SITSIILIA, SARDIINIA JA PORTUGALI VAHEL

10.-12. september

„It’s not about the size of the boat, it’s about the motion of the ocean“ :)

Need on minu malaisia sõbra Ali kuldsed sõnad, väga mitmetähenduslikud muidugi ;) Aga sellest saab vist meie reisi moto :) Laev on väike, aga siin juhtub palju!
Seilasime rahulikult mööda Vahemerd, möödudes Sitsiilia rannikust, kui tuli välja, et meie ameerika kaasõpilasel Matthew’l on sisemine verejooks ja meie laevaarstid on nõutud selle põhjuse suhtes, seega tuli meil ta Sardiinias laevalt maha panna. Ma teadsin küll juba eelmine õhtu, et ta haige on, ta elab meie koridoris ja kuulub seega meie IRC-kommuuni, nägin teda veel laeval peal ringi kondamas ja ütlesin talle et püsigu ikka kajutis ja lebagu voodis, ja sinna ta ka lubas minna, aga tema seisund oli ikka nii tõsine, et meie saime tema evakueerimisest teada hommikul valjuhääldi kaudu, kui teatati, et Sardiiniast tuli talle laev vastu ja viis ta kohalikku haiglasse uuringutele. Paraku läks temaga kaasa ka meie IRC-juht Greg, kuna Matthew’ vanemad polnud veel USA-st kohale jõudnud ja üksi teda minna lasta ei tahetud, niiet Greg oli tema saatjaks, huhh, ega see lihtne ei saanud olla. Kõik olid väga mures. Nüüdseks on selgunud, et Matthew oma tervise huvides laevale ei naasegi. Gregi äraolekul asendas teda meil teine akadeemilise personali liige soomlanna Riikka, kes on juhtumisi Gregi naine :)
Edasi panime mööda Tuneesia rannikut, ilm oli vahendumisi pilvine ja jälle selge. Kui rannikut näha oli, sööstsid inimesed mobiilidega tekile, et mingitki levi tabada, nii see siin praegu käib. Laeva kellaajaga on nii, et seda muudetakse siis, kui me vastavasse ajavööndisse jõuame, niiet tund tunni haaval. Kui valjuhääldist räägitakse jälle, et öösel keerake kella, siis ei tohi unustada :)
Just kui me eelnevatest sündmustest toibuma hakkasime, seilasime ükspäev kuskil Hispaania lähistel, kui merd tabas jube torm. ÜLDISELT pean ütlema, laev ikka kõigub kogu aeg. Üle päeva on üks üles-alla kiikumine, mina ei teagi millest see oleneb, vahel pole tuultki. Algul ajas pea uimaseks, aga nüüd olen muidu harjund. AGA vaat see torm oli ikka selline et hea et püsti suutsid seista, meil oli loeng laevaninas, kus loksutab kõige rohkem, pooltel inimestel läks süda pahaks, muudkui joosti välja loengust, mul oli pea jube uimane ja natuke süda läikis, aga ma olen uhke, et elasin tormi üle, suutsin loengus märkmeid teha ja päris paha ei hakandki. Käisin juba igaks juhuks receptionist merehaiguse tabletti küsimas, et äkki hakkab järgmises loengus paha, kui tuli välja, et me kõigume nii jubedalt sellepärast, et üks õpilane on veel haigestunud, meil tuleb ta Hispaaniasse ära viia ja me sõidame otsejoones ranniku poole vastu kurssi ja sellepärast loksutabki. Oligi nii, varsti paistis aknast imeilus kaljune Hispaania Alméria rannik ja rannapäästelaev tuli viis maroko tüdruku Abla ära, tal olevat pimesoolepõletik. Meil oli tast jube kahju, hästi ilus ja tore tüdruk.

Esialgu ei lootnudki, et ta meiega taasühineb, aga nüüd Portugalis tuli ta meie rõõmuks laevale tragasi, kuna seisund polnudki tõsine - tuli välja et mingid ägedad gaasid hoopis!!! Tase!! Pidid ikka mingid eriti vinged gaasid olema kui pimesoolega segi aeti :D haha. Aga lõpp hea, kõik hea ja meie saime entertainmenti. Peale seda kadus torm ja kõik oli jälle korras. Ja meie hispaania poisud said koduranniku taustal poseerida :)
Siis korraldati meile Portugaliks valmistumiseks Portugali õhtu, ja minu toakaaslane Natalia sai endale au õpetada meile portugali käibefraase, kuna ühtki portugali õpilast meil polnud ja teadupärast räägitakse ju Brasiilias ka portugali keelt. Oojaa, Natalia oli staar :) Nalja sai. Pärast jäi ta teistele sambat õpetama, ma läksin laevabaari, kust ma ikka pea iga õhtu läbi käin, et inimestega infot ja gossipit vahetada.
Samal õhtul selgus, et laeval hakatakse orgunnima keeletunde ja ma saan lõpuks ometi hispaania keelt hakata õppima! Õpetajaks on mehhiko poiss Eduardo, kellele ma juba mitteametlikult Hanna-Liinaga kahepeale eesti keelt õpetan (tema hetke lemmikväljend on „Tere, kaunitar“:) haha, oi te peaks kuulma, millise kirega seda lausutakse!) Niiet vastutasuks õpetaksin talle ja hollandlasele Nenile eesti keelt. Neni on Tallinnas ka käinud, niiet meil on palju rääkida. Adriano on eriti andekas muide, mitte ainult tema eesti keele hääldus pole kiiduväärt, vaid talle jäävad kõik sõnad meelde!!! Kohtudes ütleb ikka tere päevast ja muuhulgas kuidas läheb, õhtul „head ööd“ jne :) Üldse on eesti keelest laeval mingi hitt saanud, kõik tahavad õppida sellist keelt millest keegi varem midagi ei teadnud, onju :) nii oligi Eduardo mu teadetetahvlile (meil on uksel kõikidel tahvlikesed) vist harjutamiseks kirjutanud kuidas läheb?, ja ma ärkasin ükshommik selle peale näiteks, et keegi möödaminnes mu ukse taga seda luges ja kõvahäälselt aktsendiga „Kuidas läääheb??“ pröökas :)
Siis oli meil üksõhtu esimene IRC kommuuni kohtumine, eriti tõsised teemad võeti läbi, et kuidas ikka kõik end tunnevad ja siis igaüks pidi anonüümselt kirjutama oma kartuseid, tõsiseimaid hirme siinolemisega seoses. No sealt tuli ikka sellist juttu, et lõpuks seda kuulates osad nutsid ja teised olid masenduses. Puha et oh, mu sõbrad unustavad mind, boyfriend jätab maha, vanematega juhtub midagi, jne. Asjad, mille peale ma polnud osanud mõeldagi, ja nüüd tead hakka või ise ka kartma!! Aga no üks pani üldse et kardab homofoobiat ja kardab avalikult gei olla!! No me nüüd mõistatame siin, kas see oli naine või mees ja kes, kandidaate meil mõttes palju aga no vot kindlalt ei tea ja küsima ju ka ei hakka!!!! Niiet mõistatamist jätkub. Muudkui vaata ja kahtlusta eksju :) Aga küll ma asja uurin.
Selline oli siis meie esimene koosolek (me pidime mingit pallikest käest kätte andma võimaikult kiiresti ja nii nägi välja meie lõpplahendus.

Natalia naerab juba niigi et ma olen täielik gossipikuninganna, sest ma näin kuulvat iga kõmu, mis laeval ringleb ja siis raporteerin talle iga õhtu, meil on alati sellised tunnipikkused jutuajamised inimsuhete teemal iga õhtu, kus kumbki siis teisele uudiseid räägib :) Peaksin vist laeval kohaliku Kroonika asutama, hihihi.
Kolmapäeva hommikul läbisime Gibraltari väina, ma veel tõusin spetsiaalselt vara üles, et pilti teha siis paralleelselt Euroopa ja Aafrika rannikutest, aga no siuke paks udu oli, et hea et üldse Maroko mägede kontuuri näha oli! Mina ei saa aru, iga kord kui meil midagigi vaadata oleks, on udu!! Vahemerel!! Muidu on väljas ikka alati megasoe. Aga et nüüd siis seilame Atlandi ookeanil ametlikult.
Ühel päeval teatas inglane Lawrence meie kõigi rõõmuks, et organiseerib salsatunni!! Kõik tulid kohale, ja ma avastasin endas tõelise tantsutalendi!! Kui osad meespartnerid olid krampis ja lugesid huultega kramplikult samme, siis mina sheikisin rõõmsalt ja üritasin neid lõdvestuma panna, kuigi see tants on meestele natuke raskem kah, sest nemad juhivad. Aga no alguses tegime me ainult standardsamme ja kombinatsioone ning keerutusi, niiet midagi rasket küll pold. Ootan juba järgmist tundi! See toimub millalgi peale Portugali.
Omavaheliste suhete mõttes siin on mul tunne, et suht kõik meesisikud (välja arvatud vbl siis need meie geikandidaadid ja osad, kellel on kodus girlfriendid) katsuvad vett, suht shopping around toimub. Ikka üks jälle ajab midagi ja siis teine, mõne hetke pärast näed juba järgmise juures neid, või kuuled midagi, mis hetk tagasi nähtule risti vastupidine, ja mine siis võta kinni, mis tegelikult toimub! :) Kokkuvõttes, arvan et peale nende väheste paaride, kes nüüdseks siin juba tekkinud, ei teagi keegi veel, mida ja keda tahab, üks suur valimine ja ringmäng käib ja keegi ei tea, kuhu see välja jõuab :) Aga ongi põnev, trallalallaa. Järgmine raport juba Portugalist!