PORTUGAL: 13.-19. SEPT., OSA 2

4. PÄEV - COIMBRA
Järgmisel päeval sõitsime Lissabonist 2 tunni kaugusele Coimbra ülikooli ja üliõpilasi külastama. Kuna olime eelmine päev kurtnud, et meid pannakse akadeemilise programmi raames liiga vähe tööle, siis jagati seekord meid kohe bussi jõudes gruppideks ja pidime sealsamas bussis 2-tunnise sõidu jooksul hakkama välja mõtlema küsimusraamistikku järgmise päeva paneeldiskussiooniks kohalike ajakirjanikega Portugali rahvusvahelise kommunikatsiooni teemal. Hakkasime aga usinalt tööle ja ajurünnaku tulemusena saime kokku rahuldava küsimustiku, mille läbiv joon oli erapooletus ajakirjanduses ja Portugali rahvusvahelises suhtluses.
Meie visiidi eesmärk Coimbrasse oli aga see, et Coimbra on Euroopa vanim rahvusvaheline ülikool ja pidime siis külastama ülikooli ülivana raamatukogu, mis täis uunikumväljaandeid 16.-17. sajandist. Linn oli armas, mäeküljed täis valgeid maju, ja raamatukogu kohta ütles üks tüdrukutest, Kristen väga tabavalt et nagu Harry Potteri filmist pärit. Näidata ma teile seda aga ei saa, kuna seal ei tohtinud pildistada. Lisaks on huvitav teada, et raamatukogus peeti brošüüri kohaselt nahkhiiri, kuna nahkhiired söövad putukaid, kes vanu raamatuid hävitavad, aga kui ma giidilt selle kohta küsisin, siis ta vastas et nahkhiiri hoitakse mingites karpides ja lastakse ööseks ruumidesse lahti, aga päris aru ma ei saandki, kas neid peetakse sealsamas või kuskil mujal ruumides. Igatahes saime haruldase raamatukogu üle vaadata (tavainimesed sinna sisse ei pääse, tuleb kirjutada taotlus miks sinna tahad ja seda siis hinnatakse. Meile tehti erand).
Peale lõunat tuli meile vastu kohalik üliõpilane (oma koeraga, kellel oli muide sünnipäev :) ja tema viis meid vaatama kohalikku üliõpilaslinnakusse kuuluvat üliõpilasmaja. Need on täitsa omalaadi ühikad, mida kutsutakse vabariikideks (republic) ja mis on üliõpilaste endi hallata. Väljast ja seestki jäi mulje, nagu oleks tegu mingi vastupanuliikumise või salaorganisatsiooniga, kuna igal pool rippusid mingid installatsioonid, kondid, sloganid, plakatid, seinu katsid sotsiaalpoliitilise sõnumiga seinamaalingud ja laused.

Aga muidu selline euroremondita nagu üliõpilaselamud ikka, nende endi remonditud jms. Igaühel oli oma tuba muidu, ja mingid kokkuklopsitud arvutid ja üks kutt oli ehitanud endale hõbepaberist seinale vastuvõtja, millega ülikooli levialast traadita internetti sai näpata :) Kuulsime palju üliõpilaste suhtumisest ülikooli administratsiooni ja üliõpilaste omavaheliste suhete reguleeritusse, tegu oli väga sotsiaalselt teadlike üliõpilastega ja kogu seda tausta oli väga huvitav kuulata. Üldse oli kogu vanalinn kaetud graffitidega, mil igaühel mõni poliitiline või sotsiaalne sõnum kanda, portugallased on ses suhtes üks aktiivsemaid rahvusi, keda tean.
Õhtul pidime siin laeval küsimused kokku panema, ja peale seda läksime grupi inimestega - Adriano, filmimees Erik, Shirani, saksa tüdruk Katja, kolumbia tüdruk Natasha - Lissaboni vanalinna Bairro Altosse, kus algne plaan oli minna kuulama Portugali traditsionaalset fado-muusikat, aga need fado-kohad tahtsid kõik 20 euri inimese pealt piletiraha (mille eest siis võisid pärast endale jooke tellida, aga no sellise summa eest ei joo ju ühe õhtu jooksul iialgi!) ja olid pimedad ja igavad, niisiis tiirutasime mööda Bairro Altot spbiva meelelahutuskoha otsingutel, ja no ööelu mõttes on see muljetavaldav linnaosa!!! Kõik baarid-lounge’id on koondunud ühte piirkonda ja neid on nii palju!! Iga teine uks on baar, hinnad ülisoodsad (sangria 1-2 EUR, õlu 1.50) ja mis mind eriti imestama pani – sulgemisajad on eriti hilised! Isegi näiteks esmaspäeva õhtul on baarid 4-5 ajal hommikul veel avatud!!! Tänavad keevad rahvast ja atmosfäär on sama hea kui Barcelonas! Ainuke vahe on vbl see, et kohalikud inimesed ei tule sinuga ise juttu ajama nagu Hispaanias, nad on tagasihoidlikumad ja üldse „põhjamaisemad“, mis mind ka väga üllatas. Platseerusime ühte armsasse kohalikku baari, pärast liitusid meiega veel ameerika Roger, kes on Shirani toakaaslane, ja teised. Sättisime end ühe peaväljaku äärde ilusasse vana kooli kohvikusse ja mehed ajasid gossipit laeval toimuvast :) Adriano rääkis et ta girlfriend tuleb talle Panamasse külla sel ajal, kui seal oleme (nad on ligikaudu 3 a. koos olnud) ja kui nad peale meie reisi lõppu Indoneesiasse edasi reisivad (Natalial ja Adrianol on plaan peale Hongkongi 2 kuud Kagu-Aasias edasi rännata), siis vbl ta abiellub oma girlfriendiga seal olles. Ta on ülipüüdlik muide ja ei tarvita alkoholi, kuna kardab, et läheb siis ula peale, aga tema tahab oma tüdrukule truu olla, tõeliselt pühendunud.

5.-7. PÄEV – LISSABON
Järgmisel päeva akadeemiline programm oli pühendatud massikommunikatsioonile. Läksime tagasi kommunikatsiooniülikooli, kus meil oli kohtumine kohalike ajakirjanikega. Olime valmistanud ette küsimused paneeldiskussiooniks ja valinud endi seast eelmisel õhtul välja asjatundlikud moderaatorid, kes meie poolt asja juhiksid. Need olid tore ja intelligentne ameerika tüdruk Tripsie (kelle tegelik nimi on Catherine, aga kuna tema initsiaalid on kolmekordne C ehk triple C, ja tema väikevend ei osanud seda hääldada, siis hüütakse teda lapsest peale Tripsie :), ja siis itaallanna Daniella Roomast, kes õpib ajakirjandust, väga lahe häälekas kuju. Ajakirjanik Florbela Godinho oli pärit Portugali ühest suurimast telejaamast RTP ja Maria Joao Costa raadiojaamast RR (Radio Renascenca).
Antud kohtumine oli kogu Lissaboni akadeemilise programmi asjalikumaid. Meie põhiteemaks oli küll kallutatus Portugali ajakirjanduses, kuid tegelikult katsime teemadega kogu Portugali siseriikliku ajakirjanduse, rahvusvähemuste esindatuse, suhtumise kaetusele välismeedias, tuntuse ja leviku maailmas, meediakorralduse iseärasused jne. Naised olid väga suhtlusaltid ja paljud meist jäid nendega pärast sessiooni üks-ühele erinevaid teemasid arutama ja diskuteerima. Mind isiklikult huvitas see, et nad ütlesid, et Portugali kaetus välismeedias on väga vähene. Kuna aga Portugal on hetkel Euroopa Liidu eesistujamaa, siis tekkis mul küsimus, kas nad pole sellega seoses tajunud suurenenud välisajakirjanduse huvi Portugali vastu. Vastus oli negatiivne, seega on nad küll uhked endi kui kunagise suure koloniaalvõimu üle, kui näivad olevad resigneerunud Portugali tuntuse suurendamise suhtes maailmas.

Peale seda külastasime raadiojaama RR, mis on tegelikult 3 raadiojaama grupp ( a la nagu meil Sky Meedia, mis mitut raadiojaama haldab). Üks oli Mega FM, noortele mõeldud muusikaraadio, teine vanematele mõeldud RFM ja kolmas katoliiklikum jaam. RTP kuulub üldse katoliku kirikule, kel on Portugalis endiselt suur mõjuvõim. Meiega viidi läbi näitlik küsitlus, kuidas raadiojaam oma sihtkuulajate eelistusi kindlaks teeb ja räägiti raadiojaama finantspoliitikast ja kommunikatsioonist kuulajatega.

Õhtul vanalinnas olles tabas meid üllatus. Minuga olid kaasas eesti tüdrukud Natalja ja Hanna-Liina. Esiteks läksime Atalaia tänaval asuvasse sangriabaari, ja mina vaatan selja tagant, et jube tuttav inimene, lähen teisele poole ja, kujutate ette, ongi kunagine Ellerheina-kaaslane Piia Soms (Elo teab teda)! Mõlemad olime et issand, mida teed sina siin suvalises Lissaboni baaris??? (no see oli tõesti suvaline koht). Tuleb välja, et tema oli seal Euroopa diplomaatide koolituse aftekal (töötab välisminnis diplomaatilisel ametikohal), niiet imestamist kui palju. Kõik need diplomaadid olid oma ülikondade ja õhtukleitidega seal kolkabaaris suht out of place, haha.
Sellega aga kokkusattumused ei lõppenud: ma juba enne seal vaatasin ja rääkisin Nataljale ja Hannale et hehe, see üks mees siis on nii Imre Sooääre nägu, küll on naljakas. Siis meiega olid seal laevakaaslastest veel ameeriklased Tim ja Kala (hehe, naljakas nimi küll, aga hääldatakse Keila :) lahe tüdruk muidu, noor alles - 18, aga naerda saab temaga palju) ja Kala mingi aeg ütleb et issand kuule üks mees passis sul siin tükk aega selja taga ja oli sellise näoga nagu tahaks midagi öelda, aga siis läks minema, aga et ole ettevaatlik! Ja kui me ära hakkasime minema, siis järsku astub see mees meie juurde ja ütleb et ohoo, eestlased! Oligi Imre Sooäär, lugupeetud Riigikogu liige ja Pädaste mõisahärra :) Tuleb välja et ta oli Lissabonis Riigikogu delegatsiooniga (Ene Ergma, Tarmo Kõuts, Kalev Kallo jt taolised persoonid) Portugali parlamendi külastusel, kuna Portugal on EL-i eesistujamaa hetkel. Ja eks ta oli siis vanalinnaga tutvuma tulnud ja kuulis meid eesti keelt rääkimas. Oi, küll ta oli vaimustunud kui kuulis, mida me teeme, vestles ka meie ameerika sõpradega ja oli üldse väga huvitatud meie tegevusest, niiet vestlesime seal ja viskasime nalja mingi tund-paar, ta palus meil talle õppeprogrammi kirjelduse saata ja tahab järgmisest semestrist ise siia laevale õppima või õpetama tulla, kuna läks just ülikooli tagasi turismikorraldust õppima ja see õppesuund on ka siin laeval täitsa esindatud! Üldse kiitis ta, et me oleme ju nagu Eesti saadikud siin laeval ja peaks meile Welcome to Estonia fondist raha välja sebima, haha, nojah, me oleme Eesti kultuuri ja keele tutvustamisel siin tõesti ikka tänuväärset tööd teinud, pole midagi öelda! Eesti on siin laeval üks kuumemaid maid :) Aga jah, kummaliste kokkusattumuste õhtu. Ikka igas sadamas võib kohata eestlast, ega nalja pole!

Edasi olid meil 2 vaba päeva, mis möödusid linnas vaatamisväärsustega tutvudes, shopates ja õhtuti vanalinnas väljas käies.

Minu lemmikuteks kujunesid üks salsabaar sealsamas Atalaia tänaval, kuigi olin juba esimeses salsatunnis õpitu täielikult unustanud, kui kohalik mees tantsima võttis, ja astusin talle pidevalt jala peale ja tuikusin teistele üliosavatele tantsupaaridele otsa :) Aga vaadata oli lahe, tõeliselt kohaliku sarmiga koht! See tänav oli üldse kõige meelelahutuslikum, igaühele leidub seal midagi.
Viimasel õhtul organiseeris Lissaboni ülikool meile dinneri, lõime end kõik ilusti üles, lahe oli kõiki kenades tualettides näha, ja üliõpilaste ansambel esines meile traditsioonilise Portugali muusikaga, mille saatel kohalikud tädid meile tantsu tegid ja ka paar tantsuoskajamat meie seast! :)
Peale seda pandi meid bussidega vanalinnas maha ja vallutasime põhimõtteliselt kõik baarid oma seltskonnaga, oi, nalja jätkus hommikuni ikka! Osal meie inimestest oli ka mingeid probleeme tekkinud, nad läksid sadamabaaridesse mingi seltskonnaga, aga nüüd on õnneks kõik hästi ja kõik jäid ellu :) Meid viisid kaks nendest kohalikest üliõpilastest väikse seltskonnaga reggae-klubisse, kus siis hommikuni puusi nõksutasime, väga meeleolukas oli ja Portugalist oli tõesliselt tõeliselt kahju ära minna!!! Tulen kindlasti pikemaks ajaks tagasi järgmine aasta.
Okei, ja üks iseloomulik asi, mis mulle Portugalist meelde jääb, on et mitte üheski WC-s pole prill-laudu! Täielik defitsiit!! :D
Järgmisel päeval, kui siis õhtul pidi olema ärasõit, käisime veel Belémis kuulsat Torre de Belémi ja sillavaateid imetlemas, on selline rannapiirkond jõe ääres (Lissabon pole otse Atlandi ääres, vaid Tejo jõe ääres, mis siis voolab Atlandini),

see Belémi piirkond on tõesliselt nunnu, meenutas mulle Havannat vms. Siis käisime mingis kohalikus supermarketis snäksi kaasa ostmas, laevaleminekuni oli 20 minutit, meie peatame meeleheitlikult tänaval taksosid, haha, ja no täpselt viimasel hetkel jõudsime õnnelikult taksoga kimades oma ostudega laeva :) Istusime juba laeval õhtusöögilauas, kui mehhiko Eduardo tuleb küsima et kuulge, ega teil eesti Anne-Marie telefoni pole, et see on ainuke, kes pole õigeks ajaks laevale tagasi jõudnud!!! Natalja siis helistas talle, see oli arvanud et alles 21 tuleb laevas olla, a tegelt pidi kl 20 olema. Aga Anne-Marie võttis kibekähku takso ja oli poole tunniga laevas. Järgnes imeilus sõit tuledes linnast mööda, silla alt läbi ja olimegi Atlandil, varsti kadus Euroopa silmist. Jube kõikumine oli tol õhtul, aga järgmine päev oli juba ilm vaikne ja ilus :) Bye-bye, Euroopa!! Järgneb 12 päeva laeval karmi õppetööd!