1. oktoober 2007
Hommikul ärkasin selle peale, et tundsin, nagu sõidaks kogu laev parasjagu liftiga üles, ja tänu sellele sain aru, et oleme jõudnud Panama kanali esimeste lüüsideni, mis koosnevad kolmest kambrist, mis siis järgemööda avatakse ja veega täidetakse, ja nad tõstavad laeva 28 meetrit kõrgemale koos veepinnaga. See on nagu pilvelõhkuja kõrgusele põhimõtteliselt! Tormasin üles ja oh my god! Aknast vaatas vastu džungel!!
Nii, neile, kes asjaga kursis pole, siis Panama kanal on maailma üks olulisemaid veeteid, olles Ameerika mandri keskel ainus otsene läbipääsutee Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani ja ta asub Panama riigi keskel Põhja- ja Lõuna-Ameerika mandrite kokkupuutekohas. Kanal on kunstlik ja asub Panama maakitsuse kitsaimas kohas. Kanal on 80 km pikk, avati 1914 ja seda hallati seni eritsoonina USA poolt, aga aastal 1999 läks üle Panama riigile. Paari aasta pärast avatakse uuem, laiem kanal ka hiidtankrite jaoks, kes seni sealt läbi ei mahu. Kanal on rahvusvaheline, seal töötavad inimesed üle maailma, ja kanali teises otsas Vaikse ookeani rannikul asuv Panama City, Panama pealinn, on seetõttu Kesk-Ameerika kosmopoliitseim linn. Panama kanalitsoon on Kesk-Ameerika rikkaim piirkond ja erineb elatustaseme poolest väga palju ülejäänud Panamast, mis on vaesem.
Kanali olulisemad komponendid on selle mõlemas otsas asuvad lüüsid, Atlandi poolel seesama Gatùni lüüs, mis tõstab laeva ookeani tasandilt ülejäänud kanali veetasemele, kuna kanali veetase on merepinnast 26 m kõrgemal, ja hiljem teises otsas Pedro Migueli ja Miraflorese lüüsid, mis laeva jälle alla Vaikse ookeani veetasemele tagasi langetavad. Lüüse läbides on laevamootor välja lülitatud ja laeva veavad edasi mõlemalt küljelt laevaga trosside kaudu ühendatud nn. „muulad“ e. raudteed mööda jooksvad pisikesed vedurid. Kanali läbimine võtab aega umbes 12 tundi, olenevalt järjekordadest.
Kanal algab sissepääsuga Atlandi ookeanist Limoni lahele Colóni linna rannikul ja siis läbi Gatùni lüüside Gatùni järve, edasi järvel Barro Colorado saarest mööda. Järvel seisime 1.5 tundi ankrus, nii naljakas, seal oleks nagu laevade parkla, kuna seal kõik ootavad oma järjekorda edasi sõitmiseks. Mõlemal pool laeva on mägine rannik, udu, pilved, ringi tiirlevad pelikanid ja teised troopilised linnud kes näevad välja nagu koolibrid, õhk on meganiiske, aga pehme... Järgmiseks asustatud punktiks kanalil on Gamboa, mis on selline industriaalne paik, seal seisavad ja sõidavad samuti sellised hiidtankrid mis veavad autosid Jaapanist Atlandile jms ja kuhu pidi kuskil 5000 autot peale mahtuma. Naljakad laevad, nagu mingid Star Treki ufolaevad, akendeta ja neljakandilised. Peale Gamboat algasid mõlemal kaldal kanali laiendamistööde tõttu läbiviidavad kaevamised, mida maalihete sageduse tõttu viiakse läbi mingite astmeliste kaevetöödena niiet kaldad on nagu riisipõllud, ainult rohelise asemel mullased. Enne laeva Vaikse ookeani poole allalaskvaid Pedro Migueli lüüse on suur rippsild, mis asub konkreetselt kahe mandri kokkupuutekohas. Aastaks 2014 kavatsetakse valmis saada uued lüüsid, nii et kanali mõlemas otsas oleks kahed lüüsid (praegu on Atlandi pool ainult ühed).
Lüüside juurde on paigutatud muide kaamerad ja veebilehelt saab siis vaadata kuidas su laev parasjagu lüüse läbib, päris lahe!
Peale Pedro Migueli lüüse tuli Miraflorese järv, kõik need järved on muide kunstlikud, ja siis Miraflorese lüüsid. Seal oli meeletu rahvamass tornmaja rõdudel ja katusel, tuleb välja et see on Panamas käivate turistide sihtkoht, kes tahavad näha, kuidas laevad kanait läbivad. Kõik pildistasid meid ja lehvitasime neile :) Läbisime edukalt ja päris kärmelt mõlemad Vaikse ookeani pool asuvad lüüsid ja vastu õhtut hakkasid laevaakendest paistma Panama City tuled. Linn on muljetavaldav, meeletud pilvelõhkujad, siluett täiesti New Yorkiga võrreldav. Meie peatume esimese öö Panama Cityst läänes asuvate Amadori dokkide ääres, aga me ei asu sadamas, vaid merel ja teatud kellaaegadel, iga tunni aja tagant, viib meid siit teeninduslaev sadamasse (see toimub aga ainult kuni kl 21.00, seega kui hilisemaks jääd, pead linnas ööbima. Kavatseme seda paaril õhtul ka teha).
Esimesel õhtul tabas kõiki aga suur pettumus, kuna pidime 18.30 teeninduslaevaga linna pääsema aga kuna õues oli tuul (näha küll mngit lainetust polnud, aga ju nad teavad siis, mis ohtlik võib olla), siis lõpuks peale tunniajast ootamist öeldi et teeninduslaeva platvormi kinnituskaableid ei saa laevale kinnitada lainetuse tõttu ja turvakaalutlustel me maale ei pääsegi. Paljudel olid aga plaanid tehtud laevalt lahkuda, nad pidid ära linna jääma üldse ööseks (kuna mitte kõikidel pole Panamas õppeprogrammi) ja osadel oli ka õppeprogrammi algus sellesse esimesse õhtusse plaanitud, aga lükkus nüüd edasi. Lohutuseks tegi akadeemiline personal kõikidele baaris ühe joogi välja. Meeleolu oli aga siiski melanhoolne, kuna kõikidel oli pikk päev seljataga ja kõik ootasid kangesti Panamasse pääsu. Homme hommikul algab loodetavasti hea ilma korral siis meie akadeemiline programm, mille raames Panama turismimarketingi uurime.
Homsest õhtust liigub laev sadamasse, Rodmani terminali, ja sinna pääseb siis juba linnast kuni 23.00 bussiga. Paar viimast ööd oleme aga jällegi ära merel ankrus ja siis pääseb laevale taas kuni 21.00 teeninduslaevaga.
Kuulu järgi maksis kanali läbimine meie laevale 100 000.- USD ehk kuskil 1 100 000.- EEK. Pole siis ime, et kanalitsoon siinse regiooni rikkaim ala, eks ole!
JA ENNE KUI MA UNUSTAN – MU MOBIIL EI TÖÖTA SIIN AMEERIKAS, JA TÕENÄOLISELT KA MITTE TAHITIL EGA AUSTRAALIAS/AASIAS, ASI ON SAGEDUSES MITTE SIM-KAARDIS :( NIIET SUHTLEME MEILITSI!
No comments:
Post a Comment