ESIMESED PÄEVAD LAEVAL: 5.-9. sept.

Heippa-hei! Kõigepealt kõige tähtsam – mobiililevi praegu merel pole, levi on ainult siis kui me ranniku lähedal oleme, mida tuleb ette kord paari päeva tagant. Niiet teie sõnumeid ma praegu vastu võtta ei saa. Netis käin korra nädalas, niiet arvestage väikese viivitusega siis kõikide emailide saamise puhul, eksju. Portugalis lähen internetikohvikusse ja siis saab ehk ka msn-i ja helistada ;) niiet kannatage neljapäevani, 13. septembrini!
MA PANEN NÜÜD KÕIGELE ALAPEALKIRJAD SIIN, NIIET IGAÜKS PEAKS TEDA HUVITAVA TEEMA KIIREMINI ÜLES LEIDMA, KUNA SEE ON HÄSTI PIKK KIRJATÜKK SEEKORD.


LAEVALEJÕUDMINE JA ESMAMULJED

Aga jõudsime eelmine kolmap. ilusasti Piraeuse sadamasse, tellisime hotellist takso, et ilma selga murdmata kotid kohale saada ja kuigi meilt kasseeriti topeltsumma 19 euri 9 euri asemel, ei olnud see me jaoks liig, peaasi et elusalt sadamasse jõuaks. Ma pidin eelmine päev konkreetselt ära surema oma kotikohja alla kui hotelli poole roomasime, jube kuumus oli!! Kohver on ainult 22 kilo, aga ülejäänud 3 kotti ka jube rasked ja ühes metroos oli ainult trepp, ronisin sealt pool tundi, kaaaaarm. Laeva nägime juba kaugelt, sinise taeva taustal tundus see kiiskavvalge laev eriti muljetavaldav. Sadamahoones võtsid meid vastu juba Scholar Shipi töötajad, kes meid laevale vormistasid ja kohvrid laevale toimetamiseks võtsid. Ja siis oligi käes hetk, kus mööda silda laeva vantsisime. Me olime küll laeva kohta natuke juba kuulnud, et pidi olema suht ilus, palju puitu, viisakas, suht palju ruumi. Selline oli ka esmamulje. Puitseinad, juugendstiilis valgustid, ruumi normaalselt. All restoranis ajasime korda paberitöö, ja siiiiiiis kohtusin esimest korda oma kajutikaaslasega!!! Natalia on pärit Brasiilia pealinnast Brasíliast, see asub riigi keskosas ja hiljem sellest kõigest pikemalt, mida ta mulle oma kodukohast rääkinud on. Igatahes hüppasime rõõmsalt teineteisele kaela, ajasime oma paberiasjad korda ja viisime asjad kajutisse. Ta ei tulnud eelmine õhtu sinna meie dinnerile, oli midagi sassi ajanud ja polnud selle eest maksnud. Nad olid niisama seal Monastirakis tuianud too õhtu.

LAEV

Meie kodu järgmiseks 4 kuuks on kajut A15 Aloha-tekil. Kõlab väga Love Boati moodi onju :D Alohaaaaaaa!
Laeva korrused alt üles (kahel esimesel pole ma veel kunagi käinud):
1. Emerald
2. Dolphin
3. Coral (seal asubki restoran)
4. Baja (kajutid)
5. Aloha (meie kajut, receptioni-piirkond)
6. Riviera (saalid, baarid, õpilaskeskus-ööklubi jne)
7. Lido (välibasseinid, baar, hommikusöögi välirestoran)
Kajut on täitsa tore, puidust, minu jaoks normaalse suurusega, kuigi me naabrid näiteks kajutist A17 (mehhiklane Arturo ja sakslane Fabio) said ilma juurde maksmata kaks korda suurema kajuti!!  Kavatseme veenda neid ümber vahetama, haha, naistel on ju juba kosmeetika ja riiete jaoks rohkem ruumi vaja onju! Samas hakkavad peod nüüd meiekõrvalkajutis toimuma, sest see on kogu aeg rahvast täis, seega saame sealt kärmelt vajadusel ära magama tulla, niiet eks kõigel oma kasu :) Vannituba on igati tore, meil on telekas, kust näitab laeva geograafilist teekonda ja mingeid kohalikke kanaleid. On kosmeetika-/õppimislaud, 3 kappi, lisavoodi seinal, laud, sahtlid. Vastas üle koridori on ka akendega kajutid, meil akent pole, aga kajutid muidu sama suured kui meie oma. Natalia on niiiii lahe, täpselt minuga sobiv inimene – intelligentne, huumorimeelega, meile meeldivad samad asjad, suhetest ja meestest rääkida, ameeriklaste üle nalja visata, kõrvarõngad ja pildistamine, saime kohe parimateks sõpradeks. Mul on tegelt ka väga hea meel noh, sest teised eesti tüdrukud ei ole eriti rahul oma kajutikaaslaste apaatsusega ja on siin päris palju kurtnud. Aga minul vedas ja meil on väga lõbus :) Natalia tädipoeg on samuti siin!  tema nimi on Adriano, ja tema kajutikaaslaseks on Anthony USA-st, mõnus boheemlik tüüp. Samas on siin kõik niiii toredad, niivõrd palju inimesi on muidugi veel, kellega ma tutvunudki pole, aga iga päev toob miljon uut tutvust, kõik on ilusad inimesed, mehi on isegti rohkem kui ma arvasin, kõige toredamad neist on igatahes kõik hispaaniakeelsed – hispaanlased Borja ja Juan, kostariikalased Shirani ja Federico, mehhiklased Eduardo ja Jesùs. Ilma nendeta oleks elu siin laeval palju igavam. Ma näiteks üritan iga dinneri ja lõuna erinevate inimestega lauas süüa, sest nii on parim moodus tutvuda, ja meil on ikka nii lõbusaid lõunaid olnud siin, vahel istume mingi eriti kokkusobiva laudkonnaga tundide kaupa ja ajame pada :)

ÕHTUD JA SELTSKOND
Esimesel õhtul käisime söömas ja siis tehti meile mingi kogunemine. Peeti kõnesid, räägiti koge selle programmi põhimõtetest. Peale seda oli mingi rahvaste tseeremoonia, kus moodustasime laeva ahtriosas välitekil kõikide osalejatega mingi hiidringi , üks õpetaja mängis bongotrumme taustaks ja siis nimetati järjest rahvuste nimesid, ja igaüks kelle rahvust kutsuti, pidi ringi keskele astuma, hüppama-kargama korra ja siis tagasi minema. Päris hea oli, saime teada näiteks et meil on austraallasi, venelane (ainult üks!), valgevenelasi, türklane, soomlane (üks õpetajatest) jne. Lätlasi-leedukaid poleeee :)
Peale tseremooniat aeti meid kokku klubiruumi, kus oli siis selline sumistamise aeg meile kõigile informaalseks tutvumiseks. Muusikat aga ei lastud, midagi ei pakutud, niiet ega pidu käima ei läinud. Mõned mängisid seal lauajalgpalli, teised läksid välja istuma. Ma hakkasin omale sobivat hispaania keele õpetajat välja valima  Esimeseks kandidaadiks oli Federico Costa Ricast, aga kuna tema kippus üks hetk oma tööd liiga tõsiselt võtma ja seletas liiga palju hispaania keeles, teine hetk jälle kadus poole lause pealt minema, siis otsustasin ta asendada. Mu järgmiseks kandidaadiks oli hispaanlane Borja (hääldatakse Borhha), kes oli teise eesti tüdruku Anne-Marie’ga terve õhtu chattinud, aga ta ignoreeris mind algul täielikult, hahaha, no vahel juhtuuuub... Natalia läks meie kajutisse oma asju lahti pakkima, aga ma läksin üles tagasi ja välja tagasi ja vestlesime poole ööni ühe laudkonnaga, selle hispaanlase Borja, iirlase Patricku, inglase Lawrence’iga Newcastle’ist, valgevenelase Ivani ja teiste eestlastega. Mul oli lõpuks au tutvuda selle Borjaga ja nüüd ta muudkui kõnetab mind igal pool, aga ma pole temaga rohkem pikemalt rääkinud, kuidagi huvi kadus, haha, nagu alati, enam pole väljakutse. Niiet ma ikka veel valin oma seda hispaania keele õpetajat. Aga niimoodi lõpeb siiani iga õhtu laeval, sumistades kuskil Lido-teki lauas suure seltskonnaga kultuuriliste erimevuste üle nalja visates ja kogemusi jagades. Mis ju ongi selle programmi põhimõte.
Laeva baar on avatud kella 19-23, kui järgmine päev on loengud, ja kella 24 kui on vaba päev. Baaris müüakse ainult õlut ja veini. Baarist saab ahtriosa avatud tekile, niiet enamuse ajast istume õhtuti seal. Ümberringi on mõnus must avarus, paar tuld vilguvad, ja meie laev on ainus müratekitaja selles ööpimeduses  Meil hakkab juba kujunema kindel seltskond, kes iga õhtu seal on ja kellega arutame siis üliolulisi teemasid nag meeste-naiste suhted, laevaintriigid, kes kellega käib, alkoholipoliitika, klatšime õppejõude, arutame loengus õpitut jne jne. – malaislane Ali, kes elab inglismaal, maailma naljakaim inimene, tal on lihtsalt loomulik koomiline talent, no selliseid lauseid paneb et naera surnuks. Tšehh Mihal, kes õppis Shanghais ja on meile sealseks ametlikuks giidiks :D, ja tšehh Gabriel, kostariikalane Shirani, kes on latiino kohta üllatavalt läbimõeldud ja rahulik, tundub väga sümpaatne ja intelligentne ja räägib alati huvitavaid lugusid, poola tüdruk Kaša, eestlased Anne-Marie ja Natalja, ameeriklane Anthony, kes on armsaim ameeriklane, selline pisuke ja hästi sõbralik, mängib kitarri. Hästi palju on hispaania ja mehhiko tüdrukuid, nad on nii ülisoojad ja sõbralikud ja räägivad ka hästi huvitavaid lugusid Mexico City-st, ladina-ameerika röövimistest ja kuritegevusest, jne. Igaüht on seal relva ähvardusel röövitud või kidnapatud, ja meie IRC-kommuunis on mehhiko poiss Gabriel kellel on pussitamishaav käel, ja käsi sidemes! Tase! Venetsueela tüdruk Eglentina on ka väga armas, lokkis blondide pikkade juustega ja siniste silmadega, haha, ülisõbralik ja ülielav, tõesti super soojad inimesed! Nad elavad mingis hiigelkajutis, koos kolumbia tüdruku Natashaga. Aga rohkem inimestest ja laevaintriigidest hiljem ;)

PÄEVAKAVA ESIMESTEL PÄEVADEL,
INIMESED
Üldine päevakava on aga nii, et igal hommikul sööme Lido-tekil päikese käes hommikust, siis on erinevad kogunemised suures saalis, kus räägitakse kõike laevareeglitest, meie Intercultural Residential Community’dest (IRC) e. elanikegruppidest (oma kajutikoridori asukad, keda juhendab üks konsultant), kuni loengute toimumiskohtadeni. Meie IRC on väga lahe, seal on meie naaber, tore pruntis mehhiklane Arturo, kes töötab Apple Macintoshis, tal on kajutis täielik tehnikalabor, seega tema käest saab kogu IT-abi :) väääga kasulik. Tema toanaaber on sakslane Fabio, kes on fotofanaatik, tal on põhjalik fotovarustus ja tema käest saab jällegi ilusaid zoomitud pilte rannikualadest, millest möödume. Teisel pool elab pruntis hiinlane Albert, kelle ghanalasest toakaaslane ei saanud Mõned kogunemised on päris naljakad, näiteks kui meid esimest korda kokku pandi oma IRC-gruppidega kokku pandi, pidime tegema presentatsiooni, kuidas iga grupp ühte teatud leavereeglit ülejäänud rahvale selgeks teeks. No seal on igast naljakaid reegleid keelatud seksuaalsuhetest personaliga kuni alkoholipiiranguteni, ja iga grupp lahendas esituse eri võtmes, mõni räppis, meie tegime näidendi, ja no neid näidendeid oli teisigi, mõne puhul pidi ikka naerust püksi tulema, meil on väga edulisi näitlejaid siin endi hulgas, peab mainima! Mõne inimesega on siiamaani nii, et kui näed, tuleb tema tegelaskuju meelde ja no itsita surnuks :)

LOENGUD
Tutvusime esimest korda ka oma professoritega. Mul on kaks õpetajat, Basma Ibrahim, egiptlannast ameeriklane, kes annab International Communicationi ja Intercultural Communicationi. Ta töötab Minnesota ülikoolis USA-s ja egiptuse ülikoolis paralleelselt, Ta meeldib mulle sellepärast, et tutvus enne põhjalikult kõigi taustaga, lasi meil rääkida, mida me enne teinud oleme, mis kraad meil kustkohast on, ja siis sellele vastavalt, mida igaüks soovib, struktureerib loengud erinevate teemade vahel. Ta viib tundides läbi väga lahedad läbimõeldud tegevusi, mismõjuvad algul mängudena, aga hilisema järelemõtlemise puhul pakuvad vihjeid kultuuridevahelise kommunikatsiooniga kaasnevatest asjaoludest ja panevad mõtlema. Klassikaaslased on väga ärksad, kõik mõtlevad kaasa ja on ainest hästi huvitatud. Oi meil sai esimeses tema loengus nalja! Malaisia kutt Ali pidi suvalistest esemetest midagi ehitama ja siis kinnisilmi instrueerima norra türdukut Anyat, et see konstrueeriks täpselt samasuguse asja :) Saad aru, ta voltis punase paberlennuki, kirjutas peale POSH, pühkis lõhnava märja salvrätikuga üle ja teatas et see on Posh Spice’i lennuk! Et see on just selline „Oh, it’s so hard to be fantastic!“-tüüpi lennuk. Me pidime end surnuks naerma. Anya ehitas päris hea koopia selles valmis, niiet tundub et inimestevaheline koostöö sujub 
Teine õppejõud annab mulle kahte ülejäänud ainet, Ralph Berenger. Annab kohustuslikku kursust Communication and Social, Ecomonic and Political Development ehk komm. poliitiliste jne muutuste läbiviimisel riigis, ja Communication and Power Paradigms, ehk kuidas läbi kommunikatsiooni võimu rakendada, mis haakub ka otseselt minu taustaga, kuna olen uurinud keelt ja võimu. Õppejõul on politoloogi ja ajakirjaniku taust, aga ta on palju autoritaarsem ja ei küsi, mida sina teha tahad vaid tal on kursusest juba oma nägemus. Põhiline on see, et kuna ta on kuskil 5-6 akadeemilise ajakirja toimetuses USA-s, siis tahab ta meie kursusetööd avaldada. Mis on iseenesest muidugi suur tunnustus. Aga minu jaoks pole see eesmärk iseeneses. Ja tema loengud on palju konventsionaalsemad ja igavad. Lõputöö kirjutame kolmepeale, ja me grupeerusime iraanlanna Parvin’i ja ameerika tüdruku Lindsayga, kes on üks normaalsemaid ameeriklasi siin, selline kriitiline oma maa suhtes ja annab tööna näiteks surmamõistetud vangidele teatritunde kodus, selline ebatavalisem inimene. Mõlemad võtavad tööd tõsiselt ja on intelligentsed, niiet mulle sobib!! :)