VAIKSEL OOKEANIL ECUADORIST TAHITINI: 18.-29. OKTOOBER 2007

VAIKSEL OOKEANIL ECUADORIST TAHITINI: 18.-29. OKTOOBER 2007

11 päeva merel, Vaikse ookeani ületamine selle keskpaigani.
Algul oli raske jälle laevaeluga harjuda, eriti kuna seltskonnaelu väga vaikseks jäänud, kõik ainult õpivad, sest paljudel on eksamid, olengud on kolinud student centerist kajutitesse, väiksemate gruppidega.
Taasasumine õppetöö kallale, esimeste assignmentite kirjutamine: Power Paradigmsi presentatsioon Kareniga väga edukas, suutsime oma filosoofide vahel vastavusi leida ja õppejõud jäi meie järeldustega väga rahule.
Siis levis kuuldus, et jälle on keegi haige, 20. okt tegime kannapöörde ja sõitsime Galàpagose saartele, tagasi, sest Emmal kuuldavasti pimesool. Seega jõuame selle tõttu nüüd Tahitile 1 päev hiljem, 30. okt.
Venelane Jegor oli ka meist maha Ecuadori, Quito haiglasse jäänud, aga liitus meiega Galàpagosel tänu sellele, et Emma sinna viisime. Tal oli palavik olnud ja selle põhjust polnud arstid teadnud, seega jätsid ta paarika päevaks uuringutele ja siis kui palavik langes, lasti jälle välja tagasi. Nüüd temaga kõik ok.
21. okt. oli meie kalli Gabrieli sünnipäev, joonistasime talle vinge kaardi ja õhtuse üllatuspeo planeerimine võttis terve päeva. Öösel enne kl 12 kaunistasime kogu ta kajuti jaburate õhupallide ja fotodega, talutasime ta salaja sinna ja hüppasime kapist ja mistahes kohtadest välja, järgnes kreisi sünnipäevapidu üleval Student Centeris, tantsisime ja möllasime oma seltskonnaga kuskil kümnekesi poole ööni, ja no selliseid innovatiivseid tantsumanöövreid pole küll enne nähtud. Gabriel oli paras pöörane ja ega teised palju temale alla ei jäänud, naersin end suht oimetuks ja väga lahe õhtu oli..
Peale Galàpagosi toimub merel hull üles-alla liikumine, tänu sellele wc rivist väljas ja kolisime tühja kõrvalkajutisse A7, sest kuskil kolm päeva täitis me kajutit ebameeldiv lehk kuskilt torustikust, mille põhjust keegi ei leidnud :) Kolimine võttis umbes 15 minutit ja kõik olid hämmastunud, kuidas me suutsime uue kajuti täielikult vanaga sünkroniseerida ja see näeb TÄPSELT samasugune välja nüüd :) Ainult vannitoa põrandat katab mosaiik, meil on fancy tugitool nüüd ja kardin välisukse ees :)
Jalkaliiga algus – ühe mängu ameerika Laura, taani Marki jt meeskonnaga võitsime 6-3, teise Johnny Law (ameerika Jonathan, teda hüütakse nii ühe näidendi pärast, mille ta alguses tegi) meeskonnale kaotasime 7-5, kusjuures nad on üks nõrgemaid meeskondi. Selle põhjuseks oli asjaolu, et meie vapper Neni sai esimeses mängus nii rängalt vigastada, et on nüüd liiga lõpuni audis :( Seetõttu värbasime teiseks mänguks uue mängija California Chrisi, aga me pole vist selle uue meeskonnaga mängima harjunud, igatahes olime liiga passiivsed ja kohmetud ja tulemus oligi selline.
Paras tormine meri, aina küljelt küljele õõtsumine, peaaegu kannud kukkusid restoranis laualt maha ja öösiti kukkusid osad inimesed kuuldavasti vooditest välja, mu oma õnneks seina ääres. Palju tormisem meri kui Atlandil, aga teistmoodi õõtsumine, kas suurelt üles.alla või siis uskumatult küljelt küljele niiet ime et laev ümber ei lähe, aga laugemalt õõtsub, niiet paha ei hakka sugugi.
Jalkaliiga kolmas mäng oli meil 28. okt.: eelmise turniiri võitjate Larsi, Patricku, Borja, Travise ja Kala vastu... Kartsime neid hullumoodi, kuna Lars ja Borja on eriti karmid mängijad. Ma läksin mängu teisest poolajast, Larsilt polnudki eriti raske palli ära võtta ja korra oleksin peaaegu palli ka väravasse saanud, napikas oli. Lõppkokkuvõttes kaotasime neile 6-5, aga ma jäin oma mänguga rahule ja tunnen end tulevasteks mängudeks palju kindlamana ja ei karda enam kedagi! :) No Johnny Law meeskond sai täna 15-0 pähe, niiet sellega võrreldes oleme ikka täitsa kunnid veel! (seda ärge muidugi enam mainige et me neilt eelmine mäng pähe saime, tsss!). Järgmised mängud toimuvad peale Tahitit.
Midtermid on praeguse perioodi põhiteema – mul on neid 4 tk, kolm enne ja üks peale Tahitit.. Õppimas käime International Lounge’is, suures kogunemissaalis Riviera-tekil või üleval Lido-tekil poolvabas õhus kuna me kajutis on kogu aeg inimesed. Teised juba naeravad, et te lähete oma kajutist ära, kui õppima hakkate, et meie lähme ikka vastupidi, just kajutisse õppima. Aga pm on praegu kõik nurgatagused laevas õppijaid täis, basseiniäärsest restoranini, kellele kus sobib. Iseenesest mulle meeldib istuda ja merd näha, mitte oma kajutis konkus istuda, niiet üleval korrustel õppimise vastu pole mul midagi.
Õhtuti on meil ikka üle päeva meie kajutis kitarrimängimised, Ali ja Mareike mägnivad meile. Üldse oleks meil nagu täisteenindusega motell siin - Ali käib duši all ja magab põrandal või me voodis, Mareike magab ka vahel me voodis, vahel jääme kõik koos magama ja siis millalgi hommikul inimesed libisevad oma tubadesse vaikselt ja mina ei tea midagi, ärkan mingi aeg ja tuba on tühi :D
Ajavahe Eestiga on praeguseks juba 12 tundi! Täitsa lõpp! Oleme täiega maakera kuklapoolel, telekast on me asukoht gloobusel näha ja no kogu poolkera on puha vesi! Lähim punkt oli pikka aega Lihavõttesaar e. Rapa Nui, nüüdseks oleme juba Markiisaarte läheduses mille tuntuim saar on muidu vast Fatu Hiva, Tahitini ainult 2 päeva jäänud, juhuuu, ja lähim saar on Puka Puka :)
29. okt. tähistasime mu iraani sõbranna Parvini sünnipäeva, ta ka nüüd 26 nagu minagi :) Ta õpib muidu Singapuris, on selline elav ja intelligentne ja tõeliselt funny inimene, õhtusöögil pidasime tema auks maha paraja koogisõja (ärge pange tähele, aga laev on meis kõigis vist mingi väikese lapse esile toonud, selliseid toid-, padja- jm sõdasid tuleb siin väga tihti ette paraku!), ja andsime talle üle Alexise (ühe USA tüdruku, tema toakaaslase) meisterdatud hiigelkaardi, kuhu kõik midagi kirjutasid, me teeme igal sünnipäeval siin nii. Õhtul lõime siis natuke ka tantsu Student Centeris Parvini auks ja valmistasime end Tahitiks moraalselt ette, kuna Parvin pidi ka meiega kaasa tulema.

Prantsuse Polüneesia, mille saarte hulka ka Tahiti kuulub, koosneb 4 erinevast saarestikust, põhja pool Markiisaared, idas Tuamotu, lõunas Australise saarestik, läänes aga Seltsisaared e. Society Islands – nime saanud Briti Royal Society auks, mis saarte uuringuid sponsoreeris (ja mille hulka siis kuuluvad suuremate saartena Tahiti saar, Mo´orea, Huahine, Taha´a, Raiatea ja Bora Bora. Seltsisaared jagunevad veel omakorda Tuulepealseteks ja Tuulealusteks saarteks – Windward Islands ja Leeward Islands),. Siis on Prantsuse Polüneesias veel kaks väiksemat saartegruppi Disappointment Islands e. Pettumusesaared põhjas ja all lõunas Duke of Gloucesteri saared. Kokku hõlmab Polüneesia Lääne-Euroopa suuruse maa-ala, aga saared on nii hajali ja imetillukesed, et maamass on imeväike. Saared on Prantsuse koloonia juba alates 1880 ja praegune Seltsisaarte elanikkond on kuskil 214 445 inimest.
Meie maabume Tahiti saarel Prantsuse Polüneesia pealinnas Pape´etes ja suudame oma seltskonnaga ära käia kõrvalsaarel Mo´oreal, kus rabavamad mäestikud ja ilusamad rannad kui Tahitil, saar asub 25 km kaugusel ja praamiga sõidab sinna kuskil 40 min.
Polüneesia esimesi kirjeldajaid 18. sajandil on kuulus Briti kapten James Cook, kes avastas Uus-Meremaa ja enamuse siinsetest saartest, Tahiti tuntumaks elanikuks on aga vast olnud kunstnik Paul Gauguin, kes kohalikku elu-olu maalis, osad meist plaanivad ka Gauguini muuseumis ära käia. Mina tahan aga rannaelule keskenduda.
Tahiti koosneb peaosast ja väiksemast poolsaarest, mida vastavalt Tahiti Nui ja Tahiti Iti kutsutakse e. suur Tahiti ja väike Tahiti (jah, „nui“ tähendab suurt ja „iti“ väikest – minu teooria on üldse et tahiti keel on eesti keel. Näiteks maa-ahi on ahimaa = loogiline ju, ahi + maa!! Täielik eesti keel!).