Esimene päev tagasi laeval oli pühendatud Portugalis aset leidnud akadeemiliste programmide hindamisele, kultuuriliste kogemuste kirjeldamisele ja järelduste tegemisele. Kuulsime paljusid erinevaid juhtumisi, mis inimestega Lissabonis aset leidsid, rassismijuhtumitest kuni petlike taksojuhtideni, aga lõpuks jäi domineerima ikkagi positiivne. Õhtul korraldati Portugalist lahkumise pidu, mis oli väga meeleolukas. Lahe oli kõikidega peale Portugali jälle koos olla, sest seal kohapeal olime koos enamasti inimestega meie oma learning circle’ist või eestlastega ja teisi nägime harva. Seega oli jällenägemisrõõm suur. Igal õhtul toimus peale student centre’is (baaris) tantsimist ja kitarrimängimist kellegi kajutis afterparty.
(siin oleme maroko Mariami, Hanna, Natalia ja venetsueela Eglantinaga)
20. sept. oli mehhiko Eduardo sünnipäev (kes on üks inimesi, kes alati meie kajutis aega veedab, meil on siin koos one big happy family), 22. sept. oli Mareike sünnipäev, nad mõlemad said 21 (Mareike on saksa tüdruk, kes elab meie vastas ja on mu toakaaslase Natalia learning circle’is ja on ka üks neist, kes alati meie kajutis „küberkohvikus“ on e.oma arvutiga siin möllab, ma ei tea, miskipärast meeldib kõigile just meil oma arvutiga istuda, niiet me tegime isegi Cyber Café sildi omale ukse peale :) Lisaks oleme omale „adopteerinud“ malaisia Ali, ameerika Anthony, Hanna-Liina, hollandi Neni ja mehhiko Gabrieli, kes on endiselt üks superimaid inimesi siin üldse!! Temast kirjutan kunagi eraldi peatüki teile...! Ja maroko Mariam on ka pea iga õhtu siin. Aga jah, Mareike sünnat alustasime südaööl baaris ja seejärel jätkasime tähistamist taani Christiani sviidis meie koridori peal, tal on üks suurimaid kajuteid siin laeval. Rahvas oli Mareikele ajuvaba paberkaabu teinud ja kingituseks sai ta mingeid hernekomme :) Meil on muidu kombeks tellida sünnipäevalastele lõunalauas jäätisetort ja happy birthday laulda, osad tellivad ka pudeli šampat vms. Siin on ikka hea, iga päev on kellelgi sünnipäev. Väga kaua aga pidu tol õhtul ei väldanud, kuna järgmine päev olid kl. 8.30 loengud.
Loengud läksid oma rada edasi, rohkem infot hetke õppetöö kohta vt eelmisest postitusest. Lugemine ja tööde ettevalmistamine hakkavad oma aega nõudma, niiet minu roheliste päevade basseini ääres peesitamised on ära jäänud.
Kogu Atlandil olemise vältel nägi keegi iga päev lendkalu, merekilpkonni, vaalu või delfiine. Minul ei õnnestunud pikka aega näha mitte midagi peale ühe kollase plastmassist julla, mis vees hulpis, olin jube õnnetu ja igal basseinipäeval punnitasin mere suunas silmi, ilus oli küll, kuna meri oli iga päev erinev, mõni päev vahutas lahedalt, teine päev oli täitsa peegelsile, aga elukaid näha polnud (Portugalis olid muide kõik kohad hiidmeduuse täis). Alles päev enne Panamasse jõudmist tegime parasjagu turvadrilli (me teeme siin iga teatud aja tagant jälle läbi selle, kuidas päästeveste selga panna ja kuhu hädaohu korral minna), ja olime kogunenud just välja tekile kui nägin järsku tervet parve lendkalu!! Ma olin nii õnnelik, et pröökasin üle teki! Nad on täpselt nagu varblased, sellised helebeežid, lendavad mõnikümmend sentimeetrit veepinna lähedal täpselt nagu linnud ja kukuvad siis parvena vette ja jäävadki vette, selle järgi saabki aru, et need pole linnud :) Ja küll ma need delfiinid ka mõni päev ära näen!
24. sept korraldasid meie Hiina tudengid Hiina sügispeo, see on mingi neile iseloomulik asi, õpetasid hiina keelt ja laulsid oma laule, ja 25. sept oli meil siin siis ülelaevaline jalkaturniir!! Mind kutsuti mehhiko Eduardo ja hollandi Neni tiimi koos Hanna-Liinaga, olin tohutult motiveeritud, aga oi mängida oli jube, meeletu kuumus oli, üldse Atlandil oli meeletu kuumus õues kogu aeg, ja siis iga meeskond pidi 8 min. mängima omavahel, üks poolaeg kestis siis 4 min. Igas 4 inimesest koosnevas meeskonnas pidi vähemalt 1 tüdruk olema (kuna meil siin 2/3 inimestest tüdrukud ju) ja meie olime muide ainus meeskond üldse kel 2 tüdrukut korraga platsil olid (kokku oli kuskil 12 meeskonda)!
Mängisime ülemisel tekil asuval korvpalliväljakul, mis oli kõva kattega, ja päris paljud kukkusid ikka seal. Võite kolm korda arvata, kes ka loomulikult pika liu maha pani seal, kes siis muu kui mina. Mul on puus, säär ja parem ranne siiamaani lõhki, sest see kate kraapis nagu liivapaber. Ma lihtsalt komistasin ja kukkusin. Aga ma polnud sugugi kõige õnnetum, rootsi Malin nikastas üldse oma jalalaba ära ja käis peale seda mingi nädal aega karkudega! Ja mehed tagusid seal ka üksteise sääri lõhki, no osad inimesed polnud varem üldse jalgpalli mänginudki! Meil läks algul ülihästi, võitsime esimesed 3 mängu, ühe mängu mingi seisuga 8-2 vist isegi, ja k.a. ühe eriti kõva tiimi kus olid Ali (kes on harrastusliigas mänginud), Mareike, kes on kitesurfingu õpetaja ja igati kõva spordiäss muidu, Federico Costa Ricast ja Fabian Saksast, kõik head mängijad. Olime väga uhked. Ma lõin teises mängus isegi värava!! Hanna polnud üldse varem mänginud ja ma olin meeste vastu ja kuumusest suht jõuetu, seega enamuse väravaid meil lõi muidu Eduardo ja Neni ka natuke. Aga neljas mäng läks aia taha. See oli Shirani meeskond, kõvad mängijad, ma lõin omavärava, häbi-häbi, siis õnnestus mul omaenda meeskonnakaaslasele Nenile kogemata jalg taha panna, niiet ta põlve valusaks kukkus omal, ja olin üldse liimist lahti, läksin teises poolajas pingile (meie varumängija oli ameerika Josh, üks filmioperaatoritest), kõik olime vist juba liiga väsinud ja see mäng lõppes 4-3 kaotusega... Vahe oli küll üliväike, aga edasi poolfinaali pääses vaid 4 meeskonda ja kui väravate vahe kokku loeti, jäime me (pagan küll!) esimese meeskonnana välja!! Ehk siis 5. kohale. Olime ülipettunud, aga peale Ecuadori hakkab meil siin regulaarne jalgpalliliiga, kuskil 2 mängu nädalas, hakkame sama meeskonnaga seal osalema ja saan ehk asja parandada ;) Turniiri võitis meeskond nimega „Not too bad“ koosseisus hispaania Borja, iiri Patrick, ameerika tüdruk Travis ja minu lemmik taani Lars ;) Auhinnaks ei ole nad aga minu teada siiani mitte midagi saanud :D
Igal õhtul vaimustasid meid super päikeseloojangud, ja peagi jõudsime Kariibi merele. Merre sisenesime USA Neitsisaartest mööda sõites, Kariibi merd eraldavad Atlandi ookeanist justnimelt see pikk Antillide nimeline saartekett, mis üleval piirneb Kuuba, Hispaniola saare (Haiti ja Dominikaani Vabariik) ja Puerto Ricoga ning lõunas on ridamisi Neitsisaared, Antigua ja Barbuda, Anguilla, St. Kitts, jne jne.
AGA ega see Kariibi mere saartele jõudmine sugugi rahulikult ei läinud!! Meil ju kohe peab siin alati midagi närvekõditavat juhtuma. Kuulsime õhtul enne Neitsisaari et kaks õpilast on järjekordselt mingis tõsises meditsiinilises konditsioonis ja nad tuleb USA Neitsisaartele evakueerida – helikopteriga!! Järgmine hommik kl 12 kogunesimegi kõik nagu viis kopikat laeva tagatekile, peale pooletunnist ootamist ilmuski oranž USA rannavalve helikopter, alla lasti redel ja kaks õpilast tõmmasti üles,
ameerika Taylor kanderaamil, ta olevat mitu korda minestanud, kuigi pärast tuli välja et lihtsalt kõrge veresuhkur oli; ja teine oli maroko Mehedi, kelle maohaav olevat veritsema hakanud vms, nüüdseks on selge et Taylor tuleb tagasi, Mehedi kohta ei tea veel. Aga jah, me juba viskasime omavahel nalja, et käib võistlus, kes coolimal viisil evakueeritakse.
Ma kuulsin muidu ka, et Portugalis oli isiklikel põhjustel mitu inimest laevalt lahkunud, kes Panamas meiega taasliituvad, üks oli meie „salsaõpetaja“ Lawrence, kel olevat mingi ärikriis tulnud ja ameerika Brianna, kelle vanaisa olevat surnud. Siis käisime veel kaptenisillal ekskursioonil, nägime rooliratast, radareid, chilli kreeklastest meeskonda, saime laevaninas merd seirata, lahe!
Viimasel õhtul enne Panamat korraldati ladina-ameerika pidu, pakuti Mojitosid ja margaritasid, tantsiti ladina-ameerika tantse ja need, kes olid Panamas/Kesk-Ameerikas käinud, näitasid pilte. jagasid kogemusi. Minu lemmikuks said Blasi unelmatesaared Panama põhjarannikul, eks näe kas õnnestub ära käia. Ajaga on meil Panamas nappus.
No comments:
Post a Comment