ECUADOR JA PERUU: 11.-17. OKTOOBER 2007

1. PÄEV: GUAYAQUIL
Minul Ecuadoris õppeprogrammi polnud, seega olin vaba nädal aega ringi reisima. Meie Ecuadori jõudmise ajaks oli riigi poliitiline seisund pisut ebastabiilseks muutunud, kuna president pikendas omavoliliselt riigipüha 4-päevaseks, mis jällegi vihastas opositsioonilisi fraktsioone. Seega oli neil seal parasjagu omavahelist poliitilist kanakitkumist ja osad valitsustegelased, kellega need meie laeva õpilased, kes kohapeal akadeemilist field programmi võtsid, pidid kohtuma, polnud kindlad, kas see on võimalik. Ja eesti Natalja arvas, et juhul kui tema õppeprogrammi ei toimu, siis ta tuleks minuga Kasia ja Katja asemel ise Peruusse, sest siis oli tal ükskõik, kuhu minna. Seega peale nõupidamist Nataljaga otsustasin, et ei põrutagi kohe esimesel päeval Peruusse, nagu olin alguses planeerinud, vaid veedan esimese päeva Guayaquili linnas, kuhu me laev maabus, tähistan esimesel õhtul Hanna-Liina sünnipäeva teistega, mida nad olid planeerinud, ja siis kui Natalja teada saab, kas ta programm toimub või mitte, siis teisel päeval lahkuksin, kas siis temaga koos või omapäi. Sest olin otsustanud minna niikuinii.
Guayaquil Vaikse ookeani kaldal on Ecuadori suurim linn, elanike arv 2,8 miljonit, seega täielik suurlinn. Ecuadori suuruselt teine linn on pealinn Quito, mis asub riigi keskel Andide mägedes. Kahe linna vahel on palju erinevusi, Quito on bürokraatlikum ja kohalike sõnul on sealsed inimesed formaalsemad ja nende elurütm kiiretempolisem, samal ajal kui Guayaquili inimesed on rannikualale tüüpiliselt boheemlikumad ja rahulikumad.
Ecuador jaguneb muidu geograafiliselt (ja võib öelda ka, et ühiskondlikus mõttes) 4 piirkonnaks: 1) Galápagose saared rannikust ligi 1000 km kaugusel Vaikses ookeanis, need saared on looduskaitseala, maailma kõige mitmekesisema loomastikuga piirkond ja inspireerisid Darwinit kirjutama oma põhjapanevat raamatut liikide arengust, mis on evolutsiooniteooria alustalaks. Vist ligi 80% meie Scholar Shipi inimestest sõitis sinna (osad hirmkalli ekskursiooniga) loomi uurima. 2) Rannikumadalik mandril piki Vaikset ookeani, mille suurim linn ongi Guayaquil, kus meie laev peatus; 3) Andide mäestik riigi keskosas põhja-lõuna suunal, mille suurimad linnad on Quito põhjas, Riobamba keskel ja Cuenca lõunas, mida ka mina külastasin (vt allpool); 4) Amazonase vihmamets idas, kus asub samuti paar suuremat linna nagu näiteks Nueva Loja ja Puyo.
Ühesõnaga, kuna ma jäin esimesel päeval Guayaquili, siis sõitsime hommikul oma seltskonnaga linna avastama. Meiega olid minu brasiilia Natalia ja Adriano, eesti Natalja ja Anne-Marie, hispaania Borja ja iraani Parvin (seesama, kellega Panamaski reisisin). Sadama ümbrus oli linna üks hullemaid piirkondi, esiteks kattis kogu linna veel hullem vingugaasitoss kui Panamas, niiet vahepeal ei saanud üldse hingata, sest no teedel seikleb ikka selliseid tossavaid imeautosid, mis Eestis juba 20 aastat tagasi oleks prügimäele saadetud, ja muide vanu Ladasid on Ecuadoris ka kõvasti! Sadama värava taha lagendikule oli aga üles löödud lugematud arvul mingeid sarasid ja lette, see oli vist mingi isehakanud turg, ja inimesi oli seal hulgem, kuigi enamus tundus niisama seal seisvat või puu all istuvat. Igatahes oli see lagendik permanentselt hängivate inimestega ülepuistatud. Sõitsime taksoga (see oli meil seal ainus liiklusvahend, nagu ka Panamas, ja see on Ecuadoris odav – sadam asus kesklinnast vaadatuna täpselt teises linna otsas ja takso sinna oli 4-5 dollarit (40-50 krooni) ja sõitsime läbi lõputuna tunduva geto Guayaquili korralikemasse piirkonda jõeäärsesse Malecon 2000 nimelisele rannapromenaadile, mis on siis selline laudkattega meeletu pikk jalutamisala jõe ääres, vaatetornid, poed, kohvikud, kaubamajad, ilusad vaated mägistele linnaosadele ja jõele. Täitsa linna teine nägu. Ronisime vaatetornidesse, miljonikääruliste puude otsa, leidsime pargist kuhjade viisi kakaoube (kuigi igapäevaseld need kuhjad seal vist ikka ei vedele, sest isegi kohalik politsei tuli ja tegi suured silmad). Politsei on väga sõbralik ja chill – meie tüdrukud tegid nendega pilti ja nad andsid tüdrukutele poseerimiseks oma mütsid ja raadiotelefonid ja poseerisid nendega rõõmsalt.
Õhtusöögil selgus, et Nataljal ikka on AFP ja ma lähen omapäi Peruusse. Natuke olin änksu täis küll, aga reisikihk ja põnevus selle maa kohta midagi teada saada oli suurem.
Õhtul läksime välja Anne-Marie kohalike sõpradega. Ma ei teagi kust ta selle kohaliku poisiga kunagi tuttavaks oli saanud, tema sõbranna boyfriend oli see vist, aga too võttis kaks sõpra kaasa ja meie brasiilia Natalia, Anne-Marie ja eesti Nataljaga siis läksime nendega Las Peñase rajooni, see oli kohe vee ääres, mäeküljel, ja no see oli superilus piirkond! Puha kohvikud ja baarid ronisid treppidest üles, kõik tuledes, ja neid trepiastmeid oli kokku 444! Vahepeal oli kohaliku käsitööna valminud ehete turg, super ilusaid puidust, kivimitest, klaasist ja merekarpidest nikerdatud keed ja käevõrud, ostsime Hannale käevõru sünnipäevaks, valides seda kuskil tund aega, kuna kõik on nii ilus, et raske on valida. Siis astmete tipus oli esiteks super vaade kogu öisele linnale, lisaks tulukestega kaunistatud tuletorn ja kabel, nautisime tõeliselt seda vaadet. Veel asus seal piraadilaeva kujuline baar, ja no sinna me ei saanud ju minemata jätta! Tantsisime ekuadorlastega salsat, kuni meenus, et pidime Eduardo, Neni ja Hannaga teises baaris kokku saama, et Hanna sünnat tähistada. Tal oli tegelik sünnipäev homme, aga kuna nad sõitsid homme Galapagose saartele ja mina Peruusse ära, siis tähistasime täna. Treppidest alla jõudes kohtasime tervet kampa Scholarshiplasi, kes ütlesid, et Hanna ja teised olid juba ammu sealt baarist lahkunud. Õnneks saime neilt aga teise baari nime, kuhu kõik edasi läksid, kimasime taksoga sinna ja nägimegi kõiki seal. Mingi kummaline komme on neil aga, et kuigi baar oli avatud, siis kui seal teatud hulk inimesi juba sees, pannakse uksed kinni ja kedagi rohkem sisse ei lasta. Me lunisime seal aga nii väljast- kui seestpoolt tükk aega ja lõpuks pidime maksma 5 dollarit ja saime sisse (lisaks sai 3 jooki piletiga tasuta kaasa – pole paha!). Hanna oli natuke heitunud küll, et me nii hilja saabusime, kuna kell oli juba 12 läbi, aga tegime selle talle tasa ja sheikisime kohaliku reggaetoni järgi. Tantsupõranda kohal oli suur-suur telekas, kust näidati mingit jubedat plastilise kirurgia saadet, mis ajas südame pahaks. Kusjuures tantsupõrand oli rahvast paksult täis (enamus muidugi Scholar Shipist)! Ei kujuta ette, miks just selline visuaalne taust oli valitud... Sattusin meie malaisia tüdruku Eng Tse’ga rääkima ja ta julgustas mind, et oli mingi aeg kaks kuud üksinda Peruus ringi reisinud ja et inimesed pidid tohutu sõbralikud ja külalislahked olema seal. See andis mulle meelekindlust juurde ja ootasin huviga järgmist päeva, kuigi naersin juba ette oma suht olematu hispaania keele oskuse peale mõeldes.

2.-3. PÄEV: PERUU
Hommikul sõitsin paari Scholar Shipi inimesega koos taksoga Guayaquili bussijaama, nad olid küll teel kuhugi mujale. Guayaquili bussijaam asub lennujaama taga ja sellega on selline naljakas lugu, et valminud on küll uus terminal, igati uhke, aga siis enne avamist avastati, et midagi on ikka valesti ehitatud ja nüüd nad korrastavad seda. Seega toimib jaam ikka veel vanas kohas, mis on paras tohuvabohu. Bussiliiklus on riigisisese transpordi kese, kõik reisivad bussiga, pilet maksab enamjaolt paar dollarit, seega on see tõesti odav viis reisimiseks. Bussijaama väravast võttis meid enda hoole alla bussijaama töötaja, kes mind õigesse kassasse juhatas, kuna kassasid on sada tükki (igal bussifirmal oma, ja firmasid on miljon!). Pilet Tumbési, lähimasse Peruu provintsi maksis kuus dollarit (kuskil 60 eesti krooni), mõnus! Siis talutati mind pea käekõrval õigesse bussipeatusse (ja bussijaamast väljudes tuleb väravapilusse miskipärast pista 10 senti, mul polnud aga peenraha ja siis see bussijaama töötaja pani ise raha sinna minu eest) ja sealt talutas järgmine tädi, mingi bussisaatja mind siis õigesse bussi, kuna ei peatustel ega bussidel polnud eriti silte ega numbreid, mis piletil seisvaga kokku läheks, seega olin suht segaduses. Alguses saadeti mind ühte bussi, aga siis see esimene bussijaama töötaja ikka seletas midagi tädile ja tädi kutsus mida välja tagasi, et ei, ikka oota teist bussi, ja siis mingi aja pärast (kellaaeg, mis piletil märgituga lõdvalt haakus) tuli teine buss ja see oli see õige. Bussi jõudes kerisin kotid endale jalgade-käte ümber ja seadsin end istuma. Buss tuli suht täis, aga isegi kui buss täis ei tule, pole see kohalikele bussifirmadele mingi probleem. Nimelt tiirutatakse linna peal ja bussisaatja hõigub bussiaknast selle linna nime kuhu parasjagu sõidetakse, ja rahvas tuleb ja hüppab igalt poolt teede äärest hoo pealt peale, kuni buss täis. Ma ei saanudki lõpuni aru, kas rahvas tuleb ikka sellepärast peale, et nad tõesti plaanisid sinna linna sõita, või sellepärast, et mees neid bussile kutsub ja neil lihtsalt parasjagu midagi paremat teha pole. Bussijaam ja kogu selle ümbrus oli ikka õnnetus seisus keskkond, ja see räämas keskkond oli ka ainus ümbrus, mida ma paari järgneva päeva jooksul enda ümber nägin... Sõites läbisime paar suuremat linna nagu näiteks Ecuadori lõunaosas asuv Machala, mis nägi aga ikka ka väga masendav välja meie mõistes, majalobudikud, tolm, kaos.. Vahepeal läbisime aga meeletuid banaaniistandusi, mida läbisid ilusad jõed, ja keset banaanitihnikut vahest vaiadel majad, mille ümber lapsed ringi jooksid ja kus pesu banaanipuude vahel kuivas.. Vaatasin pea terve tee huviga aknat välja, sest see vaatepilt oli ikka nii radikaalselt teistsugune sellest, mida ma varasemas elus näinud olin..
Bussisõit pidi muidu kestma 6 tundi, aga seda sain ma juba esimese paari bussisõidu järel aru, et bussigraafikud on kellegi ülioptimistliku indiviidi poolt koostatud, sest iga buss hilines vähemalt tund. Maastik on lihtsalt raske läbida ja tihti peatab politsei või sõjavägi või ma ei tea kes need olema pidid, bussi kinni ja inimeste isikutunnistused kontrollitakse üle või otsitakse buss läbi. Seega tuleb sealkandis bussiga reisides endale alati mingi varuaeg arvestada.
Teine asi, mida momentaalselt bussiga reisides märkad, on see, et bussides müüakse absoluutselt KÕIKE. Vaevalt saad bussi istuda, kui sisse astub esimene rändkaupmees, topib sulle näiteks peotäie komme pihku ja siis käib bussis ringi ja kiidab oma kaupa. Kui kommid endale jätad, pead muidugi maksma, kui sa neid ei taha, annad talle ringkäigu lõppedes need tagasi. Buss hakkab liikuma, järgmine mees astub kuskil nussi, ma kusjuures ei märganud, et buss kuskil nende peale võtmiseks oluliselt aeglustanud oleks, seega nad hüppavad oma laariga suht käigu pealt bussi, ja kui oma müügitegevuse lõpetavad, laseb buss nad suvalises kohas maha ja arvatavasti lähevad nad sealt järgmise bussi peale mingi hetk. Müüakse värskeid puuvilju, šokolaadi, vett, lapsed müüvad omatehtud pudingit, kooke jms, puding oli kuskil 50 senti, tegelikult, kuna olin unustanud reisile toitu kaasa osta, oli see päris mugav, iga mõne aja tagant pakuti midagi. Mõned asjad olid päris ekstreemsed ikka, mingid hiigelsuured banaanilehtedesse mässitud palad, või viigmarjad, mida inimesed siis lutsisid ja koored igale poole maha jätsid jne.
Minu kõrvale sattus istuma mingi mees (kohalik loomulikult – ma olin seal bussis ainus turist), kes alguses magas ja oli vait, aga millalgi poolepeal hakkas minuga vestlema. Esimestest lihtsamatest hispaaniakeelsetest küsimustest veel sain aru ja purssisin midagi vastu, aga kui ta ikka seletama hakkas, siis no osa juttu jäigi minu jaoks müsteeriumiks, kuigi suures jaos sain ikka aru, mis teemal jutt käis, hispaania keel on selline universaalne :) Samas, ega see neid eriti ei heiduta, et sa ütled „no entiendo“ (ei saa aru), nendel jutt jookseb ikka edasi, ja sinu oma mure, mida sellest arvad. Aga mingi hetk küsis ta, kas mul raha pole vaja vahetada. Ja siis tabasin – ahjaaaa, Peruus on vist mingi muu raha käibel kui Ecuadoris. Ma olin kuidagi selle fakti kahe silma vahele jätnud, kuna siiani olid nii Panamas kui Ecuadoris lihtsalt USA dollarid kasutusel... Küsisin siis mehelt, mis Peruu raha nimi on, tuli välja et sol, ja kui palju USA dollariga suhtes kurss on, tuli välja et üks dollar on 3 soli. Ja siis seletas ta, et ma tänaval mingil juhul rahavahetajatega tehinguid ei teeks, et niikuinii saan petta. Ma siis võtsin selle teatavaks, ise aga mõtisklesin, et õhtu nagu käes ka, pangad kinni, ei tea kust ma seda kohalikku raha nüüd siis saan. Sisimas lootsin aga, et kuidagi ikka saab, ja ehk nad aktsepteerivad ka USA dollarit.
Millalgi tehti järsku peatus kuskil, mis andis alust arvata, et egu on piiripunkitga, eriti kuna pool tunnikest varem oli meile Andide piirkonna immigratsiooniblanketid täitmiseks kätte jagatud, ja bussisaatja ütles, et ma kogu oma kompsudega välja läheksin. Ma ei saanud aru, miks ma kõik oma asjad kaasa pean võtma, aga õige pea sai see mulle selgeks :) Mina ja veel 3-4 inimest läksidki bussist välja, meiega tuli kaasa bussisaatja... TO BE CONTINUED...