii vähemalt hüüavad neid kohalikud), harksabaga nagu pääsukesed, aga nagu kümme korda suuremad mustad kogud. Sõitsime tihedate mangroovitihnikute vahelt läbi, mangroovide juurtele klammerdusid kümned pisikesed punased krabid ja sealmöllas igasugu linde. Randusime krokodillisaarel ehk, nagu kohalikud ütlevad, Isla Cocodrilos! Ohjahh, olidki aedikud igas eas ja suuruses krokusid täis.
Päris scary oli – nad tunduvad nagu oleksid mingis täielikus uimas, aga järgmine hetk hüppavad üksteisele kallale ja kaovad vintsklevate kogudena vette... Ainukesed, keda ma ei kartnud, olid pisikesed krokubeebid, kes basseinis sulpisid. Kõik krokud olid kohalikest jõgedest püütud, aga looduses ma neid õnneks ei kohanud, see oleks ikka õõvastav olnud...
Järgmiseks sõitsime Isla del Amorile, kus chillisime rannakohvikus ja võrkkiiges ja korjasin kohalikke rannakarpe. Kohviku omanikul oli väike ahv, neid pidada sealkandis 5 soli eest müüa olema. Olime seal päikeseloojanguni, kuni paat meile järele tuli.
Linna tagasi jõudes ostsin ära oma tagasisõidupileti kl 23 väljuvale bussile Guayaquili, Ecuadori. Pidin järgmine päev poola Kasia ja saksa Katjaga Riobambas kokku saama, et mägedes kihutavale rongile minna, kuid nägin, et ei jõua enam õigeks ajaks sinna. Lootsin aga, et saan Alausist õigel ajal poolepealt rongile, see pidi seal ka peatuma. Ma polnud Kasiast ja Katjast midagi kuulnud ka, nad polnud netti saanud. Me telefonid seal ju ei töötanud. Ühesõnaga, mul oli bussini veel mingi 5 tundi aega, sõbrunesin bussijaamas istuvate teiste mototaksode juhtidega ja vaatasin nendega koos Peruu-Uruguay jalkamatši, vahepeal viis üks neist mind poodi, et ma end reisiks snäkkidega saaksin varustada, ees ootas ju pikk sõit. Nad olid ülitoredad kõik, üritasid mind aidata ja olid igati toeks. Maksin sellele Maurole kahe päeva ringivedamise eest mingi 30 soli vist lõpus, aga see pole nagu mitte midagi, arvestades, kui palju abi mul temast oli. Politsei tuli vahepeal bussijaama mingit asja ajama, nägid meid ja küsisid mult, kust ma pärit olen ja mis teen, ma siis seletasin seal neile, nad andsid mulle reisivihjeid ja naljatasid, et ma nad laevale kaasa võtaks ja olid igati lahedad.
Selline inimeste sõbralikkus ongi peamine tunne, millega Peruust ära sõitsin. Öösel oli jälle piiripunktis peatus, seekord buss ootas, Peruu inimestelt võeti mingi kõrgtehnoloogilise vidinaga kõigilt Ecuadori sisenedes putkaakna kaudu sõrmejäljed, mina ei huvitanud aga kedagi, nojah, ju ma ei näe piisavalt revolutsionääri moodi välja :) Mõne tunni pärast tehti jälle peatus ja mingi sõjaväelane ajas mu üles. Kobisin uniselt bussist maha, väljas kõik juba seisid kobaras. Sõjaväemehed vaatasid mu passi ja kotti, ja siis kobisime kõik jälle bussi ja sain oma niru unenatukese juurde tagasi pöörduda. Selliseid sõjaväekontrolle tuli seal bussiga reisides ikka ette.
4.-7. PÄEV: MILAGRO, CUENCA JA TAGASI GUAYAQUILIS
Hommikul äratati mind Guayaquili bussijaamas. Kobisin maha ja avastasin, et kl 5 asemel oli buss Guayaquili jõudnud kl 7! Pole ime ka, kui kõiki neid öiseid peatusi arvestada... Ühesõnaga poleks ma enam õigeks ajaks Alausi sellele rongile jõudnud, sest sinna oli Guayaquilist 2 tunni tee. Istusin uniselt bussijaama pingile ja mõtlesin, mida teha. Ma polnud Kasiast ja Katjast midagi kuulnud, seega polnud mul aimugi, kus nendega ühineda. Olin iraani Parviniga vahepeal kirjutanud, tema oli Guayaquilis mingi sõbraga. Ma aga tundsin, et ei taha laevale tagasi minna ja rändaks parem otse edasi, ei osanud ainult otsustada, kuhu. Vaatasin pisikest Ecuadori kaarti, mis meile maatutvustusel jagatud paberil oli, see oli eriti udune, aga seal seisis ühe koha peal Avenue of Volcanoes, vulkaanide avenüüü... kõlas hästi! mulle tundus, et lähim ounkt sellele on Milagro linn. Läksin selle bussipaviljoni juurde, kus Milagro silt on ja küsisin, kas seal on vulkaanid. On ikka, kiitis mees. Sinna oli 1,5 tunni sõit ja pilet maksis 1 dollar. Pole paha, mõtlesin ja läksin bussile. Mehel polnud mulle 20-dollarisest tagasi anda, ütles mulle et ma ootaks, viis mu juba nendest rahaväravatest läbi ja bussi, ja siis jõlkus seal uksel rahapakiga, ma sain lõpuks täitsa kurjaks juba, sest mul oli tunne, et me sõidame minema, ja ta hüppab lihtsalt bussist maha ja kaob ilma mulle raha andmata. Kui ma teda kurjemini ahistama hakkasin, sai ta lõpuks kelleltki õige rahatähe ja sain oma raha tagasi. Jäin bussis kohe hoobilt täiesti ennastunustavalt magama. Kui üles ärkasin, läbisime parasjagu mingit eriti hirmsat tööstuslinna, tolmutase oli a la meie Kunda kõige hullematel aegadel. Tabasin end just mõttelt, et jube oleks, kui see olekski see linn. Paraku juhtuski kõige hullem ja buss pööras rõõmsalt sealsamas bussijaama sisse. Silmapiiril polnud näha ühtki mäge, vulkaanidest rääkimata, ainult vabrikukorstendest tulev toss... Aga mis mul üle jäi, kobisin bussist maha ja läksin siis bussijaama aknakesest küsima, millal läheb järgmine buss linna nimega Cuenca, sellest olin väga palju head kuulnud. Tuli välja, et alles mingi 4 tunni pärast!
Tegin siis aega parajaks, käisin netis, mis asus õnneks kohe bussijaama kõrval, tegin väikese jalutuskäiguga peatänavale kindlaks, et linnakeses ei asunud mingeid vaatamisväärsusi, ja läksin tänava ääres asuvasse kohvikusse, kuna olin selleks ajaks juba jube näljane. Tädikesel oli oma maja allkorrusel köögike avatud ja seal oli siis mingeid kanatoite saadaval. Ta seletas küll, mis toitu ta pakub, aga ma ei teadnud seda hispaaniakeelset sõna ja palusin, et kas küpsetatud kana saaks. Ja tädi ütles, et ok, ta on nõus mulle küpsetama. Pidin natuke ootama ja tuligi hiigeltaldrikutäis kana riisiga ja mingi muu träniga. Muidu oli tore, lihtsalt paraku nagu sealkandis alati, oli kana Fairy maitsega, aga ikka üle poole suutsin ära süüa. Tädi tuli istus ja ajas juttu minuga, ta ikka imestas suht, et mida ma nende linnas teen, kui kuulis, et ma Eestist olen, ma ütlesin et niisama läbisõidul. Varsti läksin bussijaama tagasi ja veetsin seal aega imetavate emade ja võrkkiigemüüjate keskel, oeh, kell oli 12 ja bussi ei olnud kuskil. Käisin mitu korda küsimas, ja aknast öeldi, et jaa jaa, buss tuleb. Lõpuks mingi kl 13 paiku veeres õige sildiga buss ette. Bussisaatjad aga ütlesid, et enne poolt tundi ei lähe nad kuskile, ja hakkasid alt pakiruumist mingeid madratseid jms välja vedama. Olin juba päris vihane selleks ajaks, sest tundus, et jõuan Cuencasse alles hilja õhtul, kuna sõit pidi 4-5 tundi võtma. Lõpuks läks sõit lahti, üritasin magada, aga see ei õnnestunud, kuna telekas pandi eriti kõvasti mingi actionfilm mängima, ja kui sealt ikka mingi püssitärin tuli, siis hüppasin õhku ehmatusest. Minu kõrval istuv vanamees vestles minuga hullumoodi, tore onu oli, aga ma ei saanud ju 90% tema jutust aru, panin küll silmad kinni ja tahtsin magada, aga teda see ei morjendanud, ajas ikka juttu edasi, lõpuks aga ma lihtsalt a la keerasin teise külje ja ta jäi vait. Kui ärkasin, olime jõudnud Andide kõrgmägedesse! Nii lahe oli lõpuks ometi mägedes olla! Kuigi iga hetkega vähenes nähtavus, kuni mingi hetk oli nähtavus nagu 1 meeter, sõitsime kaljuäärel ja buss kõikus meeletult küljele. Aknast välja kiigates selgus, et asfaltteed polnud enam ja kogu tee oli üks mudamülgas. Kujutasin juba ette, kuidas buss mäekülge mööda alla veereb ja küsisin sellelt jutukalt onult, et ega see sõit nagu mingil juhul ohtlik pole. Aga tema vehkis käega, et oh ei, ja buss kõigub ainult sellepärast, et ta aeglasemini sõidab. Otsustasin siis teda uskuda :) Mingi aja pärast jõudsime pilvedest kõrgemale ja avanema hakkasid super vaated. Kimasime läbi quechua indiaanlaste mägilinnade, ja neid oli ka rahvariietes teede ääres näha. Õhtul jõudsin Cuencasse, ja minu meeletuks üllatuseks oli see täiesti teistmoodi linn kui seninähtu! Kõik oli korralik ja täitsa euroopalik. Ei mingeid räämas eeslinnu. Bussijaamas torgati mulle pihku flaier hosteliinfoga, sõitsingi sinna kohale ja sain mõnusa suure toa 5 dollariga. Olin täiesti läbi, seega vajusin õndsasse unne.
Hommikul oli väljas sini-sinine taevas ja päike siras, kuigi juba eelmine õhtu olin tajunud, et palju külmem on, kui oodata oleksin osanud, see oli mägede tõttu. Linn oli täis täielikke alpimaju, täiesti selline tunne, nagu oleks kuskil Itaalia alpides, no selline erinevus muu Ecuadoriga!
Keskväljakul oli vinge katedraal ja üldse oli kõik imeilus. Nägin üle mitme päeva esimesi turiste nagu mina! Ja teenindajad oskasid inglise keelt! Sain Kasialt ja Katjalt meili ja tuli välja, et nad on samuti Cuencas! Läksin parasjagu Cuencast 20 km kaugusel asuvasse Cajase rahvusparki, kus pidi väga ilus mägiloodus olema, seega leppisime kokku, et saame õhtul kokku. Cajas oli tõesti ilus. Mäed olid kuskil 3000 m kõrgused, kõikjalt jooksid alla väikesed joad, rohelised mäeküljed olid täis lambaid. Park on muidu väga suur maa-ala, aga bussirahvas soovitas mulle ilusat kohta, kus maha minna ja kui olin pargivahilt 10-dollarise pileti ostnud (kohalikele oli hind mingi 2 dollarit!), jalutasin seal tunnikese, imetledes vaateid mägijärvele, kuigi lõpuks juba täitsa lõdisesin külmast, seal oli kuskil 10-15 kraadi sooja vist ainult!
Läksin tee äärde bussi ootama, bussipeatust seal polnud ja üldse polnud seal peale minu ja kuskil kauguses vilistava pargivahi inimesi. Kuskil 4 ajal nägingi bussi tulemas. Mul oli seda nähes ülihea meel, sest olin juba kringliks külmumas. Buss vuhises aga täie vaardiga minust mööda! Õnneks möödus sealt peagi mingi takso, pidasin selle kinni ja ta viis mu 5 dollari eest linna ära. Ta tuli parasjagu Guayaquilist ja sõitis nagunii seda teed.
Õhtul sain Kasia ja Katjaga restoranis kokku, jällenägemisrõõm oli suur! Nad proovisid kohalikku rahvustoitu, meriseapraadi! See oli paras õudus, merisea pisikesed küünised ja pea küljes! Huhh. Ma jäin kanaprae juurde isiklikult.
Peale seda istusime natuke kohalikus kuumas kohas Café Eucalyptus, kus nädalavahetusteti igasugu ilusad inimesed end näitamas pidid käima, aga tol õhtul polnud seal suurt kedagi. Me pidime aga hommikul vara tõusma, ja mu hostel suleti kl 23, seega pikka pidu polnudki.
Hommikul läksime kõigepealt Cuenca ülikooli orhideeaeda, oh, emme oleks seal hulluks läinud, neil oli seal sadu enese aretatud ja mujalt toodud orhideesorte, osad olid ahvinäokujulised, teised suured, värvilised, lõhnavad.. lahe. Peale seda sõitsime Banyose alevisse Cuenca külje all, kus olid kuumaveebasseinid mingis vinges hotellikompleksis,
mõnulesime türgi saunas ja basseinis, meie ümber lendasid aga kohalikud koolibrid, kes tegid just nagu meie jaoks showd, imedes puuõitest nektarit sellistes klassikalistes koolibripoosides, nagu raamatus. Olime sellest arusaadavalt väga elevil ja nautisime vaatepilti.
2 paiku läksime Guayaquili bussile ja läbisime meeletult ilusa teekonna läbi 4500 m kõrguste kõrgmägede,
meist allpool olid pilvemered, vaated kurudesse ja püstloodis langevatesse orgudesse, siis laskusime päikeseloojangul mägedest alla ja kimasime savanni meenutavatel väljadel ananassi-, mango ja banaaniistanduste keskel. Buss sõitis läbi ühe sisemaa olulisema linna Puerto Inca. Päikeseloojang värvis kogu maastiku punaseks ja teekond oli toeliselt ilus. Ohtul Guayaquli joudes olin eriti uhke asjaolu ule, et meil onnestus 5 dollariga takso sadamasse saada (harilikult oleks raudselt 10 dollarit pidanud maksma). Laeva juurde joudes tuli valja, et kohalik ulikool korraldab meile mingi presentatsiooni ja peo, aga teised olid juba bussides valmis ja me ei joudnud nendega kohe kaasa minna. Soitsime mingi grupi inimestega neile parast Las Peñasesse jargi, kus uhes baaris toimus algul Scholar shipi pidu, siis laksime teise klubisse edasi. Olin ulionnelik Gabrieli, Nataliat, Adrianot, Hannat ja teisi nahes, tundus nagu oleksime kuu aega lahus olnud, kuna nii palju oli nadalaga labi elatud.
Jargmisel hommikul tuulasime veel mooda kohalikke Guayaquili turge ja siis oligi aeg asuda teele Tahiti poole. Ladina-Ameerikast lahkusin toeliselt sooja tundega, fantastiliste inimeste piirkond ulimast vaesusest hoolimata.
