PORTUGAL - 13.-19. september

1. PÄEV – CABO DA ROCA JA SINTRA
Hommikul ärgates oli rõõm suur, kuna Lido-tekile hommikusöögile minnes vaatas mulle vastu kõrvalolev vaade. Nagu San Franciscos!! See on Euroopa suurim rippsild 25. aprilli sild Lissabonis (25. aprill on olulise Nelkide revolutsiooni aastapäev). Olime õnnelikult sadamasse platseerunud. Panime kähku kokku huviliste grupi ja asusime rongide-bussidega seigeldes teele Euroopa läänepoolseimasse punkti Cabo da Roca neemele. Selle iseseisva retke toimumise eest võlgneme tänu tšehhi tüdrukule Daniellale, kes marsruudi vastavalt meie soovitud sihtpunktidele kokku pani, kuigi ta ise keeldus reisi lõpuni enda osa selles tunnistamast :) Sõitsime rongiga Lissabonist välja läbi Belémi (ilus rand), Estorili ja Cascaisi, kus vahetasime transporti, edasi bussiga Cabo da Rocale. No see neem oli vapustav! Tõuseb püstloodis 150 meetrit merest välja, nagu mingi šoti või iiri maastiku keskel, meri vahutab ja keeb sakiliste kaljude ümber, merest tõuseb müstiline udu, mis meid lõpuks täiesti endasse mähkis..

Tõesti tekib tunne, nagu oleks maailma otsa jõudnud, Euroopa saab lihtsalt otsa. Seal seistes saab täiega aru Portugali maadeavastajate tungist sõita selle uduse silmapiiri taha vaatama, kas kuskil veel midagi on. Tohutult eksootiline, nagu kuskil Kagu-Aasias. Ainus downside oli vbl see, et ma lõin järjekordselt oma varba lõhki vastu ühte kivitreppi :) seekord siis vasaku jala oma, aga need kes mind tunnevad, juba ei imesta, ja ega see selle reisi jooksul ka viimaseks korraks ei jää! :) Panin aga plaastri peale ja edasi kimasime bussiga ülehelikiirusel käänulisi 90-kraadiste kurvidega mägiteid mööda läbi imeilusate kohalike külakeste Sintra looduspargi ja linna poole, kus asub muuhulgas vinge kaljukindlus ja 3 lossi.
Pean ütlema, et Portugal on megailus! Saan Krissu vaimustusest täiega aru, ületas mu ootused sajakordselt. Tegelt ka, väikelinnad säravad, kõik on lihtsalt nii ilus, et jäägi vaatama, majad on kaetud kirjude kahhelkividega ja katused on punased nagu meie vanalinnas :) Majade vahel lokkavad bugenvillad ja palmitihnikud, hiigelsuurte õitsvate põõsastega aiad, mereranda ääristavad süsimustad sakilised kaljud... Väga ilus ja täiesti erinev Hispaaniast, kohalikku karakteristikat on väga hästi näha. Saan aru, et näiteks nii suure linna nagu Lissaboni kesklinn on küll natuke räämas, aga no Ateenaga võrreldes ikkagi superluks!
Ühesõnaga, olin kogu sellest vaimustusest suht pahviks löödud. Sintra jätkas samas stiilis: kirjud kahhelkiviseinad, värvilised majad ronimas mööda mäekülge, trepid, palmid, lilled, kõrged mäed ja mäetipus kindlus ja villad. Meie grupp lagunes tosinast inimesest väiksemaks, kuna osad läksid lossi asemel restorani, meie panime aga seitsmekesi edasi (vaprad explorerid malaislane Ali, Costa Ricast pärit Shirani ja Federico, iraani tüdruk Parvin, tšehhid Michal ja Daniella). Alustuseks käisime Palacio Nacionalis, kohaliku kuninga kunagises residentsis, kiiskavvalge selgelt araabia mõjutustega hoone, sees palju islami stiilis ornamentikat, igasugu vanaaegset träni ja harakatega kaetud laed :) Siseõued, purskkaevud, monumendid jne. Edasi mäetippu mauride kindlusse. See oli nagu roniks mööda Hiina müüri! See oli nii kõrgel, et nägi poolt Portugali. Aga kindluse tipus oli miskipärast Soome lipp :) See häiris tšehhi tüdrukut Daniellat väga ja ta küsis ikka mitu korda et miks lossi tipus Soome lipp on :) Ma jäin talle vastuse võlgu :)

Peale seda sõitsime vaheldumisi magades bussi ja rongiga Lissaboni tagasi, Alcantera peatusse, kus asubki sadam. Laevale jõudes olin omadega täitsa toss, aga sain teada, et juba poole tunni pärast lähme kogu seltskonnaga välja, et kohalikele baaridele silm peale visata. Kohe meie laevast väljudes vasakul oli jahisadamas megapikk klubide-baariderodu, super! Täpselt nagu Ibiza Townis jahisadama port bar’ide tänav! Valgustatud silla all, neoontuledes hütid, igaühel erinev dekoor ja muusikavalik, kuigi õhtu lõpuks kiskus kõigis suht hip-hopiks ja r’n’b-ks kätte.

Oh jumal, me vallutasime oma laevaseltskonnaga kogu ühe klubi! :) Õhtu lõpuks oli nii, et muidu küsiti uksel juba piletiraha inimestelt, aga kui ma läksin hilisemaid tulijaid sisse aitama, siis piisas kui ütlesid et see on ka laevalt, ja kohe lasti sisse!! Need said vist omal aasta käibe ühe õhtuga kätte, 200 üliõpilast vajus sisse ;) Me avastasime mehhiko-eesti connectioni, hästi tore ja armas mehhiklane Gabriel, kes elab meist kaks ust edasi, hollandlase Neni’ga koos, mõlemad hästi head inimesed, tohutu empaatiavõimega ja positiivsed jne jne (no neil on uksel suur silt „Free hugs“), ajasime Gabrieliga seal mõnusat sokki - ühesõnaga on ta mehhiko salaagent, nad invade’ivad Eestisse varsti ja ta lubas minust Eesti kuninganna teha ;) Ta on see seal keskel pildi peal.

Niiet varsti on teil kõrgel kohal sõbranna :) Ja no osad inimesed läksid puhta pööraseks ikka, lõpuks rokkis kogu me seltskond laval ja super lõbus oli, no ma pool õhtut suht naersin kõveras maas :) Kohalikke oli ka, aga need jäid selgelt meie varju :) Jube hea oli ikka vaadata kuidas meie latiinopoisid meie blonde põhjamaa tshikke üritavad ja vastupidi, ohhoijaaa. Aga ärge kartke, ma pole veel kellegi mesijutu ohvriks langenud, sellest pärast pikemalt ;)
Ja siin on minu kallis toakaaslane Natalia täies hiilguses! :)

Tulime Nataliaga varakult koju, sest järgmine päev algas akadeemiline programm. Ega mind naljalt minema ei lastud, ja tänutäheks avastasin järgmine hommik oma ukselt, (meil on sellised märkmetahvlikesed oma koridoris kõigil, Arturo Mac’ist varustas meid nendega), ja keegi oli sinna kirjutanud mulle Good morning, party pooper :) Nii hoos oli rahvas, kõigil oli suur rõõm jälle kuival maal olla.

2. JA 3. PÄEV – LISSABON
Trying to make a move just to stay in the game, trying to stay awake and remember my name, but everybody’s changing and I don’t feel the same.
Need Keane’i laulusõnad kirjeldavad suht hästi hetkeseisundit. Täpsemalt allpool.

Järgmisel hommikul oli vara-vara äratus ja 8.30 lahkusime laevalt akadeemilisele programmile. Tänu eelmise õhtu peole, kuhu osad kuskil kella 5.30-ni hommikul jäid, nagu ma kuulsin, haha, siis võite arvata, et pooled ei jõudnud õigeks ajaks ja ootamist jagus päris palju. Osad pidi hilisema bussiga järgi tulema. Kõigepealt sõitsime Lissaboni Ülikooli ja meile korraldati vastuvõtt humanitaarteaduskonna dekaani ja mingi õppedirektoriga, kes korraldasid meie akadeemilist programmi Lissabonis kohapealt. Seejärel sõitsime Lissaboni ülikooli kommunikatsiooni-instituuti, kus tegime tuuri ja sel päeval keskendusime telekommunikatsioonile, koolil on nimelt oma telestuudio ja saime kõik järele proovida, kuidas on olla uudisteankur ja reporter. Valmistasime tiimitööna ette 10-minutisi reportaaže oma õppeprogrammist, osad tõsisemas, osad huumorivõtmes, ja need võeti siis linti, kel vastav taust, said ka kaamera- ja toimetamistööd proovida. Nalja sai palju. Veel külastasime virtuaalstuudiot (dekoor on arvutiga genereeritud), kus võeti parasjagu üles mingit talkshow’d. Lõpuks tegime sealsamas lõuna ja siis ootas ees päeva magusaim pala (minu ja mõnede teiste jalkafännide jaoks vähemalt) - Lissaboni Benfica jalgpalliklubi staadion!!! See on Portugali kolme tähtsaima klubi seas, mängib rahvusvaheliselt (Euroopa Meistrite liigas), maailma suurima liikmetearvuga klubi muide, ja lisaks mängib seal minu lemmikjalgpallur Nuno Gomes!! Staadion ehitati alles 4 aastat tagasi ja on ultramoodne, mahutab 60 000.

Meile tegi staadionituuri ja presentatsiooni klubi marketingimees Bernardo, kes rääkis siis klubi kommunikatsioonist liikmetega ja liikmete arvu suurendamisest jne, ja me oleks äärepealt ka mängijatega kohtunud, sest nad pidid just see päev harjutama tulema. Aga Bernardo pani oma presentatsiooniga ajaliselt üle, ja mõtle, kui me staadionile tagasi läksime, olid nad ära läinud juba!!!! See oli minu jaoks megapettumus. Ainult üks õnnetu Brasiilia rahvuskoondise mees harjutas veel, sest tal oli vigastus ja pidi iisimalt võtma :( aga no vähemalt ma nägin seal klubis Eusebio (Portugali vist kõigi aegade kuulsaim jalgpallur 1960-ndatest, hilisem rahvuskoondise treener) meeneid ja kuldset saabast (antakse turniiri parimale väravakütile) ajee :) Ja megasuurt elus kotkast, kes on klubi maskott, huhuu.
Õhtul kutsusid Neni ja Gabriel meid sadamabaari väikesele dringile, aga meil läks Nataliaga valmistumiseks nii kaua aega, et kui me sinna jõudsime, läks nende seltskond juba koju, olime siis ameeriklastega natuke seal ja kui mul juba silmad kinni hakkasid vajuma, hakkasime kodu poole tulema.
Anthony (see pisuke ameeriklane, Adriano toanaaber) on ikka nii nunnu, ta vaeseke hakkas just peotujusse jääma, kui me kell 12 ütlesime et nii, nüüd koju laeva, sest oli vaja järgmiseks päevaks välja puhata. Mina siis räägin, et no mine Shirani ja Ali’ga kaasa, nemad jäävad veel klubitama, ja Anthony vaatab oma suurte silmadega ja ütleb nii siiralt et aga TEIE olete just need fun inimesed! Et tema ei taha teistega minna. Oiii! Tegelt ka, no nii head inimest ja eriti veel nii siirast ameeriklast pole ma veel kohanud. Meie väike pesamuna... ta on alles 20 :) Aga kõva kitarriäss.
Adriano tegi veel koos maroko tüdruku Miriamiga seal ühe tiiru, meie seltskonda pidutses seal igas klubis natuke, aga pold midagi erilist ja nad tulid kõik meiega koos laeva tagasi. Ali ja Shirani käisid linnas mingis kohalikus vingeimas klubis Lux, ja oleks äärepealt kohalikelt mafioosodelt materdada saanud, aga tead mind ei üllata miski, minu arust selle Aliga juhtub alati midagi äärepealt. Mõni inimene kohe sattub valel ajal valesse kohta kogu aeg :)
Järgmine hommik oli mul vaatamata korralikust ööunest jube uimane olla. Käisime oma akadeemilise programmi raames kommunikatsioonimuuseumis ja hiljem riigiarhiivis, kus säilitatakse kohalikku ajakirjandust jm meediaalast kirjandust, ja mina ei tea kas ma sain kuumarabanduse või midagi, aga mul hakkas aina kehvem, niiet ei suutnud seal lõpuks enam üldse olla, pea oli paks ja süda paha. Tänu sellele ajasid kõik meie grupi inimesed mind närvi, üldse hakkas mulle tunduma et kõik ajavad kogu aeg minu ja kõigiga mingeid liine, ja see kõik häiris mind :) haha, tundsin et inimesed on kuidagi muutunud ja kõigil on mingid varjatud motiivid või mina ei tea, ja et mul on meie õppegrupist juba kõrini, kogu aeg ühtede-samade inimestega ninapidi koos olles. Aga see on kõik muidugi tingitud mu kehvast enesetundest. Homme on kindlasti kõik ok juba :) Koju tulles pidi meil veel mingi rühmatöö olema, aga mina veetsin ülejäänud õhtu pikutades. Akadeemilise programmi algus veel natuke logiseb, logistika ja ajaline planeerimine ja meie teavitus tegevusest on vilets, aga täna peeti sel alal mingi miiting maha meie personaliga ja loodetavasti muutub programm efektiivsemaks.
Samal ajal mõtlesin mina juba välja, et kavatsen Austraalia ja vbl ka Hiina jaoks iseseisvalt üritada välja ajada kohtumised teatud rahvusvaheliste firmade kommunikatsiooni- ja personaliosakonna inimestega, et saada praktilisemat infi multikultuurse sisekommunikatsiooni korraldamisest, sest meie akadeemilised sadamaprogrammid on liiga laiahaardelised ja ei hõlma täpselt minu ala. Samuti hakkame oma uurimisgrupiga uurimistööde teemasid defineerima ja ka selleks kuluks ära praktilist kõrvalmaterjali. Loodetavasti on mul piisavalt etteteatamisaega ja võimalust kontakte välja selgitada, miski pole kindel - kas inimesed üldse saavad ja tahavad kohtuda ja mulle infot jagada jne, aga loodame et kohtumised on võimalikud, mul ju tegelikult EÜL-i töö näol iseseisvate kontaktide loomise ja kasutamise kogemus seljataga, niiet loodame parimat. Hakkan kohe ses suunas tegutsema.
Samas oli mul nüüd tänu sellele, et täna õhtu audis olin, aega seda blogi kirjutada ja kõik südame pealt ära rääkida. Homme ootab ees reis Portugali keskosas asuvasse Coimbra linna, kus asub Euroopa vanim rahvusvaheline ülikool, niiet tõotab põnev päev tulla! Edasi juba järgmises sissekandes. Olge musid! Kirjutage.