1. PÄEV - AUCKLANDUus-Meremaale jõudmise hommikul tabas mind esimese üllatusena mitme sms-sõnumi saabumine! See tähendas, et esimest korda peale Euroopast lahkumist mu telefon jälle töötas! Jooksin ruttu üles Lido-tekile, kus parim levi, ja hakkasin sõnumeid koju saatma, samal ajal hommikusööki nautides. Kõik olid juba elevil ja ärkvel ja otsustasime, et niipea kui immigratsioon oma tegemised laeval korda on saanud, paneme linna peale autot rentima, et oma road trippi mööda Uus-Meremaa põhjasaart alustada. Kuna eelmine õhtu selgus, et üks meist, Neni oli esimese päeva lubanudm lambist veeta oma tollal veel ekstüdrukuga, siis leppisime kokku, et üürime auto algul Eduardo, Hanna ja Gabrieliga neljakesi, sõidame saare põhjatippu Bay of Islandsile, mis oli minu suur unistus, ja siis järgmine päev võtame allapoole tagasi sõites Neni Aucklandist peale ja ülejäänud nädala oleme temaga koos.
Autorentimiskohas aga selgus, et meie olime tahtnud saada omavastutust nulli, kuna see on see raha, mida sa pead avarii korral ise plekkima, kuna aga minul kui muidu kõioge vanemal polnud luba kaasas, teised olid aga kõik alla 25, siis meile ei lubatud nullvastutust. Oleksime vbl isegi sellega veel nõus olnud, aga me ei suutnud alguses kokkuleppele jõuda, kelle nimel auto ikkagi põhijuhina üüritakse: Hanna oli kõige vanem, 24, aga ta ei tundnud end vasakpoolses liikluses eriti turvaliselt, Eduardo oli algul küll lubanud sõita, a ta oli noor, siis lubas Gabriel et tema sõidab, aga mul nagu see poleks meeldinud, et auto on Hanna nimel aga sõidab Gabriel, ja viimane läks meie otsustamisvõimetusest nii närvi lõpuks, et ütles, et ei taha üldse meiega tulla enam... tegelikult ta vist solvus sellest, et ma ei usaldanud tema juhtimisoskust ka piisavalt.. aga ma ei tahtnud niiviisi ehku peale ja kehvade tingimustega autot üürida, ja kuigi kihk teele asuda oli nii suur, et vahepeale ärgitasin Hannat isegi rongi või bussiga minema sõitma (see oleks aga tegelikult liiga kalliks läinud), otsustasime siiski, et ootame Neni kui kogenuma juhi ära ja sõidame alles järgmine päev minema.
Linna peal jalutades sai selgeks, et enam pole me imelises Lõuna-Ameerikas, kus kõike sai võileivahinnaga. Linn ise oli küll hämmastavalt steriilne ja puhas ja meenutas täiega Londonit, a hinnatase oli ka vastav! Ma olin peale meie saagat autorendikohas nii läbi, ja linn tundus suht igav kah, seega läksime laeva tagasi ja põõnasin pool päeva maha. Külm oli ka veel, kuigi Uus-Meremaal oli parasjagu kevad!! Ja laev oli seest sama külm! Mul oli olnud pettekujutelm, et UM on mingi troopiline maa, no tubli siis! Hanna kirjutas terve päeva mingeid artikleid v koolitööd või ma ei mäleta mida, a õhtul kui ärkasin, ajasin ta liikvele ja läksime linna, et käia lõunapoolkera kõrgeima tornina välja reklaamitud ja Aucklandi siluetti domineeriv Sky Tower. Pole midagi öelda, vaade tipust oli ka pimedas lahe, meie laev paistis kätte ja puha :) Kõrgust oli tornil mingi 328 m vist.. Kuigi me oleks sellest vaatest peaaegu ilma jäänud, haha, sest meie lummus torni all asuva kingipoe vastu oli nii suur, et kui lõpuks torni piletit osta tahtsime, teatas tädi, et tegelt pandi kassa juba kinni, aga õnneks kingipoe tädi oli nõus meile veel pileti müüma ja saime tornis ära käidud. Pärast kakerdasime linna peal, leidsime hiidkiivi ja lamba ja emu kuju ja ronisime nende otsas. Ja avastasime, et uus-meremaalased on jutukad nagu ma ei tea kes. Kui tänaval korra peatud, tulevad kohe inimesed küsima, kas vajad abi/tahad nendega kaasa tulla/kas tead ikka et kohtumaja, mille ees juhuslikult maha istusime, on kl 23 õhtul juba suletud jms :D Naljakad vaesekesed.. Pidime peale seda turnimist Eduardo ja rootslastega välja minema mingitesse sadamabaaridesse, aga ausalt öeldes polnud mul tuju ja olin suht väsind kah, seega jäime laeva, uurisime teistega koos immigratsiooni poolt seatud reeglit, et laevalt hommikul ära sõites tuleb oma kott ette näidata ja läbi lasta sobrada (Uus-Meremaal on taimse ja loomse päritoluga asjade sissetoomine eriti karmi valve all, kuna see rikuks sealset liigistikku), kuigi mina oma kotti lõpuks kellelegi näidata ei viinudki ja polnud sest ka midagi.
2. PÄEV: ROAD TRIPI ALGUS AUCKLAND - ROTORUAHommikul ei kavatsenud ma enam teist päeva Aucklandis maha magada ja kuna Neni pidi alles millalgi pärastlõunal tagasi jõudma, läksime Hannaga ja tirisime Eduardo varakult üles. See oli eelmine õhtu peol käinud ja nats zombie, a me meelitasime teda antarktilise loomaaiaga, kuhu tahtsime minna, et seal näeb pingviine ja raisid ja haikalu jms, ja enne teda rahule ei jätnud, kuni lõpuks ta ajas end üles. Loomaaia nimi oli Kelly Tarlton's Antarctic Encounter and Underwater World. Ärge küsige, kes see Kelly Tarlton on, pole aimugi :) Sõitsime bussiga Orakei eeslinna, kust avanes muide
not too bad vaade Aucklandile, esimene ilus panoraam, mida sellest linnast nägin, ja hakkasin aru saama miks ta on City of Sails ehk Purjede Linn - terve laht oli purjekaid täis. Loomaaia uksel oli silt "animals prohibited", ma veel naersin, et Eduardo peaks koju tagasi minema, sest ma hüüan teda tema tantsustiili pärast Animaliks :D tegelt saime kõik ilusti sisse, ja oi seal olid nii nunnud pingviinid, ma oleks jäändki neid vaatama, nad olid nagu Mister Beanid, no nii koomiliselt liigutavad end, raske uskuda et ongi päris linnud! Pingviine leidub ka Uus-Meremaa enda lõunasaarel, mida meie seekord aga ei külastanud. Need linnud konkreetselt olid aga toodud Uus-Meremaa naabermaalt Antarktikast. Teiseks atraktsiooniks olid raid, nad liuglesid nagu mustad kosmoselaevad mööd akvaariumi äärt ja vahelduseks näitasid ka valget kõhualust. Mingi hooldajatädi ronis nendega basseini ka ja siis nad hüppasid talle vahepeal sülle ja tegid igast janti ja tädi rääkis, et tegelt nad oma astlaga eriti inimesi ei notigi (noh, nagu see kuulus Austraalia krokodillijahtija Steve Irwini juhtum), see pidi üliharv juhus olema. Ja noh, tädi ise jäi ka terveks, mine tea, vbl tal isegi õigus siis :)
Siis oli seal veel haitunnel, kus nad su pea kohal ja igal pool ujusid koos kilpkonnage ja teiste kaladega, a nad olid suht väiksed ja polnud hirmutavad. Ja igasugu muude värviliste olenditega akvaariumid. Kõige nunnumad olid merihobud, kelle isased rasedad olid, ja kõige koledam oli suur kaheksajalg, brrr, kelle piltki kõiki tagantjärele ära hirmutab :D
Peale seda tahtsime Eduardo eestvedamisel ronima minna Mount Edeni otsa, kuigi aeg hakkas otsa saama vaikselt juba. Kimasime linna teise otsa ja hakkasime ronima, teadmata, kuhupoole peaks minema. Alguses kohtasime igasugu lehmi (neid on Uus-Meremaal IGAL POOL! minu arust rohkem kui väljareklaamitud 50 miljonit lammast). Aga siis turnisime kõrgemale, kust oli lõpuks super 360-kraadine vaade kogu Aucklandile ja seda ümbritsevatele vulkaanilistele saartele.
Saatsime Nenile vabandava sõnumi, et jääme veidi hiljaks, a pold hullu, ta tuligi hiljem. Selgus, et ta sai autot samadel tingimustel pikendada, rent oli kuskil 45 dollarit päevas pluss vist 10 dollarit päevas veel mingi tagatis, aga olime ülipõnevil ja õnnelikud, kui lõpuks linnast välja sõitsime, rohelised rulluvad mäed kummalgi pool. Nautisime päikeseloojangut mingi jõe kaldal, kus Eduardo hüppepilti tehes peaaegu kaldast alla oleks veerenud :) Vaated olid igale poole lahedad, enamasti oli tunne, nagu sõidaks mõne veinifirma reklaambukletis ringi, selline Toskaanalik maastik. Kimasime läbi ka sellest kohast, kus Sõrmuste Isanda Hobbitite küla filmiti, seal on nüüd mingi turistipark, aga kuna juba läks pimedaks, siis oli Kääbikla kohalike sõnul juba kinni, minul sellest eriti kahju polnudki.. Hobbiton asus lõbusaima nimega kohas Matamata :) Ehk siis ka maoori keele seosed eesti keelega on täiesti olemas (maoore e. Uus-Meremaa põliselanikke on elanikkonnast alles ca 7%). See ju polüneesia keelte sugulaskeel, mis seal imestada. Mingid suuremad igavad linnad Hamilton ja Oxford jäid ka teele, aga tuli nentida, et linnaelu on Uus-Meremaal suht nadi. Õhtul vist 23 paiku jõudsime Rotorua linnakesse, kus ümber asub palju looduslikke vaatamisväärsusi eesotsas igasugu geisrite ja auruaukudega. Kohe oli tunda, et kogu linn lehkas mädamuna meenutava väävlihaisu järele ja pimedaski oli igal pool kaugelt suitsusambaid näha. Kuna me polnud öömaja ette ära broneerinud, siis sõitsime läbi vist 3 hostelit, mis kõik olid kas natsa kallid või täis, kuni juhuslikult tänaval mingi öömaja silti nägin ja manager oli nõus meile soodsalt toa andma, mahutades sinna lisavoodi. Poisid vajusid kohe ära, me Hannaga kaalusime läbi igasugu variante järgmiseks päevaks, zorbing'ust (vett täis palli sees mäest alla veeremine), kuni helikopteriga White Islandi vulkaanisaare külastamiseni, aga kuna meil miljoneid polnud, jäime lõpuks realistideks ja otsustasime esialgu Rotorua ümbruse kuumaveealad ja geisrid üle vaadata.
3. PÄEV: WAIOTAPU, WAITOMO, MAROKOPA KOSK JA ÖÖBIMINE MOKAU'SNiisiis sõitsimegi hommikul alguses kõige rohkem välja reklaamitud Te Puia kuumaveealale, mis oli ühendatud ka mingite maoori showdega vist, aga pilet oli vist 50 Uus-Meremaa dollarit (suhe Eesti krooniga kuskil 8 EEK=1 NZD), mis oli meile ikka natuke liiga kirves, ja me vaatasime oma mingist targast raamatust, et tegelt on lahedaim Lady Knoxi geiser hoopis Waiotapu kuumaveealal, see purskas iga päev kl 10, ja purskamiseni oli seega jäänud vaid a la 15 min, seega kimasime sinna, pilet oli ainult mingi 27 dollarit ja õnneks jõudsime, kuna geiser purskas mingi tund aega järjest. Väga lahe oli, võtsime geisriala täiega üle, hüppasime-kargasime ja tegime pilte ja muid totrusi, ei teagi, mida muu rahvas meist arvas :D Siis läksime ülejaanud ala üle vaatama, oi seal oli vinge aurav oranži-kollasekirju mullitav Champagne Pool, kus iga värv oli erineva kemikaali tekitatud, veetemperatuur oli kuskil 75 kraadi ja seda ümbritses erinevaid rohelisi tiike, mudamülkaid ja väävliauke täis suur ala, enamus neist ilmingutest oli allmaateede kaudu üksteisega kuidagi seotud.
Vahepeal haaras aur meid täiesti endasse, nii et näha polnud midagi :D Lõpuks harjusime mädamunahaisuga juba peaaegu ära. Veetsime seal ikka tunde, väga entertaining oli neid looduse imesid vaadata.
Seejärel hakkasime sõitma
Waitomo poole, kus asuvad koopad on ka lausa kohustuslikud igale turistile. Seal on valida väga palju tegevusi, koopas kanuusõidust ja muidu ronimisest müstiliste jaaniussikoobaste vaatlemiseni. Meie otsustasime viimase kasuks, see tundus kõige vaatemängulisem. Jõudsime sinna napilt veel enne, kui piletimüük lõppes, algul räägiti, kes need ussid on ja kui ammu nad koobastes elavad (ma kahjuks ei mäleta mitte midagi), ja siis viidi algul sügavale megasuurde stalaktiidikoopasse, kus kahjuks pildistada kuskil ei tohtinud. Need olid ilusaimad ja suurimad stalaktiidid, mida näinud olen (kui võrdlen hoobilt näiteks Belgia Han'i koobaste või Gibraltari koobastega, kus käinud olen), tõeliselt kaunid, erinevat tüüpi pinnaga, mõned läikivad, teised tuhmid, ilusad lumivalged, nagu jäätis või marmor, tohutult tahtsin katsuda neid, aga ei tohtinud :(
Üks osa koopast oli lausa kui saal, ja nad pidavat seal suviti kontserte korraldama! Edasi viis tädi meid pimedusse suunduva maa-aluse jõe kaldale, kus ootasid paadid, ja juba paistsid siin-seal veepinna kohal rippumas helesinised ussidekogumid. Kui olime kõik paadis, pandi viimasedki tuled kustu, ja meie silmadele avanes tõeline sisekosmos: must koopalagi oli täis tuhandeid helendavaid siniseid täppe, tõeline taevakaart! Vahtisime ammulisui ja võlutult seda vaadet, kuni hakkas paistma koopasuu valgus ja meie reis oli lõpule jõudnud. Üritasin seal küll ka filmida, aga kahjuks oli liiga pime ja kogu sündmus on nüüd talletatud vaid mällu :)
Kuna õhtu polnud veel käes, otsustasime sõita järgmise atraktsiooni poole, milleks oli
Marokopa juga, mis pidi suur ja vinge olema. Tee peale jäi Mangapohue looduslik kivikaar, seega peatasime auto ja matkasime natuke mööd põnevaid püstloodis jõeäärseid kaljusid, kuni kaar paistma hakkas. Väga lahe oli, kuigi juba hakkas kõhedalt jahedaks minema. Koseni jõudes kuuldus selle mõhin juba kaugele, ja kosk oli jube ilus, kaks sümmeetrilist kõrget juga, meie Keila-Joast ikka kolm korda kõrgem vist :D Poisid otsustasid kose all ära käia ja suundusid porist kaldakülge mööda alla. Päris joa alla nad küll ei läinud, kuid jõe kaldal käisid ära ja olid peale tagasijõudmist kui mudakäkid, aga üliõnnelikud. Hiljem olid nad üksteisega nõus, et see oli nende nädala tipphetki :)
Pimeduse saabudes hakkasime mõtlema öömaja peale.. Mina oleks hea meelega mõnes farmstays ehk talumajutuses ööbinud, mõelge kui armsaid lehmi ja lambaid oleks võinud kohata! Aga parasjagu ei jäänud ühtki tee peale ette. Marokopa linn ise valmistas meile pettumuse, sest kuigi tegu oli pimedaski kena mereäärse linnaga, ei leidnud me sealt kohalike maooridest poolasotsiaalide ja kinnipandud hosteli muud. Hakkasime sõitma millegi poole, kus Eduardo arust midagi pidi asuma, kuigi hiljem selgus et olime valinud marsruudi, mida Lonely Planet tutvustas kui "scenic, but difficult". Kuna oli pime, ei jäänud meile "scenic"-ust midagi järele ja peagi sai meile selgeks see "diificult"-osa. Tee oli kruusatee, mida pidi jätkuma vist mingi 60 km, ja megakäänuline. Kusjuures pimedas tuli pidevalt käänu tagant välja mõni teel sibav siil, enesetaputuhinas opossum (no neid oli ikka hulgi!) vms. Opossumid valmistasid meile algul suurt elevust ja üritasime neid pildile püüda, aga Neni, kes arusaadavalt juhina ei olnud teest vaimustuses, väsis peatusi tegemast ja lõpuks me head pikti ei saanudki. Eriti tore oli, kui järjekordse käänu tagant tuli välja keset teed seisev hobune! Me auto (ja hobuse) päästsid Neni õnneks veel säilunud reaktsioonivõime ja vist hobuse hele värv :) Mingi hetk hakkas auto imelikku häält tegema, aga mingit viga me mobiilidega autopõhja valgustades ei leidnud ja sõitsime edasi. Tegu oli täiesti inimetühja rajaga ja suursündmuseks oli meile, kui mõnd tuld nägime. Mingi hetk, kui mina just välja ei vaadanud, ütlesid järsku kõik korraga "what the fuck was that??". Nad olid tee ääres näinud mingid olevust, kelle kohta nad ei oska siiamaani öelda kes või mis see oli, ja iseloomustasid teda kiilaka kassina! Monstrumil olevat peas olnud kole nägu ja ta olevat seisnud kui soolasammas ja ei liigutanud auto peale vurrugi. Ma pakkusin välja, et tegu võis olla mõne kujuga, aga täit aru ei saanud sest keegi ja teistel tekkis juba kõhe tunne :) Esiteks hobune, nüüd monstrum... :D Asi hakkas mingit judinafilmi meenutama, onju :) Lõpuks vedasime aga välja Awakino nimelisse asulasse, kus olemas kohalik hotellilaadne asi. See oli aga, üllatus üllatus - täis! Hotelli juures asuv kõrts oli omakorda täis purjus kohalikke mehi, kellele meie mure väga korda läks ja kes kohe pehmel keelel meile lahendust nuputama hakkasid. Lõpuks pakkusid nad välja kaks varianti: kas sõidame veel miljon kilomeetrit järgmise kohani, kus on lootust öömaja saada, või majutavad nad meid ise! Nad olid kohalikud jahimehed, kes eduka jahipäeva lõppu olid tähistanud, ja kõrvalasuvas Mokau asulas oli nende jahimaja, mida nad sealkandis olles kasutasid. kuna olime neljakesi, siis minu arust midagi karta polnud ja olime nõus. Mehel oli džiibis surnud metssiga! Ta kimas sajaga meie ees (jumal teab, kuidas ta käänulisel teel purjus peaga nii kiiresti sõita suutis!), ja maja oli väljast täitsa ok, seest selline hädavajalikuga poolikult sisustatud ja vannituba oli päris kole, a ajas asja ära. Kinkisime neile tänuks pudeli veini, mille endale enne ostnud olime, ja nad olid sellisest peenest kraamist suht elevil. Me olime vääga väsinud ja läksime peale kohustuslikku viisakusvestlust magama (kui meie käest juba sajandat korda oli küsitud, et kus see Eesti siis on ja mida seal tehakse), aga Eduardo jäi nendega lällama, ta oli nende seas tõeline hitt, nad olid mehhiklase kohtamisest silmnähtavalt vaimustunud ja talle tundus ka nende seltskond imekombel meeldivat! Nad kostitasid teda öösel veel küpsetatud metssea ja kalapraega, kui meie juba magasime! Saateks mängis mingil müstilisel kombel terve öö õuest automakist üürgav James Blunt! Karused jahimehed ja James Blunt...??? Igatahes ma arvan et te saate aru, kui ütlen, et ei taha James Blunti enam elu sees kuulda!
4. PÄEV - TONGARIRO VULKAANID, TAUPO JÄRVEduardo sai magada ainult paar tundi, sest me olime otsustanud võimalikult vara sõitma hakata, juhuks kui jahimeestel pole hommikuks enam aimugi, kes me oleme :) Jätsime neile ilusti maha tänukirja. Kohtumine kohalikega oli aga meie reisiplaane kõvasti muutnud, sestb kui varem oli meie plaaniks sõita otsa välja saare lõunatippu Wellingtoni (UM pealinn ja suuruselt teine linn), siis nad laitsid selle jm mõtted maha, seal polevat eriti kena ja oleks meeletu ajakulu, ja nad pakkusid meile selle asemel teisi ilusaid kohti nagu näiteks Coromandeli poolsaar, ja me võtsime neid nõuandeid kuulda.
Esialgu nägi aga tolle päeva programm ette Tongariro rahvuspargi imelisi vulkaane. Sõitsime esialgu mööda saare läänerannikut, kust avanes megailusaid vaateid mereäärsetele auguga kaljudele jm, peagi pöörasime aga ära sisemaale vulkaanide poole, suundudes esmalt Taumarunui linnakesse, kus ma viletsaid, aga kalleid friikaid ja mingit kanakebabi hommikuks sõin ja end mägironimiseks moraalselt valmis üritasin seada. Ronimine hakkas lõbus välja nägema, kuna ma olin oma tossud maha unustanud (õige asi, mida teha, kui nädalaks loodusesse lähed, eksju) ja kaasas olid ainult terava ninaga tänavakingad! Ühtki kingapoodi ka näha polnud. Aga noh, otsustasin,et eks lähen niikaugele, kuni kingad vastu peavad ja ongi väljakutse!
Kui esimene lumine mäetipp maastikule ilmus, haaras mind vaimustus, ma ei jõudnud ära oodata, millal lähemale jõuame ja tegin igast faasist hoogsalt pilti. Esialgu peatusime Whakapapa külas, kus asus visitor centre, et võtta kaasa kaarte jms. Tongariros on kolm tegevvulkaani: Mt Ruapehu (2797 m), Mt Ngauruhoe (2290 m) ning Mt Tongariro (1968 m). Ngauruhoe on kõige fotogeenilisem, ning seda kasutati Sõrmuste Isanda filmis Mordori tulemäena. Meie ronisime aga kõige kõrgema, Ruapehu otsa, mis alles kuskil 5 aastat tagasi pursanud oli!
Loomulikult olid igal pool väljas hoiatussildid aga com oon, tegu oli nagu suusakuurordiga! Kahjuks polnud aga hetkel hooaeg ja suusaliftid seisid, muidu oleks vapsee kerge vaevaga üles saanud :) Jätsime auto suusakeskuse parklasse ja tardunud laavavälju seljataha jättes turnisime aina kõrgemale ja kõrgemale, kuna iga vaade ületas eelmised. Ma tulin kingadega päris hästi toime ja päris soe oli kohati. Teised tegid seal lumesõda ja libistasid end mööd lund paljajalu alla ja tundsid end igati hästi. Ma turnisin aga aina kõrgemale ja kõrgemale, kuni jõudsin päris lumepiirile. Sealt edasi teised aga enam edasi minna ei viitsinud ja olles ümbritseva vaate mälupilti talletanud, tegime läbi pika teekonna alla tagasi. Ma ei teagi, kui kõrgel ära käisime. Igatahes on need ilusaimad mäed, kus kunagi viibinud olen ja ümbritsev müstilise ilmega maastik siniste mägijärvedega (mis tegelt vist kraatrid) jättis tõesti mingi muinasjutumaa mulje. Sõitsime mägede piirkonnas veel mõnd aega vaateid imetledes ja käisime lähedalasuvate järvede kallastel. Ühes kohas oli sildi järgi väljakaevatud maoori küla, no hea küll, läksime siis seda vaatama, aga käisime kogu muruga kaetud väljaku ühest otsast teiseni läbi ja mida ei olnud, seda ei olnud. Ainult mahasaetud sõnajalapuu oli. See sõnajalapuu on muidu UM rahvuspuu. Kasvatasime seal toredal muruväljakul natuke enda lõbuks tiritamme ja tegime paar naljapilti ja siis kimasime edasi Taupo järve poole.
Järve nägemisulatusse ilmudes saatsid meid taas super vaated järvel asuvate saarte ja küngastega, kõrgendikkudelt nägi kaugusse ulatuvat vetevälja ja maastikku, tihti peatasime auto, et vaadet nautida ja pildistada... Sõitsime läbi Turangi asulast, mis jääb mulle meelde MacDonaldsi järgi, kust jäätist ostsin ja kus me kohalike noorsandide üle mingeid kurje nalju omavahel viskasime... kuigi naljade sisu olen miskipärast unustanud :) Varsti tegime järvekaldal peatuse, kuna ilm oli megailus, järvepind peegelsile ja päike sillerdas sellelt vastu. Eduardo sumas järves asuvale kivile ja peesitas seal, minuga tulid aga tutvust sobitama suured mustad luiged, kes olid arvatavasti lihtsalt näljased, nad ronisid ikka päris külje alla mulle, niiet suht kõhe hakkas vahepeal. Järvekaldal oli üldiselt aga tõeline idüll. Seekord jõudsime veel päevavalges Taupo linna! See on suht noorte backpackerite paradiis, kuna seal saab sooritada igasugu langevarju- ja muidu hüppeid ja lende jm adrenaliininäljastele. Me päris ekstreemsporti sinna harrastama ei läinud, pigem arvasime lihtsalt, et seal on kergem öömaja leida. Linn oli armas, kõigepealt käisime vaatamas ühe hptelli tahaaeda pandud treilerit, mis oli päris kobe, lükanduksega ja puha, aga raha taheti selle eest vist mingi 30 dollarit nägu ja me kartsime et öösel võib jahedaks minna. Peatänavalt leidsime odavama ja vähe elavama koha, millel oma väliterrass katusel ja puha. Maksis vist 20 taala inimese kohta vms, ja kahesed toad. Hiljem selgus küll paar puänti: nimelt tuli teki eest 3 taala juurde maksta, mida me aga põhimõtte pärast ei teinud, ma mässisin end ööseks oma saunalina ja kampsuni sisse, aga olin sellegipoolest hommikuks poolsurnuks jäätund :S Teine puänt oli, et maja allkorrusel asus baar. Esialgu olime ju väga rõõmsad, kuid kui me kl 3 öösel peolt tulles toa ukse avasime, selgus, et heliisolatsiooni polnud ja pidu oleks nagu meie toas toimunud!! Istusime üleval, kuni see trall lõppes, oli ikka jabur tuba küll!!! Kohtasime hostelis esimest korda ka TSS-i laevakaaslasi, linn tõmbas ju noori ligi nagu kärbseid, seega pole ime. Naljakas oli, olime juba harjunud omapäi olema. Käisime fancys itaalia restoranis söömas, kuna õhtusöök oli meil vist mitu päeva juba vahele jäänud :D Neni õpetas meid õigesti veini degisteerima ja mängisime salvrättide peal mingit poomise stiilis mängu :D Ka restorani tulid loomulikult teised Scholar shipi inimesed. Siis vahetasime riided ja läksime alla pubisse, seal oli päris korralik tantsupõrand, kuigi selle oli vallutanud mingi miniseelikus habemik, kellel ilmselt kas mingi poissmeesteõhtu või veider sünnipäevapidu käsil oli. Vahetevahel ta tuli rabas meie seltskonda aga lõpuks ronis lavale laulma hoopis :D Joogid olid kirved nagu ikka, pisike siider vist 7-8 dollarit vms, edasi liikusime üle tee aktiivsemasse kohta, kus ikka päris möll käis, musavalik oli super: mingist metalist tränsini, hullumaja! Vahele mahtus ikka toredaid lugusid ka. Hüppasin väsimuseni, ja mingi 2-3 paiku läksime hosteli. Aga nagu ma juba kirjeldasin, und me seal eriti ei saanud. Tervet meie Uus-Merenmaa nädalat iseloomustas see, et kuna vara-vara tõusime ja päeva jooksul meeletult ringi sõitsime, olime õhtuks harilikult nii kapsad, et vajusime kossti voodisse, nii ka ülejäänud päevadel, niiet see jäigi me ainsaks peoõhtuks.
5. PÄEV: HUKA FALLS -> BAY OF PLENTYAlustasime hommikut Taupo lähedal asuva kuulsa
Huka Fallsi kosega, mis on nii helesinine mäselev juga, et kogu jõgi ainult üks vahumöll. Seal sees saab ka paadiga ringi mäsutada, aga nii seiklushimulised me polnud.
Kuna Uus-Meremaa on kuulus oma manuka-taimest tehtud mee poolest ja üldse erinevate meesortide poolest, peatusime Wairakeis asuvad
mee-degusteerimiskohas. Manuka-mesi on imemesi, nimelt on sellel tervendav toime sõltuvalt selle kangusest või puhtusest, mida märgistavad purgil asetsevad numbrid, mida suurem, seda parem. Taim ise näeb välja umbes nagu kanarbik. Kõige rohkem maitses mulle aga hoopis mingi tsitrusemesi. Müüdi ka meejäätist, oli nämma küll :) Poisid ostsid kaasa manukamee-õlut!
Edasi otsustasime jätkata lähima tasuta atraktsiooniga: kuukraatrid e. Craters
of the Moon, järjekordsed auruaugud. Kohale jõudes selgus aga, et vahepeal oli vaatamisväärsuse eest raha hakatud võtma. Hind oli vist 5 dollarit vm. Me ei kavatsenud neile aga mitte midagi maksta, ning otsustasime otsida teise sissepääsutee :) Jalutasime metsa ja ronisime lihtsalt üle aia. Eduardo jäi meist maha ja oleks peaaegu metsa ära kadunud. Mingit hobuserada pidi tihnikust läbi ronides jõudsime lõpuks mäeküljele, kust avanes vaade auruaukudele. Meil oli ülihea meel, et raha ei maksnud, sets Waiotapu imemaaga võrreldes olid need augud suht jamad. Natuke podises muda mõnes, aga peale tossu ja haisu polnud suurt midagi.
Edasi põhja poole sõites käisime läbi ka
Waimangu vulkaanilisest orust, kus asus mingi imeline türkiissinine Inferno-kraater, aga kohtasime seal ees laevalt Arturot, kes ütles et muidu suht ok, aga pikk teekond, ja meil hakkas kraatritest suht küllalt saama juba ja ei hakanud sinna minema. Lähedal asus ka
Tarawera mägi, kus kunagi olid asunud kaheksandaks maailmaimeks nimetatud looduslikud Valged Terrassid, enne kui mäe vulkaanipurse nad 1886. aastal hävitas :( Vot selline maruline loodus siis. Edasi tahtsime külastada tee peale jäävat Tamaki maoori küla, kuid kohale jõude selgus, et nemad olid suletud. Saime ainult väraval asetsevaid vingeite nägudega nikerdisi imetleda :)
Kuna suundusime tagasi Rotorua poole, siis tahtsin väga ära käia
Rainbow Springsi loomaaias, sest ma polnud veel elusat kiivit näinud! Teised otsustasid sinna mitte tulla, kuna pilet oli jällegi kuskil 25 dollarit, üliõpilastele soodustusi ei olnud. Ma olin aga otsustanud kiivi oma silmaga ära näha, sest looduses teda kohata on võimatu, kuna ta on öise eluviisiga lind. pargis oli ka palju teisi Uus-Meremaa põlislinde nagu tui (selline valge kaelaga lind, kes teeb polufoonilist kellahäält, haruldane kea, kes näeb välja nagu hall papagoi, kirju papagoi kakariki jt :) Veel asus seal miljonite aastate vanune sisalik tuataara, kes on vanem kui dinosaurused. Kiiviruum oli muidugi kottpime ja kuigi mul õnnestus näha, kuidas minu ees klaasi taga magav kiivi ärkas, ringi tuustime hakkas ja tema nokk oli minust millimeetrite kaugusel, oli mul kahju, et seal nii pime oli ja pildistada ei õnnestunud. Välku kasutada ei tohtinud, kuna linnu silmad olevat valgusele tundlikud. Mul korra ununes välk peale küll ja tegin klõpsu ära, ise hirmsasti ehmatades, et nüüd tapsin kiivi. Ta natuke ehmatas ja sahmis mõnd aega ärevalt ringi, aga kokkuvõttes keegi mind kinni võtma ei tulnud ja kogemus oli lahe. Kokku veetsin loomapargis vist poolteist tundi, kuna ootasin iga puuri all sada aastat, et head pilti saada :D Teised polnud aga õnneks ootamisest väga tüdinud.
Sõitsime põhja poole Bay of Plenty ehk külluse lahe ilusat nime kandva ranniku poole, ning jäime öömajale
Tauranga linnakeses, kuhu ettenägelikult eelmine õhtu koha ära olime broneerinud. Seal asuv Hostelling Internationali hostel oli kõige kenam hostel kogu me reisi jooksul. Maksis vist ka kuskil 30 taala, aga suur valge puitmaja taga lauiva aiaga, kus jalgpallimuru, väike jõgi ja lamamistoolid, toad mega ilusad, auurte akende ja ilusa värvilise dekooriga, tõesti mõnus. Nautisime natuke aega oma uusi tube ja siis võtsime toidud-joogid ja põrutasime Mt Maunganui otsa piknikule. Päikeseloojang oli ilus ja võtsime selle vastu mäeküljel lesides, üksinduse peletamisest nördinult määgivate lammaste vahel, nautides vaadet lahele :)
6. PÄEV: MT MAUNGANUI JA COROMANDELI POOLSAARHommikul siras päike ja olime täis entusiasmi, otsustades Mt Maunganui tippu ronida, kuna eelmisel õhtul oli see pimeduse saabumise tõttu meil ära jäänud.
Mäenõlvad olid kõikjal kahel pool meid jooksvaid halenaljakaid kabuhirmus lambaid täis, päike lõõskas ja oli tükk tegu, et mäe otsa vantsida. Eriti minu praeguseks juba poollagunenud kolme auguga kingadega :) Olime hämmingus, kui isegi ca 80-aastased vanapapid mäkke rühkides meist möödusid! Vahepeal istusima lammaste keskele, nautisime vaadet ja hävitasime mu kotitäit kiivisid. Sedapuhku vahelduseks mitte linde siis ;) Mäe otsast lõpuks avanev vaade oli aga kõike väärt, sealt paistis vist 10 km pikkune sirge valge rannariba, teisel pool saartega ääristatud rannik.. megailus.
Edasi sõitsime mööda rannikut Coromandeli poolsaarele, kus esimeseks sihiks oli Hot Water Beach ehk kuumaveerand. Lõpuks pärale jõudes avanes juba kaugelt meie pilgule meeletult hambuliste kaljudega pikitud aurav rand. Ja kui rahvale järgnesime, möödudes laineid üles pritsivatest rannakaljudest, jõudsimegi kohale, kus liiva augu uuristades valgus sinna maa alt täiesti tulikuum vesi! Segasime seda jääkülma mereveega, et sees solberdada suudaks. Palju nalja tegi meile Neni välja mõeldud võistlus, kes kauem kuumaveeaugus seista suudab. Enamasti võistlesid Eduardo ja Neni omavahel :) Mingi paks saksa tädi tuli suisa labidaga ja siis me laenasime talt labidat, et korralikku auku kaevata, kuna puupulgaga oli ikka suht niru uuristada, haha, tädi oli ise ka hullult hakkamas ja sapsu täis ja jälgis me ponnistusi :) Saime oma über-augu lõpuks valmis ja siis tuli meeletu laine ja ujutas augu üle ja see oli suht kadunud. Loobusime ja vantsisime minema. Osa rannast oli kaetud süsimusta sätendava liivaga. Ma nägin esimest korda musta liiva randa.
Suundusime poolsaare põhjaotsa Hahei'sse, kus asus lahesopp nimega Cathedral Cove. Sinna oli parklast (meeletu kauni vaatega saartega ääristatud kaljust rannikut mööda läbi sõnajalapuudest tihnikute) u. 40 min jalgsimatka, ja siis laskusime trepist ühte omapärasemasse randa, mida näinud olen.
Randa piirasid mõlemalt poolt uuristatud kaljud, CC ise oli komnurkse avaga nagu gooti kiriku aken, millest ka tema nimi, ning kaare all asus koobas. Trullasime seal natuke ja otsustasime jäisest veest hoolimata kaare alla ujuma minna, sest lained olid nii suured ja kutsuvad. Lõbus oli, aga jäätumise vältimiseks pidime 5 min pärast välja ronima. Vahetasin koopas riideid :) Meil oli Thamesi linnas (poolsaare nö keskus) hostel kinni pandud ja kiirustasime sinna. Linn oli kl 8 õhtul TÄIESTI väljasurnud, niiet lausa scary. Süüa saamiseks sõitsime pool tundi ringi, ja olime juba näljasurmaga leppinud kui lõpuks leidsime linnaserval bensujaama, mille luugist meile mingit külmutatud pizzat müüdi. Hostelis (mis muidu oli jälle lahe ilus USA lõunaosariikide stiilis suure aiaga puitvilla) oli köök tagasi jõudes juba suletud, a moosisime nad ära ja saime oma õnnetud pizzad soojaks teha. Allkorrusel oli lounge, kus piljard ja muud mängud, a ma olin nii väsinud et vajusin suht ära ja läksime varsti magama. Seekord ööbisime suures toas koos teiste inimestega.
7. PÄEV - TAGASI AUCKLANDISHommikul põrutasime tagasi tuulisesse ja külma Aucklandi, kuhu oli kuskil tunni aja tee, tagastasime auto ja läksime Hanna-Liinaga netti ja shoppama. Peamiselt keskendusin suveniiridele. kohtasin suveniiripoes Gabrieli, kes oli oma nördimuse unustanud ja heldis mind nähes taas :) Ja egas rohkem polnudki midagi, õhtuks olime laeval tagasi. Lahe oli jälle teisi näha, kuigi minu toakaaslane muide ei naasnudki laevale, kuna ta lendas Lõunasaarele Adrianoga ning pidi sealt otse Austraaliasse lendama, kuhu meil oli laevaga veel 4 päeva tee. Niiet temaga pidin alles Sydneys millalgi kohtuma. Ka Ali ja Mareike jäid Uus-Meremaale ja pidi otse Austraaliasse lendama. Mõtlesin, et tänu sellele jään meie koridoris puhta üksi, aga ei, õhtu sisustasid mu kajutis Hanna, Eduardo, Gabriel, Neni jne, rääkisime oma seiklustest ja vahetasime pilte ja tegemist oli oi kui palju :)
Olime Põhjasaarele praktiliselt tiiru peale teinud ja võin öelda et vähemalt pea pool Uus-Meremaad sai nädalaga nähtud. Olime oma efektiivse sightseeinguga vääga rahul, ja ringi kimamisest hoolimata oli roadtrip olnud väga chill :)
Sadamast linna jalutades avanesid kaunid vaated muidugi Sydney Harbour Bridge'ile ja ooperimajale, meie laev polnud nende asupaigaks olevast Circular Quay'st sugugi kaugel. Linnas olid üleval juba jõulukuused, naljakas oli 25-kraadises soojuses ja päikesepaistes mingeid jõulukaunistusi näha! Ma pole kunagi jõule soojas paigas veetnud ja minu jaoks seostuvad nad ikka lume ja piparkookidega, seega sel aastal ei tajunud ma pühi absoluutselt.
Lõpuks sain aga piisavalt lähedale, et ilusaid portreefotosid saada :) Jätsime nad aga rahule ja sõitsime edasi Pebbley Beachi poole. Ma olin ikka õnnest oimetu. Olin kängurutega hängida saanud!
